Stultoloogia õpik

Pildiotsingu stultoloogia tulemus

Autorid: jolli&ckrabat

I don’t need a PhD
/chorus: I don’t need a PhD/
I just have my M-16
/chorus: I just have my M-16/

Sissejuhatus

Esmapilgul tunduvad nad meie jaoks tavaliste inimestena meie keskelt. Tuttav näoilme … õnnis naeratus … vandeseltslaslik silmapilgutus … ja siis  saabub äratundmine! Ta on leidnud liigikaaslase! Neis peitub midagi tabamatut ja salapärast: eripärased žestid; salapärased mõistatuslikud laused, millest saavad aru ainult asjasse pühendatud; pilgud, mida gruppi mittekuuluvad ei mõista; spetsiifilised käemärgid ja kehakeel …  Kes on need salapärased tegelased, kes märkamatult, kuid sihipäraselt toimetavad sinu lähimas ümbruses? Kelle silmad on valvsalt sinule suunatud ja peavad hoolega silmas iga sinu liigutust? Neid on palju, väga palju. Nad võivad peituda sinu töökaaslaste, sõprade ja sugulaste ringis, jäädes rahvamassis sageli märkamatuks, kuid alati säilitades tugeva identiteeditunde. Need, keda me endi seas justkui ei märkakski, kuid ometi on nad alati meie kõrval. Nad teavad väga  hästi, et neid on palju ning koos moodustavad nad võitmatu jõu. Nüüd, kui sinu otsmikul pärlendavad higipiisad ja mõtetest on läbi käinud kõik, mida oled kuulnud ja lugenud erinevatest salaseltsidest, kaadri taga niite tõmbavatest tumedatest jõududest … juudid, vabamüürlased, templirüütlid, illuminaadid … Ei! Parim konspiratsioon on fantaasiatest alati sammu võrra ees … Ei ole Need, keda sina mõtlesid. Need … hinga nüüd sügavalt sisse … on viies võim … võimsam kui juudid, vabamüürlased, templirüütlid ja illuminaadid kokku … need on LOLLID!

Kuulus antiikfilosoof Sokrates olevat väitnud, et ta teab, et ta midagi ei tea, milles seisnebki tema tarkus. Inimkeeles on liiginime loll sageli omandanud halvustava varjundi, kus teda peetakse sünonüümseks rumalusega. Lollid ise pole kunagi midagi niisugust väitnud. Nemad on kaasaegse ühiskonna arvukas ja kandev jõud, kes annavad sellele oma näo, teavad alati, kuidas elu on, kuidas asjad meie aegruumis olema peavad ja enamgi veel. Lollide ühiskond on rajatud süü presumptsioonile – eeldusele, et „me kõik oleme joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead!“ Lolle ei maksa segamini ajada narridega, mis on vana, põline ja austusväärne amet. Keskajal teenisid just targemad inimesed leiba narridena. Lollidele meeldib hästi reeglipärane ühiskond, kus on kerge üksteistt ära tunda, kuid narrid vastandusid lollide tarvis kehtestatud reeglitele. Kuna tänaseks on lollid võidelnud kätte inimõigused ja stultoloogilises maailmas kehtestavad ise reeglid, mis meie tänast maailma oluliselt  mõjutavad, siis selleks, et nendega paremini hakkama saada, on kasulik neid tundma õppida ja kiiremas korrast tuleb arendada stultoloogiat. Stultoloogia tuleb ladina keelsest sõnast stultus (loll) ja kreeka keelsest sõnast -λογία, -logia(teadus) – kokku siis lolliteadus ehk teadus lollidest. Stultoloogia uurib lollide põlvnemist, nende iseärasusi ja käitumisharjumusi. Seda ei tohi sega mini ajada ei stultofiilia ega stultofoobiaga, emotsionaalsete mõistetega, mis põhinevad lollide armastamisel või nende vihkamisel.

Aastatuhandeid valitses planeedil liigilisele kuuluvuse tuginev seisuslik hierarhia. Kui jumalad lahkusid Maalt, jätsid nad maha süsteemi, mida juhtisid reptiloidid ehk inimeste ja reptiilide segaverelised järglased. Reptiloididest tekkis pärusaadlike klass. Inimesed on planeedil varem elanud teiste hominiidsete liikide (nt neandertaalid) järglased, kes olid allutatud küll reptiloidide juhtimise alla, kuid nad säilitasid isikuvabaduse. Nemad olid vabad talupojad ja linnakodanikud. Stultus on aga tehislikult toodetud isepaljunev võõrliik, kelle ülesanne oli iidsetest aegadest saadik tööd teha, püramiide ehitada ja kulda kaevandada, ehk siis kunagi moodustasid nad orjade ja pärisorjade klassi, sest masinatena (tööriistadena) kuulusid nad omandisse. Kui lolle sai palju, siis üha enam pidid valitsevad klassid nende huvidega arvestama ja püüdma neile meeldida, mida hakati nimetama rahva võimuks ehk demokraatiaks. Erinevus Vana-Kreeka demokraatiaga seisneb aga selles, et Vana-Kreekas lollidel rääkivate tööriistadena kodanikuõigusi polnud ja nad seisid väljaspool rahvast. Stultus funktsioneerib mitte mõistuse, vaid temasse programmeeritud käskluste toimel, nt obey, consume, reproduce, and conform – allu, tarbi, paljune, mugandu! Kui ta enam käsklustele ei allu, siis on ta rikki läinud.

 

I PEATÜKK LIIKIDE TEKKEST

Pildiotsingu alien manifacturing humans tulemus

Kuidas nad siia saabusid?

Vahel loed uudiseid ja kommentaare ja ei saa aru, kas mõnele idiootsele algatusele kaasakiitjad ikka elavad meiega samas taustsüsteemis. Tõepoolest, me puutume nendega igapäevaselt kokku, neile paistab seesama päike, nad hingavad sama õhku ja söövad sama toitu, aga kui vaadata asju laiemalt, siis loomulikult pooldavad tööstuslikult või kodus kokku pandud lollid asju, mis teevad inimeste elu võimalikult ebameeldivaks. Põhjus on lihtne, sest lollid kui Maale kunstlikult introdutseeritud võõrliik vihkavad kõike seda, mille küljes on tunda inimlikkust. Muistendid räägivad, et esimesed lollid toodi Maale mitukümmend või isegi mitusada tuhat aastat tagasi Nibirult. Neid kutsuti alglollideks. Muistsetes pärimustes nimetatakse neid igigideks, vahel ka hallideks, kes moodustasid Nibiru proletariaadi. Pärimused räägivad, et kunagi elasid meie planeedil ka maised lollid, ürglollid, kuid nemad kolisid siit minema peale Keskmaa lõppu koos haldjate ja päkapikkudega ning aeg-ajalt kohatakse neid nüüd mõnes teises dimensioonis.

Nii võiski juhtuda, et mitte üksik eksikombel kosmoselennu üleelanud algviirus või -bakter, nagu on kombeks arvata, vaid juba valmis arenenud kollektiivsed organismid, kellegi poolt tahtlikult sisse tooduna alglollid liigist stultus primus, asusid võõrliigina  Maad koloniseerima.  Charles Darwini teoses “Liikide teke” neid kahjuks ei mainita. Hiljem vahetas nad välja eluks Maal juba paremini  kohanenud liik harilikud lollid ehk stultus vulgaris koos alamliigi, tugeva lolli ehk stultus robustusega, kellele usaldati tavaliselt kõige lollimad ja suurt füüsilist jõudu nõudvad tööd. Nii tõrjus isepaljunev võõrliik lollid välja Maa põliselanikud kromanjoonlased ja neandertaallased, kuni neid sai palju ja burksiputkade lapsed, perekond stultuse kuulsusrikka vereliini jätkajad, pärisid Maa.

Kunagi elasid lollid koos reptiilsete annunakidega kaugel Orioni tähtkujus asuval planeedil Nibirul. Kuidas lollid Nibirule sattusid, seda ei teadnud keegi, aga ühel päeval olid nad olemas. Arvatavasti tekitas lollid Nibirule Jumal, kes on üks tavaline kutt ühes teises kõrgemas dimensioonis. Tema pärisnime on maalastel raske välja hääldada, aga kutsume siis teda lihtsalt Pizzakutiks, kuna õlle kõrvale meeldib talle pizzat haugata.  Ühel ilusal päeval lõi ta juba parajas vines viibides arvutisimulatsiooni nimega Elu, mida ta juhib siiamaani – tekitab uusi mängunuppe ning killib vanu. Juba mitu korda on ta sellest mängust tüdinenud ja kui õlu oli otsa saanud, siis simulatsiooni ka maha diliitinud,  aga niikaua kuni jätkub Pizzakutil õlut, jätkub meil siin ka  elu, sest varude täiendamise järel on ta kusagile kosmilise aegruumi nurgas ikka ja jälle uue elu tekitanud. Ükskord läks Jumalal kõvaks joomaks ning järgmisel päeval tegi ta pohmas peaga Nibirule lollid. Annunakid ja lollid elasid Nibirul koos juba aastatuhandeid, aga annunakidele lollid ei meeldinud, sest nendega oli alati palju tüli ja jama, sest räige pohmakaga tekitatud objektid polnud täiuslikud ja evisid mitmeid puudusi.

Kui lollide Maale jõudmisel oli ka teine põhjus, sestb annunakide koduplaneedil Nibirul  tekkisid suured probleemid. Nimelt olid annunakid kõigusoojased reptiilid, kelle heaolu sõltus planeedi termoregulatsioonist, mis pidi tagama neile elamisväärse elukeskkonna ning selle tarvis oli planeedi ümber tekitatud kullast kaitsekiht. Kullavarud Nibirul hakkasid lõppema ning varude täiendamiseks pidid nad leidma kosmoseavarustest uusi leiukohti, sest katastrofaalse iseloomuga kliimamuutuste tagajärgedega puutusid nad kokku tunduvalt varem kui Maa elanikud. Kullaotsingutel sattus rühm nibirulasi planeedile Maa ja kuna seal leidus ka kulda, siis rajati Maale Nibiru koloonia. Selleks, et  Maal kulda kaevandada, vajasid nad töölisi ja nii lahendati kaks kärbest ühe hoobiga – annunakid otsustasid viia lollid uuele avastatud territooriumile ühelt poolt selleks, et neist Nibirul lahti saada, kuid teisalt ka selleks, et nad nibirulaste jaoks kulda kaevandaksid.  Nad rääkisid lollidele, et nende äraviimine on ajutine ja nad tulevad neile 21. detsembril 2012 järele. Selle tarvis, et lollid saaksid ajaarvestust pidada, jätsid nibirukad neile maiade kalendri. Lollid jäidki uskuma ja lasksid end ära viia, aga tühjagi … Nibirult muidugi neile keegi enam järgi ei tulnud.

Alglollide transport oli aga kulukas ja pealegi hakkasid nad  mässama, sest Nibirul oli orjanduslik kord kaotatud, kuid annunakid leidsid, et see kolooniate kohta ei kehti. Igigid aga hakkasid nõudma sarnaseid õiguseid nagu neil olid Nibirul. Lõpuks leidsid reptiilid, et odavam on lolle kohapeal tootma hakata ja  nad aretasid Maal elanud kohalike inimlaste põhjal välja uued isepaljunevad geneetilised robotid, mistõttu maise päritoluga lolli ongi välise vaatluse järgi inimestest raske eristada. Kohapeal aretatud lolle peeti töökindlamateks tööriistadeks kui siinseid inimlasi, neandertaale ja kromanjoone, kes sageli ei pidanud raskele tööle vastu, haigestusid ja surid.  Lolle kasutati põhiliselt kulla kaevandamiseks ja püramiidide ehitamiseks. Püramiidid olid omalaadsed annunakide kindlused, kus nad elasid ja hoidsid ka kullavarusid. Püramiide rajati Mesopotaamias, kuhu maandusid kõige varasemad Nibiru ekspeditsioonid, aga ka Egiptuses, Nigeerias, Kreekas, Kanaari saartel (tolleaegses Atlantises), Mehhikos, Peruus ja mujalgi. Inimesi peeti lollidest kõrgemal asetsevateks liikideks ja neid üritati tsiviliseerida. Inimlaste naised meeldisid Nibiru reptiilidele ja seetõttu sündis siin ka nende segaverelisi järglasi, reptiloide, kes hiljem moodustasid planeedi ülikkonna. Nibirulased õpetasid ka inimestele lihtsamaid teadmisi, et neid arendada juba sellisele tasemele, et nad peale annunakide lahkumist oskaksid ise kulda kaevandada ja püramiide ehitada.

Vanad rahvad, haldjad ja päkapikud, on Maa pealt ammu lahkunud teistesse dimensioonidesse. Lahkunud on ka aastatuhandeid tagasi Nibirult saabunud reptiiilid, kuigi räägitakse, et nende viimased riismed polegi ära läinud, vaid on peitunud salajastesse maa-alustesse koobaslinnadesse, kust nad üritavad elu planeedil kontrolli all hoida. Tänapäeval planeedil Maa elavad liigid on reptiloidid (segaverelised inimeste ja reptiilide järeltulijad), inimesed (neandertaalide, Denissova inimeste  ja kromanjoonide järeltulijad) ja lollid, reptiilide poolt Nibirult lendavate taldrikute lastiruumis kaasa toodud alglollide järeltulijad, kellest suurem osa on küll juba Maa tehastes kokku klopsitud tehislikud organismid – geneetiliselt muundatud biorobotid. Paraku osutus just see võõrliik erakordselt sigimisvõimeliseks ja tänapäeval on nad levinud üle terve planeedi, seda aga elukeskkonda hävitades ja teisi liike välja tõrjudes. Kahe ülejäänud liigi arvukus  seevastu väheneb katastroofilise kiirusega. Lollide jaoks on ülimalt oluline üksteist ära tunda, sest siis nad tajuvad, et neid on palju ja suudavad planeedi oma tahtele alistada. Võõrliigina on kõik inimlik nende jaoks võõras ja vastuvõetamatu. Lollide kombestikku uurides on stultoloogid täheldanud, et lollidel on tavaks teatavad riitused nagu jääveega ülevalamine või perse näitamine, mille järel võib kindlasti identifitseerida, et tegemist on lolliga. Loomulikult on lollidel välja kujunenud teatav miimika, pilgud, käemärgid, žestid, mille alusel võib liigilist kuuluvust üsna suure tõenäosusega määratleda.

Lollid kui võõrliik, mis ohustab planeedi elukeskkonda

Igapäevaelus puutume me tihtipeale kokku võõrliikidega, kes muudavad elukeskkonda. Eestisse saabus kährik, kes lõi Eesti mägra tema kodust välja, aga kõrgemalt poolt kohtumõistjaks pandud karu ei saanud sellest lihtsalt aru. Me näeme, kuidas Ameerikast toodud võõrliik mink ahendab euroopa naaritsa elualasid. Asjakohaste dokumentideta saabusid Eestisse sosnovski karuputk ja koloraado mardikas. Vaikselt ja märkamatult on siia elama asunud šaakal. Pingsalt oodatakse pesukaru saabumist. Charles Darwin lõi evolutsiooniteooria, millega ta väitis, et inimene arenes ahvist. Friedrich Engels leidis selle peale, et just töö tegi ahvist inimese. Darvinism on stultoloogidele kogu aeg natuke kahtlane teooria tundunud.  Pigem võib lollide mõju laienemisega kahtlustada võõrliikide pealetungi nagu juhtus sosnovski karuputkega või nagu tõrjub mink ehk ameerika naarits euroopa naaritsat tema asualadelt välja. Võõrliik sigib temale võõrasse keskkonda sattudes lakkamatult ning tõrjub algasukaid nende asualadelt välja. Nii tõrjusid lollid kunagi Euroopast välja neandertaalid, milles on sageli süüdistatud nende Aafrika hõimlasi kromanjoone. See pole õige, sest neandertaalid kadusid planeedilt lollide tulekuga. Lollide tööstuslik tootmine algas tsivilisatsiooni tekkimisega umbes 14 000 aastat tagasi.  Lollide masspopulatsiooni tagajärjel seisab planeet silmitsi lugematute katastroofidega, mis on tulnud lollide tegevusest. Ühel hetkel sai neid niivõrd palju, et nad mõjusid teistele liikidele hävitavalt kuni selleni, et võtsid võimu reptiloididelt üle ja hakkasid ellu viima ebamõistusepäraseid asju, sest lollidele lihtsalt meeldivad lollid otsused.

Lollide saabumise kohta on liikvele läinud hulgaliselt legende. Rahvapärimused räägivad, et muistsel ajal nägid esimesed lollid välja umbes nagu Potsataja. Iidsetelt sumeri savitahvlitelt saadud idee järgi toodeti hiljem multifilm annunakist ning lollist, mis sisaldas salajast sõnumit Nibirult, mida pole tänapäevani suudetud dešifreerida. Annunakid mõtlesid lolle inimestega ristata, äkki lähevad targemaks, kuid see plaan ei õnnestunud. Lollide ja inimeste järeltulijad: maisi-, tatra-, indigo- ja kristallilapsed omandasid küll inimese väljanägemise, kuid mõistuse poolest jäid nad endiselt lollide tasemele ehk toimus vaegmoondumine. Lollid kohanesid Maal hästi ning nende arv kasvas plahvatuslikult. Nagu võõrliigile kohane, hakkasid nad teisi kohalikke liike hävitama ning muutusid ohuks planeedi elukeskkonnale ehk toimusid sarnased protsessid nagu eespool mainitud ameerika naaritsa, kährikkoera ja sosnovski karuputke kultiveerimisega Eestis. Kui lolle sai palju, siis seda valjuhäälsemaks nad muutusid ja lõpuks hakkasid nõudma võimu andmist lollide kätte, lollide diktatuuri kehtestamist ning kogu maa internetiseerimist. Kõikvõimalikes internetikommentaariumites kokku saades nägid nad, et neid on hästi palju ja neil on väga vali hääl ning nad võitlesid vapralt enamuste õiguste eest: igaühel on õigus olla loll. Nad tabasid ära, et internetikeskkonnas levib lollus eriti hästi ja neile südamelähedased lollid ideed kõlavad tugevamini. Lisaks võimaldab Internet lollidel teisi lolle ära tunda, mis on liigi säilimise  tarvis väga oluline.

Nii sattusid lollid Maa peale, paljunesid jõudsasti ning ära nad enam ei lähe. Kui Nibiru reptiilid lollid Maale tõid, et nad siin kulda kaevandaksid ja püramiide ehitaksid, siis ei osanud nad ette näha, et mingil ajahetkel toimub lollide arvu plahvatuslik kasv, mis seab ohtu planeedi tuleviku. Hoopis nibirulased tajusid mingi aja järel, et elukeskkond muutub ohtlikuks, käivitasid oma lendavad taldrikud, laadisid need kulda täis ja lahkusid Maalt. Suur osa inimkonna kasvust kahelt miljardilt seitsmele viimase 75 aasta jooksul on toimunud teaduslik-tehnilise revolutsiooni tulemusena suurenenud lollide tootmisest, mille lõpuks võis igaüks endale toanurgas vabavarana hangitud tehnoloogiaga odava lolli kokku panna. Räägitakse, et varsti võib inimese kui väljasureva liigi kanda Punasesse Raamatusse. Inimeste asemele tulevad lollid, kes on neile sarnased nagu kaks tilka vett. Viimased inimesed saadetakse üheotsapiletiga Marsile, mõned pannakse ka loomaaedadesse ja reservaatidesse, kus neid hakatakse lollidele raha eest näitama.   Kunagi tõrjusid odavad lollid tööturult välja kallid neandertaalid. Nüüd siis on kätte jõudnud aeg, kus masinad on muutunud lollidest odavamaks tööjõuks. Masinate töökindlus on lollide omast parem – nad on intelligentsemad, aga kuuletuvad paremini ja püsivad vait. Kui loll sattus perioodi, läks ta nurka ja hakkas ringiratast pöörlema, kuni tehnik tuli ja suitsu pakkus. Kui masin kokku jookseb, saab teha restardi. Kui lolli restartida, on see vahepeal kõik ära unustanud.

Muistend Kellumehest

Ammustel aegadel, kui Maa peal valitsesid veel kosmosest tulnud reptiilid ehk nibirulased, elas Remuse ehk Rõõmsamaal, Kuru linnas, üks esimesi kuulsaid inimesi  ja tema nimi on meile säilinud – Kellumees. Kellumees oli normaalne mees, arendas kinnisvara, ehitas püramiide ja linnamüüri ja kimas kohalikele naistele mulje avaldamiseks kaarikuga Kuru linna kebabiputkade ees ringi. Kellumehel oli põll ees ning kellu käes ja püramiide muudkui kerkis nii Rõõmsamaal kui kaugemalgi. Tegelikult oli Kellumees segavereline – 3/4 nibirulast ja 1/4 inimest ehk siis tänapäevaseid mõisteid kasutades reptiloid. Nagu tänapäeva ajaloolased teavad, salvestati informatsiooni sellel hallil ajal veel kauamängivatele saviplaatidele ja neid on Rõõmsamaalt leitud palju. Teadlased ei osanud saviplaate õigetpidi lugeda ja Remuse maast tegid nad Sumeri ja Kuru linnast Uruki, aga kuna teadlased pärinevad ühest vanast ja võimsast Lollide kojast, siis tänapäeval ei kahtlusta enam keegi, et plaat oli valepidi plaadimasinasse sattunud ja nagu kunagi kirja sai pandud, nii jäänudki.

Kellumehe kinnisvaraarendused olid grandioossed ja naabrid, kelle krunte värske linnamüür piirama kippus ja maasikapeenraid püramiidid varjutama hakkasid, kaebasid tema peale nibirulastele ära. Tegelikult olid naabrid kadedad, nagu ühed õiged naabrid ka tänapäeval on ja niimoodi, vastu tulles inimeste soovidele, saatsidki nibirulased lollid Maale nuhtluseks, et inimeste entusiasmi kahandada – suudab ju üks loll rohkem sõnnikut keerata, kui sada tarka siluda. Nibirulased viisid lollid Antarktikasse, kuid seal lollidele ei meeldinud. Nad tegid suitsu ja vaatasid tähti nagu ka Nibirul olid teinud, kuid Antarktikas oli külm ja igav. Ainult linnud lendasid Antarktikast üle ja paljud lollid paaritusid lindudega ning nii sündis Maa peale lennuvõimetu pingviinide rass, kes kõndis kahel jalal. Teine osa lollidest aga otsustas Antarktikast välja rännata ning levis üle terve Maakera. Mõned lollid sattusid ka Rõõmsamaale.

Saviplaadi teatel elas sellel ajal mees, kes oli tugev nagu härg, aga mõistuse poolest rumal nagu inimene. Ilmselt oligi tema üks esimesi Nibirult saabunud lolle, nimeks Enn Kidu. Alguses olevat Enn olnud lausa nii loll, et elanud maal, joonud koos loomadega ojast vett ja söönud aasal rohtu, sest ta ju ei teadnud, mis elu on. Ükskord Kellumees ja Enn kohtusid, aga kuna Enn ei tahtnud Kellumeest ära tunda, tekkis neil sõnavahetus, mis kasvas üle avaliku korra rikkumiseks ja isegi kergeks kakluseks. Niiviisi selgus aga tõde – kes on kõvem mees ning Kellumees ja Enn said lõpuks sõpradeks. Kellumees viis Ennu Sea-Mati lõbumajja litsi juurde, et see mehel ajud paika k…piks.  Siit sai ta ka vastuse tolle aja ühele lahendamata mõistatusele – kas  lolle on võimalik targaks teha? On küll, kui õpetajal on piisavalt autoriteeti ja seda iidset salakunsti on burksiputkade juures kasutatud tänase päevani välja. Hiljem kutsus Kellumees Ennu maalt linna elama ja nad hakkasid koos kinnisvaraäri ajama.

Enn Kidule aga linnas ei meeldinud, sest ta oli maal loomade seas üles kasvanud ja sõbrad otsustasid kinnisvaraäri lõpetada. Nad siirdusid hoopis maale Luunja külla metsaärisse. Kellumees ja Enn kehtestasid end sealse kohaliku kebabiputka ees ja peksid Luunjat valitsenud karvased minema. Luunja elanikud kutsusid Kellumeest lühendatult Kalleks ning temast on loodud palju lugusid ja laule. Ennust sai normaalne mees, kes teadis, mis elu on: jõi viina, tegi suitsu, müüs metsa, peksis raudlatiga karvaseid ja kimas kebabiputkade ees kaarikuga ringi. Nad võitsid ka nibirulasi viimaste lennukal toimunud kiirendusvõistlustel, aga nibirulastele see ei meeldinud ja nad võtsid Ennu kinni ning viisid ta tagasi Nibirule, et targaks saanud lolli teistele Nibiru reptiloididele raha eest näidata. Kellumees otsustas Ennule Nibirule järgi minna ja ta tagasi Maale tuua. Vat selline lugu.

Kalevi poeg Aiku – Eesti rahva stultoloogiline loomismüüt

Ühe depressiivse Eesti väikelinna burksiputka ees valitses kohaliku tähtsusega autoriteet Kalev. Kalev oli ühel ilusal päeval kummide vilisedes bemariga linna sõitnud ja jäänudki sinna elama. Kalevil oli väikelinna uhkeim kasutatud bemar, mille ta oli otse Saksast toonud. Bemar oli uhkeks tuunitud, helivõimendi, sportsummuti, spoilerite, valuvelgede ja põhjatuledega. Kalev kosis väikelinna kuumima tsiki Linda, keda ihaldas kogu burksiputka, aga Kalevil oli jäme kuldkett kaelas, uhked tätoveeringud lihaselist keha katmas ning trendikad firmadressid seljas, millega ta Linda ära võlus. Kaugelt oli näha, et tegemist oli tõelise mehega. Linda oli sündinud ühele lesknaisele abieluvälisest suhtest kellegi Tedrega. Tal oli poolõde Salme, kes läks mehele väikelinna väisanud staarile sortsi-Antsule. Nooreperelaenu abil sai Kalev õnnelikuks majaomanikuks. Kalevi ja Linda eramu asus põllul tammemetsa ääres, kuhu kinnisvaraarendaja oli hulgaliselt küprokmaju ehitanud. Noorel perel sündis kõigepealt üksteise järel kaks poega, Janku ja Renku, siis aga ründas depressiivset väikelinna nagu kogu maad kurjakuulutav masu. Kalev ei suutnud enam laenuraha tagasi maksta, kodu võeti ära ja tagatipuks pandi Kalev vangi, sest teda süüdistati pangalt raha väljapetmises. Pere oli sunnitud tammemetsa äärsest küprokmajast kolima Kalevi kasutatud bemarisse. Kui pereisa Kalev juba uhkes eurovanglas istus, sündis perre kolmas poeg, keda kutsuti Aikuks. Väikelinna burksiputkalised pidasid aga Kalevit meeles ja ootasid aega, kus kõik pirrud kahel otsal lõkendama lähevad ja Kalev vangist välja pääseb ning koju jõuab, burksiputkade lastele õnne tooma ja Eesti põlve uueks looma.

Kalevi kolm poega kasvasid suureks, kuid ükskord, kui nad olid parajasti bemmiga vanal lennukal driftimas, tutvus Kalevi naine Linda väikelinna kaubanduskeskuses soomlase Pekkaga ja kolis Soome elama. Pojad tulid koju ning avastasid, et maja oli tühi, aga keegi oli nende voodites maganud ning külmkapi õllest tühjaks joonud. Aiku läks eurovanglasse Kaleviga nõu pidama ja kohtus esmakordselt oma kuulsa isaga, kellest ta oli palju lugulaule kuulnud. Isa soovitas pojal ema Soomest ära tuua ning naisel kere korralikult kuumaks kütta. Aiku asuski Soome poole teele ning laeval tutvus Aiku ühe kena beibega, kes laeval lauljana töötas. Noorte vahel puhkes kuum armastuse tunne, Aiku tundis, et nad koguni mõtlevad ühtemoodi ja nad asusid hoolsalt vanainimese asja ajama. See ei meeldinud aga laeva kaptenile, kes ise neiule silma heitis ja asus korda majja lööma, üritades Aikut beibe kajutist välja tõsta. Tekkinud rüseluse käigus kukkus näitsik üle parda ja uppus. Kui laev Soome randa jõudis, otsis Aiku ema röövinud soomlase üles ja lõi ta maha, aga ema oli vahepeal Pekka juurest jõudnud Egiptimaale Hassani juurde kolida, nii et Aiku teda enam üles ei leidnudki. Laevas kuulis Aiku, et Soomes makstakse head pappi ja ta läks hoopis ühe Soome sepa juurde tööle. Sepp maksis hästi, pappi tuli ja Aikul algas ilus elu. Sellest ajast peale hakatigi Soome läinud töömehi Aiku järgi kutsuma kalevipoegadeks. Aiku ostis endale Soomes teenitud rahaga kallid firmakad ja kasutatud bemari, mille sepp korralikult ära tuunis. Ühel õhtul läks Aiku töökaaslastega kohalikku kõrtsi jooma, laenas kõrtsi bändimehelt Väinämöiselt kandle, mängis mitu pillilugu, heitis silma kõrtsipidajast väikeettevõtja Muru-eide modellidest tütardele ning lõpuks kutsus tööandjast sepa poja pruudi tantsima. Kõrtsi saabus aga sepa poeg, kes ei tahtnud Aikut ära tunda ning nakkikioski ees toimunud vägevas tapluses lõi Aiku sepa poega liiga tugevasti, mille järel too hinge heitis.

Sepp ähvardas kätte maksta ja Aiku põgenes tagasi Eestisse. Seal sõitis ta Soomest toodud tuunitud bemariga kättemaksuks tammemetsa ääres asunud kunagise kodu seinad maha ja kohtus vendadega, kes olid vahepeal samuti välismaal tööl käinud. Vanim poeg Janku oli Austraalias mandariine korjanud ning keskmine poeg Renku Iirimaal kalkuneid kitkunud. Vennad pidid otsustama, kes neist isa asemel uueks väikelinna autoriteediks saab ja ühtlasi vana Kalevi bemari pärib ning nad otsustasid burksiputka juures vanal lennukal kiirendusvõistlused korraldada, mille Aiku kinni pani. Vennad läksid seejärel Soome tööle, kuid Aiku jäigi kodusesse väikelinna, kus temast sai depressiivse väikelinna suur staar, kes müüs metsa ja peksis raudlatiga karvaseid ja pedesid ning kogu burksiputka esine austas teda mitte vähem kui tema kuulsat isa, kes oli vahepeal vangis autoriteetide jõuproovil elu andnud. Burksiputka ees tutvus Aiku teiste kangete eesti meestega – onupoegade Alevi, Olevi ja Suleviga, aga tema kõige parem sõber oli Pets, kellega neil oli palju ühiseid huvisid – viin, naised ja autod. Koos driftiti bemmidega lennukal, söödi burksi ja sebiti beibesid. Eestimaal valitses 3B majandussüsteem ning elu õitses. Pärimused nimetavad seda õndsaks buumiajaks.

Kuuldused tõelisest mehest Aikust levisid terves Euroopas ja ulatusid koguni kaugele Kreekamaale ning need kutsusid teda lahendama tüli, mis vahepeal oli kreeklaste ja troojalaste vahel puhkenud. Nimelt oli troojalane Paris gyroseputka eest röövinud kreeka autoriteedi Agamemnoni tsiki Helena, mis põhjustas naabrite vahel vaenu ning kreeklased läksid kaotatud varandust tagasi nõudma. Nad olid Euroopast tädi Angelalt kõvasti eurotoetust saanud, et sms-laene tagasi maksta ja lubasid Aikule head ja paremat, sulli, feimi, respekti ja naisi, kui ta nendega ühineb. Nii müüs Aiku vana Kalevi bemari maha, võttis kaasa sõber Petsi ning läks korda majja lööma. Kakluse käigus peksis troojalaste juhi poeg Hektor Petsi armetult läbi, nii et see peaaegu hinge heitis, kuid kättemaksuks tappis Aiku Hektori ning seadis õigluse jalule. Aiku kuulutati seejärel gyroseputka kunniks ja ta sundis troojalased alistuma. Aiku ja Pets panid taskud ja kilekotid kreeklaste euroraha täis ja hakkasid Troojast sõjasaagiks saadud sportautoga kodu poole tulema. Tee peal kohtusid nad mitmete huvitavate inimestega: feminist Kirkega, kelle arvates kõik mehed olid sead, ühesilmalise lambakarjuse Polyphemosega ja kergete elukommetega sireenidega, kes meeste taskuid tühjendasid. Tagasi Eestisse jõudes otsustas Aiku kaubandusketi püsti panna, Venemaale siirduda ning äriajamiseks salasuitsu ja salaviina tuua. Kõigepealt pidas ta maha aga kõva peo, rääkis ära ühe TV ilmatüdruku, kinkis talle Gucci kella ning too võttis Aiku enda juurde elama ja nii ei pidanud Aiku enam autos elama. Noorte elu oli nagu lill, pidutseti veel mitu päeva ja kui võhm oli raugenud, siis magas Aiku mitu päeva ühtejärgi. Teisel päeval Aiku ärkas ja istus kalli sportauto rooli ja asus Venemaa poole teele. Venemaal aga varastati Aiku paljaks, lisaks oli ta autovõtmed ära kaotanud ja pidi Troojast sõjasaagina toodud uue auto maha jätma ning jalgsi purupaljana kodumaale naasma. Ühel ilusal päeval  saabuski ta koju,  kaks kätt taskus, ilma auto, suitsude ja viinata. Ilmatüdruk sai pahaseks ja viskas ta välja.

Kuna kodu tal enam ei olnud, siis siirdus Aiku jällegi Venemaale, et sealt majaehituseks odavaid laudu tuua. Onupoeg Olev hakkas kinnisvaraarendajaks ning lubas tammemetsa äärse põllu uuesti maju täis ehitada ning Aiku enda firmasse tööle võtta. Aiku jõudis  Venemaale, leidis sobiva metsamaterjali ning kui kaubad olid koos, asus lauakoorem seljas, taas Eestimaa poole teele. Ühes Pihkvamaa külas märkas ta, et kolm meest tegid ühe uhke maja õues suitsu ja keetsid teed. Aiku liitus seltskonnaga, majast leiti veel naisi ning seltskond pidas lõbusat pidu, joodi viina ja tehti ohtralt suitsu. Naised olid majaperemehe tütred, ilusad, matsakad, tugevad ja rõõsad, kellel isegi Aiku-sugune mees nagu härg ei suutnud ühe käega ümbert kinni võtta, ning nad tutvustasid Aikut majapidamisega. Majapidamine oli jõukas, pererahvas sõi sularasva ja magas pehmetes sängides karunahkade vahel, tubades oli lademes kulda, hõbedat, vaske ja tšehhi kristalli, garaažis oli mitu maasturit, õu oli kaetud sularahaga ning sahvris vedelesid mustad kilekotid raha ja väärisasjadega. Aiku mõtles juba, et jääbki sinna elama. Siis aga saabus ärireisilt koju majaperemees, kohalik autoriteet Sarviku-taat. Sarviku-taadile ei meeldinud, et isehakanud väimees oli tema elamisse pesa teinud, jõi ja laaberdas ning aeles tema tütardega. Ta üritas võõrast välja visata, kuid autoriteeti jäi väheks. Aiku ja Sarviku-taat võitlesid. Sarviku-taadi nõunik Siil õpetas Aikut, et lüüa tuleb serviti ning lõpuks võttis Aiku hüva nõu kuulda ning saatis Sarviku-taadi vasaksirgega ööbikuid kuulama. Ta võttis kulla, maasturi ja naised ning asus taas kodu poole teele. Kuna Peipsi järv jäi tee peale ette, siis pidi ta majaehituseks kaasatoodud metsamaterjali sillaehituseks raiskama ja ehitas silla üle Lämmijärve. Sarviku-taadi kälimees Vana T—a ajas neid taga, kuid ta ei saanud Euroopa Liidu viisat ning pidi piiri pealt tagasi pöörduma. Kättemaksuks lõhkus ta Aiku ehitatud silla üle Lämmijärve. Aiku pääses turvaliselt koju tagasi. Kodus jagas ta sõjasaagina kaasa toodud naised sõprade Alevi, Olevi ja Sulevi vahel laiali ning kolis ise maasturi ja kullakoormatega ilmatüdruku juurde, kes ta seekord lahkesti vastu võttis.

Peagi sooritas Aiku kuulsa mereretke Axel Heibergi saarele. Burksiputka rahvale ei meeldinud kodulinnas pakutava elu kvaliteet, nad tahtsid elada nii nagu jõukal Põhjamaal, kuid Eestimaa kliima oli kehv, riik oli õhuke, korda ei olnud ning naabri-Juhan muudkui mölises. Sellepärast otsustati kolida inimestest asustamata Axel Heibergi saarele, et seal üles ehitada maine paradiis, kus kõigile makstakse kodanikupalka ning kogu maa saab ümbritseda tõhusa kaitsetollidest, raudbetoonist ning jääkarudest siseturukaitsega, nii et ükski vaenlane sisse ega välja ei pääse. Võeti laenu, ehitati valge laev nimega Lennuk ning asuti tõotatud maa poole teele. Soomes oli Aiku tutvunud 40-kraadise lapiku targaga, kes oli tal sellest peale alati taskus ning aitas teed leida ja võõraid keeli tõlkida. Lapik tark küll keelas neil Axel Heibergi saarele minna ja hoiatas ohtude eest, mis rändureid ähvardavad, kuid seltskond teda ei kuulanud ning tark tehti tühjaks ja sunniti vaikima. Aiku sõber Pets ja mitmed teised burksiputkalised jäidki elama Axel Heibergi saarele parema elu peale. Kanada Arktikas ringi seigeldes otsis Aiku kulda ja naftat, kohtus hiiglaneitsiga, keda peale Aikuga kohtumist hakati hiiglalinnuks kutsuma ja võitles kohalike pisikeste ja karvaste pärismaalastega ehk koerakoonlastega, kuni lõpuks sai talle heaoluriigist villand ning ta pöördus ülejäänud seltskonnaga koju tagasi.

Kodus otsustasid aga siinsed karvased burksiputkalistele kätte maksta ja kutsusid Venemaalt Sarvik-taadi koos tema kälimehe Vana T—ga appi. Burksiputka autoriteedid Aiku, Alev, Sulev ja Olev astusid julgelt nugade, pesapallikurikate ja kasteetidega relvastatud vaenuväele vastu ning verise lahingu järel kohutasid nad karvased häbiga maalt minema. Nüüd otsustas Aiku Sarviku-taadile kätte maksta, tema maa ära vallutada ning Sarviku-taadi ja tema sulased endale orjaks teha. Burksiputkalised asusidki sõjaretkele, lõid põrguväed puruks ja aheldasid Sarviku-taadi ketiga tema maja seina külge. Võitluses põrguvägedega sai Sulev aga surma ja Alev uppus tagasiteel järve, kui oli purjus peaga ujuma läinud, hoolimata et tegemist oli väikelinna mitmekordse meistriga purjusujumises. Aiku valiti aga kohalike omavalitsuste valimistel depressiivse Eesti väikelinna linnapeaks ning arvatavasti valitseb ta seal tänapäevani targa ja õiglase valitsejana, kui ta just vahepeal pole ära surnud. Ta kutsus koju kõik talendid üle terve maailma Austraaliast Marbellani ja Peruust Soomeni ning need tulidki ja täitsid kogu maa lastega. Aiku oli tark mees, sest lapik tark oli talle öelnud, et kuna me ei saa mitte kunagi suureks vaimult, siis võime saada suureks rahvaarvult ja meid saab palju. Lapik tark teadis, mida ütles, sest suurem laste arv tõi kaasa suurema sotsiaalabi ja varsti oli igal väikelinna elanikul kasutatud bemar õue peal. Väikelinna elanikud said aru, et kauaoodatud Kalev on Aiku näol lõpuks koju jõudnud, burksiputkade lastele õnne tooma ja Eesti põlve uueks jooma.

 

II PEATÜKK PRAKTILINE STULTOLOOGIA

Pildiotsingu george orwell warning tulemus

Miks on vaja õppida stultoloogiat?

Kui inimene on rumal ehk maakeeli loll, tuleks tal püüelda tarkuse lisandumise poole. Kui skaala ühes otsas on absoluutväärtusena kirjas “loll” ja teises “tark”, siis ideaalis võiks õppiv inimene nihkuda skaala rumalamalt osalt targema suunas, primitiivsetelt väärtustelt üha komplitseerituma kvaliteedi poole, olla rahulolematu saavutatud teadmiste hulgaga ja püüda omandada uusi. Maailm liigub edasi, mitte miski ei püsi paigal. Eilsed raamatutõed võivad tänaseks saada ümber hinnatud ja neid toetanud autoriteedid uute tõdede ja autoriteetide poolt ümber lükatud. Isegi ilmselgelt ühele vaalale ja kolmele elevandile toetuvast lamedast kettakujulisest Maast on uute teadmiste lisandudes saanud ümar Päikesesüsteemi planeet, mis tormab kosmilises kõiksuses koos Linnutee galaktikaga edasi.

Paljud tänapäeva noored, maisi-, tatra-, indigo-, tähe- ja kristallilapsed tahavad õppida praktilisi teadusi ja plaanivad ülikooli minna vampiirindust õppima, sest neid huvitab ajalugu. Kuid kas minevikku põgenemine  aitab meie homset päeva helgemaks  muuta? Noored võiksid minna õppima hoopis stultoloogiat, mis on uus ja progresseeruv teadusharu. Räägitakse ju kogu aeg, et haridusmaastik peab eluga kaasas käima ja nüüd, palun väga, uus praktiline teadusharu on nagu maast leitud. Ma ei taha üldsegi mitte väita, et minevikku pole vaja tunda. Kui me õpime tundma oma esivanemaid, siis saame paremini aru ka tänapäeva lollidest. Ma ise mõtlesin siin parajasti hamletliku küsimuse üle, et kuidas mõjutab stultoloogia tasuta kõrgharidust ja kas see, et rohkem lolle pääseb ülikooli, teeb lollid targemaks või ülikoolid lollemaks? Stultoloogia salalaekad on põhjatud ning ta pakub loendamatuid võimalusi tuleviku teadlastele meie maailmapildi avardamiseks. Lollide mõju teadusele vajab samuti uurimist, sest paljud teadlased on pärit ajalooliste traditsioonidega Lollide kojast, kes on lasknud tõde paista lollidele sobivas suunas.

Miks tegeletakse tões ja vaimus lasteraamatute ümberkirjutamisega nagu George Orwelli Tõeministeeriumis aastal 1984? Miks Eestis on paljud vastu Saaremaa sillale, neljarealisele Tallinn-Tartu maanteele ja Baltic Rail raudteeliinile, kuigi need teeksid inimeste elu mõnusamaks, mugavamaks ja turvalisemaks? Näiteks maksab Saaremaa sild umbes 100 miljonit eurot, kuigi väidetakse, et 8-miljardilise eelarvega riigil pole raha? Miks oleme euroraha õhinal valmis annetama meie kreeka sõpradele, et nad saaksid edaspidigi lollidele meeldivaid rumalaid otsuseid ellu viia, aga mitte ajakohase raudtee ehitamisele, mis ühendaks Balti rahvaid Euroopaga? Aga sellepärast, et meie otsustetegemise protsessis on kõige kõvemini kõlamas lollide vali hääl ning nende poolt palgatud teadlased Lollide kojast on plaadid plaadimasinasse jälle kord valepidi asetanud. Sellepärast peame meie siin omakorda panustama stultoloogia arendamisse ja uurima lolle nagu me peame tundma õppima kährikuid, minke, šaakaleid ja pesukarusid, kes on ühel heal päeval võivad olla meie majja pesa teinud.

Mõned juhtivad stultoloogid väidavad, et meie teiega elamegi virtuaalses reaalsuses, umbes nagu arvutimängus, mida haldab rannaplätudes ja pildiga T-särgis patsiga süs-adminn, kes mängimise kõrvale pizzat sööb, purgiõlut peale joob ja üle intergalaktilise interneti teiste samasuguste süs-adminnidega sõda peab. Ega me seda kosmiliste malenuppudena ise ei tea, sest tõde aga ei selgu tavaliselt mitte arvamuste paljususes, vaid kehtestub kõige autoriteetsema tõeomaniku nägemuse alusel. Kunagi oli kombeks rääkida Maast kui universumi keskpunktist, mis on võrdlemisi lameda kujuga ja asub neljal elevandil, kes omakorda seisavad suure kilpkonna  turjal. Kellele kilpkonn tugineb, ei ole au teada. Paradigma muutus millalgi ümara Maa kasuks, millega on viimasel ajal hakasnud konkureerima lapiku maa teooria, sest selle teoreetilise koolkonna tarkuseallikas on tavaliselt lapiku kujuga, aga see ei ole maalasi takistanud endiselt ennast universumi keskpunktiks pidamast ning ka universumi direktoritena käitumast, kuigi tegelikult asume me selle kosmilise telefoniraamatu tagakaanel, otse vöötkoodi all väikeses kirjas, mida keegi lugeda ei näe.

Kuidas lolli ära tunda?

Lolle iseloomustavad progressivastasus, kolklus, ignorantsus, viha ja kadedus. Millegipärast on meie tsivilisatsioonis kinnistunud teadmine, et austust väärib just selline inimene, kelle teadmised on kivistunud ja kes on kogu oma elu ühe idee teenistusse andnud. Samas on mõtleva inimese puhul loomulik, et ta võib õhtul arvata mingi asja kohta hoopis teisiti, kui see oli hommikul. Võib-olla sai ta päeva jooksul mingi sellise teadmise, mis tema vaatepunkti muutis ehk kes lasi tõde seekord sedapidi paista. Valitsev traditsioon aga eeldab, et kui inimene areneb ja oma seisukohti ühes või teises küsimuses muudab, siis peetakse seda millegipärast halvaks ja vaenulikuks. Kui vaadata maailma läbi lollide vaateprisma, siis võib murest aru saada. Nemad vajavad kinnisideesid, mille nimel võidelda ning vaba mõttevahetus, mis põhineb kahtlusel, on siinkohal vastunäidustatud.

Kui heita pilk lollide maailma, siis võib seal eristada mitmeid erinevaid liikumisi. Tihtipeale iseloomustab lolle selline nähtus nagu „äärmuslus“. Inimeste seas ei maksa piirjooni tõmmata niivõrd mitte parem- ja vasakpoolsete, liberaalide ja konservatiivide vahel, vaid pigem äärmuslaste ning mõõdukate vahel. Paremäärmuslasest võib üle öö saada vasakäärmuslane ja vastupidi, kuna äärmuslane ei muuda vaateid, vaid taustsüsteemi. Ajaloost teame, kuidas Benito Mussolini asendas sotsialistliku maailmavaate edukalt fašistliku maailmavaatega, kuid ta jäi elu lõpuni äärmuslaseks. Ka Eesti tingimustes on mõnest endisest vasakäärmuslasest-internatsionalistist ühtäkki saanud võitlev marurahvuslane – ei ole midagi uut siin ilmaruumis. Äärmuslaste puhul esineb suurem kalduvus reeglistatud ideaalmaailma ehitamiseks ja see läheb lollidele kõvasti peale. Nemad on leiutanud 21. sajandi  mõttemaailma valitseva fundamentalismi, mis pärineb otseselt variseride ja saduseride käsuõpetusest, kus õiged eraldatakse vääradest ja ainud lollid teavad, kes missugusse kuhja parajasti kuulub ning kelle suunas tuleb kivi visata.

Stultoloogilised leiud lubavad oletada, et lollid on karjaloomad, kellel on tugev kollektiivitunne ja neile on väga tähtis üksteisele sarnaneda. Kui alglollid kunagi reptiilide poolt Nibirult Maale toodi, siis laaditi nad maha Antarktikas, kust nad hakkasid karjadena läbi Aafrika ülespoole liikuma. Need, kes Antarktikasse paigale jäid, moodustasid sealsete päriselanike ehk pingviinide kogukonna. Lollide teekond on kaardil hästi jälgitav, sest kui vaadata, kuidas IQ-skoorid on kaardile paigutunud, siis on näha, et mida põhjapoole, seda suuremaks IQ-number muutub. Pikal teekonnal jäi osa lolle lihtsalt tee peale maha, mistõttu põhjapool on lollide arvukus on esialgu jäänud väiksemaks, kuid võib sealgi proportsioonid paigast lüüa. Väliselt ei erine lollid kuigipalju reptiloididest ja inimestest. Muistsetest pärimustest teame, et jumalad lõid robotid oma näo järgi. Kuna aga lollidele on vastastikune küünarnukitunne väga oluline, siis on neile suure tähtsusega üksteist ära tunda ning kui see on visuaalselt raskendatud, siis avastavad nad uusi liigikaaslaste identimismooduseid.

Viimasel ajal on lollidel tekkinud idee identifitseerida end jääkülma veega üle kallates. Sarnasele ideele üles ehitatud identiteediketid levisid juba neukkuajal, kui identimist harrastati kirja teel ning iga kirja saanud loll pidi leidma veel teatud hulga lolle, kellele talle saadetud kiri edasi saata, sest muidu tabas teda needus või mõni muu kuritõbi. Nüüd on lollid avastanud äratundmiseks uue meetodi. Identifitseerimismängu reeglid näevad ette, et iga kapist välja tulnud loll saab esitada väljakutse veel kolmele lollile, kes peavad ennast jäise veega üle valama ning ennast lollina määratlema või siis köhima pappi amüotroofilise lateraalskleroosi (ALS) vastu võitlemisega tegelevale ühendusele. Haigusega võitlemise müüt on ilus, kuid see on silmapetteks juurde kleebitud, sest lollid arvavad, et nad tunnevad küll omad ära, kuid teised ei saa aru, et nad lollid on. Haiguse vastu võitlemiseks saab ju niisamagi pappi välja käia, ilma, et peaks end veega üle kallama. Paljud lollid üle terve maailma on jõudnud oma tõehetkeni. Nimekiri lollidest, kes on rahakotirauad kinni hoidnud ning ennast veega üle kallanud, on juba päris soliidne. Nende seas on näitlejaidpoliitikuid, sportlasitreenereid. Idee on leidnud elitaarseid järgijaid ka Maarjamaa paesel pinnal. Identiteedikampaaniale on järgnenud juba mitmed kohaliku päritoluga lollid, kes on kapiuksed avanud ning end lollina märgistanud. Kui keegi peaks aga veega ülekallamisest keelduma, siis võib kahtlustada, et tegemist on mõne teise liigi esindajaga – inimesega või koguni reptiloidiga. Identiteedikampaania on nõudnud juba ka ohvreid: vigastada on saanud vähemalt neli tuletõrjujatkampaania algataja aga hüppas vette ja uppus.

Jäävee asemel võivad eriti lollid end üle valada ka rahaga. Kui lollidele on mingil põhjusel kätte antud rohkem raha, kui elamiseks vaja, siis on võimalik liigset raha kulutada näiteks reisimiseks ja/või poissmeestepidude pidamiseks. Näiteks tunneb tõelise lolli ära sotsiaalmeediasse postitatud palja tagumiku pildi järgi. Tõsi, selline lollide valideerimine on meie baltisaksa kultuuriruumis kasvanud inimesele veidi võõrastav ja levib pigem inglisekeelses maailmas, aga kui tõeline loll on oma istmiku paljastanud ja sellega pildile jäänud, on teistel poissmeestepidu pidavatel lollidel tavaliselt nalja nabani. Loodetavasti ei lõpe lolle eksportivatel riikidel lollidele makstav sotsiaalabiraha, sest muidu ei näeks lollid võõraid maid ja tsiviliseerimist (ehk siis stultiseerimist) vajavaid rahvaid ja ehe lollide kultuur võib niiviisi kängu jääda.

Viimasel ajal on mitmed stultoloogid aga tähele pannud, et lollide kombestik on täienenud uue riitusega, mille kaudu nad üksteist ära tunnevad. Eriti lollide noorem põlvkond on vastu võtnud kondoomi väljakutse – tuleb täita üks kondoom veega ja see teisele lollile pähe kukutada. Kui väljakutse vastu võetakse, siis järelikult on tegemist omaga ehk lolliga. Tegemist on siiski juba vana kasvatusmeetodiga Elu ülikoolist. Kunagi üks pedagoog ütles ühele korda rikkuvale kaagile, et osta kaks kondoomi – üks tõmba endale otsa, et sinusuguseid juurde ei tuleks, teine aga omale pähe, sest siis saad teada, kes sa ise oled. Väga lihtne ja praktiline meetod lollide eneseidentifikatsiooniks. Lollide seas on täheldatavad mitmed erinevad põlvkonnad: me kõik teame 3B (beibed, bemmid, burksid) põlvkonda, kuid omaette nähtus on Nõukogude Liidu numbritehastes või sealse tehnoloogia järgi isevalmistatud lollid ehk neukkud – 3K (käsud, keelud, kord) põlvkond. Veelgi varasemast ajast pärineb alg3K (Kinder, Kirche, Küche) põlvkond. Uuemal ajal räägime 3PC (Personal Computing, Political Correctness, PopCorn) põlvkonnast. Popkorn ehk plaksmais on teatavasti lollide rahvustoit . Kui Nibiru lollid maale tõi, pani ta neile ka popkorni kaasa, külvake maha ja sööge. Nii sündis terve maisilaste põlvkond. Lollidel on välja kujunenud imeline komme kogu filmi jooksul popkorni õgida ja kaks liitrit kokakoolat peale juua, millega kaasneb kõva naer ja nihelemine, aga seeläbi suudavad nad lõhna ja häälitsuste järgi teisi lolle identifitseerida. Lollid on ju leidlikud.

Stultofiilne poliitika

Kelle huvides töötab neljas võim, peavoolumeedia? Kelle hääli ja hingi püüavad eranditult kõik poliitikud? Need ei ole ei pensionärid ega lastega pered. Nad võivad tunduda väikesed, kuid nende jõud on suur. Lollid, siit nad tulevad! Kelle hääl kaigub kajana kõikidest helidest üle, kui Novgorodi WC-s etendatakse murumänge gladiaatorite areenil? See on lollide hääl, intensiivne, vali ja sireenina kaikuv! Valimistel otsustab erakondade saatuse, kes neist pääseb marjamaale, kes jääb pika ninaga,  jällegi lollide hääl. Nad nõuavad lakkamatult verd, higi ja pisaraid ning totaalne meedia lükkab areenile aina uusi ohvreid, et taltsutada lollide verejanu. Sest mine tea, vastasel korral võivad lollide read koonduda meedia vastu ja lapsepõlves nähtud nukunäidenditest teame, et aktiivne loll on ühiskonnale ohtlik. Lollid on kõige aktiivsem ja mõjuvõimsam sotsiaalne huvigrupp, palju võimsam kui mistahes maailmavalitsemisele pretendeeriv seltskond. Nad hoiavad omavahel kokku ja isegi täna veel maailma üle ei valitse, siis ühel ilusal päeval on kogu võim kindlasti lollidele läinud.  Vähemuste õiguste eiramine on lapsemäng selle kõrval, kui keegi julgeb lolle solvata. Lollid ei pöördu inimõiguste kohtusse, vaid …  eks proovige lolle solvata, näiteks neid rumalateks nimetades. Sellisel juhul on tegemist teiepoolse enamuse diskrimineerimisega ja see saab kindlasti karistatud.

Peamine sihtgrupp, kelle hääli kõik erakonnad valimistel jahivad – need on teadagi … lollid!  Neeid on ju kõige rohkem! Poliitikute jaoks on lollid kerge saak ja tänuväärne valijaskond. Inimest pead sa veenma oma ideede õigsuses ning ta valib sobiva erakonna valitsema mitte linna keskväljakul kõrguva portree, vaid valimisprogrammi alusel. Sellepärast mõtlesid poliitikud välja loosungi – kõik valima! Miks? Aga selleks, et meelitada rohkem lolle valimiskastide juurde. Loosung “Täitke kodanikukohust ja kõik valima!” toob riigivalitsemise juurde lollide massid, kellel puuduvad maailmavaatelised eelistused ning nad valivad esindajaid lipsuvärvi, libeda jutu ning kollase meedia glamuursete fotode põhjal. Sarnaseid eesmärke teenib populistlik loosung: “Lapsed valima!” Kujutage nüüd ette, alaealisi ei peeta piisavalt küpseteks, et juua, suitsetada, autot juhtida, seksida jne, aga riiki valitsema sobivad küll! Ütles juba paljude lollide vaimne isa Lenin, et iga köögitüdruk saab riigi juhtimisega hakkama. Täpselt samuti on lollidele suunatud kampaania: sünnitage rohkem lapsi! Rahvuse säilimiseks ei peeta oluliseks vaimult suureks saada, sest teatakse, et lollidel tiivad ei kanna, kuid seda loodetakse kompenseerida arvult suureks saamisega. Rohkem lolle, rohkem lolle! Sünnitamine on tähtsam kui laste üleskasvatamine ja neile turvalise elukeskkonna loomine, see on midagi lollidele. Paljunege nagu küülikud, siis saab teid palju! Kui koolid on tühjad, aga burksiputkade ees tšillivad massid, siis suurendab see lollide diktatuuri kestlikkust.

Lollide paremaks kaasamiseks on erakonnad leidnud, et kui lollid ei tule nende juurde, siis tuleb ise minna lollide sekka – nii, nagu 19. sajandil läksid vene narodnikud küladesse maainimestele sotsialismusest jutlustama, nii lähevad ka erakonnad lollide sekka ennast tutvustama. Kus võiks kõige kergemini kohata mõnd lolli? Ikka turuplatsil või moodsamal ajal kaubanduskeskuses! Selles valguses muutub arusaadavaks erakondade soov laieneda kaubanduskeskustesse ning avada seal valimisjaoskonnad, kus lollid valu ja vaevata hääletada saaksid. Mis need supermarketidki muud on kui tänapäevased superturud, ilusti katusega kaetud, et lollidel külm ei hakkaks ja vihm neile peale ei sajaks. Lolle tõmbab turgude suunas nagu magnetiga – nagu koiliblikaid taskulambi peale või kitse soolase poole. Lollid käivad ju poes mitte eluks vajalikke asju ostmas, vaid teisi vaatamas ja ennast näitamas ehk moodsalt väljendamas siis hängimas (kui raha pole) ja tšillimas (kui raha on). Vaatad poes, et näe – loll! Ja veel üks! Oi, siin on kohe terve perekond lolle! Tavalised ostlejad ei peaks siinkohal muretsema, pabistama ja vastulause kirjutamiseks klaviatuuri järele haarama. See jutt ei käi teist, vaid hoopis kellestki teisest – ikka sellest, kes end peeglisse vaadates ära tunneb – näiteks naabri-Juhanist ja tädi Maalist.

Teine erakondadele atraktiivne sihtgrupp on üks lollide kohalik alaliik – neukkud. Kui paljude lollide sugupuud ja vereliinid ulatuvad Nibirule välja, mistõttu alglollid peavad end ülejäänud lollidest paremaks, siis neukkud on tavaliselt viisaastaku plaane täites kohapeal salajastes numbritehastes kokku monteeritud. Neil neukkudel, kes sattusid koosteliinile viisaastaku lõpupoole, kippusid kruvid tugevamini logisema kui viisaastaku alguse toodangul, täpselt nagu ka viisaastaku lõpul ehitatud majad kippusid kiiremini lagunema kui need, mis olid ehitatud alguses. Lõpus läks ju plaanide täitmisega kiireks, ei jõua kõiki kruvisid kinni keerata ja kõiki vajalikke splinte ja seibe paika panna. Neukkudele sobivad kaubanduskeskused hääletamiseks väga hästi, sest tekib tuttav tunne nagu nõukogude ajal, kui valimisjaoskondade juures sai osta defitsiitset kaupa. Valijad olid sellel ajal teadlikud, tulid mühinal nagu merelõvid ning valimisaktiivsus püsis alati kõrge. Tänapäeval võivad kaubanduskeskused teha valimiste ajal hinnakampaaniaid, nn valimis-alesid, nii et lollide massid valimispäeval kaubanduskeskuseid ummistavad. Näiteks, kui loll toob valimisjaoskonnast tõendi või lüüakse mingi vastav tempel käe peale, siis saab ta mingit kaupa odavamalt – kingime erakondadele ühe idee :).

Kui e-valimised on esile kutsunud kõiksuguseid kahtlustusi ja protestihääli – mine sa neid tea, kes arvutite abil hääletavad, võib-olla isegi mingid “intelikendid”, siis valimiste laienemine kaubanduskeskustesse meeldib kõigile ning kõik erakonnad on selle heaks kiitnud. Eriti meeldib see idee aga lollidele, sest lollidele tavaliselt meeldivadki lollid ideed. Kaubanduskeskuste järel tõuseb päevakorrale ilmselt valimisjaoskondade avamine burksiputkade juures, sest needki vaba aja ja kultuurikeskused pakuvad erakondadele palju tänuväärset valijaskonda, peaasi, et bemmil kumm suitseb ning sõitjal suu matsub ja jalg tatsub – sidur, pidur, gaas, gaas! Veel edasi võiks valimised laieneda juba ööklubidesse, ideid jätkub …

Lollide võim  ja Novgorodi WC kui võimu realiseerimise instrument

Internetiajastu on kaasa toonud teatud muutused ühiskondliku arvamuse kujundamise protsessis ning võimsalt on orbiidile tõusnud fenomen, mida võiks ajaloolistele paralleelidele tuginedes tinglikult nimetada Novgorodi WC – foorum, kes apelleerib sellele, et nad esindavad rahva arvamust. See, lapsed, on demokraatia! Novgorodi WC efekt seisneb selles lihtsas tõsiasjas, et enamuses on need, kes kõvemini karjuvad ja see on juba puhtalt stultoloogiline fenomen, millele on rajatud lollide võim. Kui kõikvõimast Meediat ei toetaks tema võimupüüdlustes talle truualamlik Novgorodi WC, puruneks neljas võim kiiresti kildudeks. Nagu mitmed varasemadki näited ajaloos, pretendeerib Novgorodi WC esindama “rahva arvamust”, kuid nagu iga teisegi rahvavõimule pretendeeriva institutsiooni puhul, tuleb siingi kõigepealt defineerida rahvas. Sellepärast on oluline Meie-tunde tekitamine ning anda võimalikult paljudele võimalus “omad ära tunda” ehk siis identifitseerida ennast osana “rahvast”. Selleks tuleb kõigepealt omaks võtta üldrahvalikud seisukohad, sest siis oled sa osa “häälekast enamusest”, kogud respekti ja pretendeerid osalusele “rahva võimust”. Vähimagi omapoolse pingutuseta tunnetad sa “üldrahvaliku arvamuse” jõudu, kes astub julgelt vastu esindusdemokraatia abil valitsevale elitaarsele võimule. Need esindavad teadagi kelle “võõra” huve. Aga RAHVAS – see oleme meie!

Meediakesksetes ühiskondades kujundatakse Tõde ja Õigus plusside ja miinuste süsteemis online-väljaannete kommentaariumites. Kommentaariumites kujundatud üldrahvalik arvamus ei pruugi olla veel ühiskonnas domineeriv arvamus, sest need, kes on vait, ei lähe arvesse. “Häälekas enamus” loodab, et hääletu enamus on vait ka siis, kui “rahvas” võimu enda kätte võtab. Paradoksaalsel kombel, niikaua kuni otsedemokraatia tähendab lollide võimu, pakub esindusdemokraatia hääletule enamusele kaitset “hääleka enamuse” eest. Miks süüdistavad sallimatud sallijaid sallimatuses? Ikka sellepärast, et nad näitaksid sallimatuse puhul sallivust üles ja ei möliseks. Käsulauad räägivad, et “häälekas enamus” pooldab süsteemi, kus riik on paks, ordnung on majas ja Naabri-Juhan ei mölise, vaid püsib siivsalt vait. Peaasi, et “rahvas” st “meie” saaks rahmeldada ning korraldada murumänge gladiaatorite areenil, sest uhkete vaatemängudega tekitatakse Novgorodi WC-s mustkunsti meistriklassi kuuluv illusioon, et “meie” olemegi võimul. Üles jääb küsimus, kui “rahvas” on “meie”, siis kes on “meie”? Nimed ja aadressid jäävad targu teisele poole eesriiet.

Need vaated, mis on Eesti ühiskonnas vastasseisu põhjustanud ning mida kõige häälekamalt on meie poliitilises süsteemis viimasel ajal esindanud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), peegeldavad lihtsalt ühe selle sajandi alguses, kui laulev revolutsioon oli kattumas tolmuga, alanud meediaprojektsiooni lõppstaadiumit. Kui selle projektsiooni esimeses staadiumis haldas meedia Novgorodi WC-d, siis mingil hetkel tugevnedes võib Novgorodi WC end meedia üle ise kehtestada ning meedia ruuporist Novgorodi WC-st saab võimukeskus, mille ruuporiks on meedia. Ühiskonnasisest sallimatust põhjustanud meediaprojektsiooni ehitati üles kindla reeglistiku alusel. Arvamuslugu on meediakeskses ühiskonnas sekundaarne allikas, mis peab tootma emotsioone ning lollid õigele teele juhatama. Kõige rohkem klikke toodavad konfliktsed teemad ja seepärast on oluline, et totaalse meedia arvamusliiderdaja peab tõstma detsibellide taset Novgorodi WC-s. Ratsionaalsed ning kaalutlevad  poolt- ja vastuargumentidega arutelud on reeglina out, sest populaarses debatis pead sa olema märgatav, et lollid kohe ära tunneksid, kas sa oled nende mees või mitte. Märgisüsteemi üle viiduna kallad sa end jääveega üle või näitad perset. Seda nimetatakse eneseidentifitseerimiseks.

Muidugi võid sa end lollidele ka vastandada, mis annab “rahvale” võimaluse end välja elada, autorit lolliks ja reeturiks sõimata ning seletada, kuidas päriselt õige on. Siis saabub kõikvõimalike trollide ja lollide tähetund, mida võib samuti nimetada kaudseks arvamuse kujundamiseks. Huvitav on lihtsalt see, et mingil hetkel muutub kellegi sallimine või mittesallimine või paanika ühiskonnas normiks ning see, kes ei paanitse, muutub “rahva” (ehk Kõikvõimsa Meedia ja talle truualamliku Novgorodi WC) vaenlaseks. Kunstlike paanikate külvamine ja hirmupõhiste pseudoteemade esile lükkamine annab poliitikute jaoks suurepärase võimaluse rahva tähelepanu valusatelt igapäevaelu teemadelt kõrvalejuhtimiseks, sest kellel on aega mõelda rahandusele, keskkonnakaitsele, kultuurile, tervishoiule või haridusele, kui riiki on ründamas marutõbised moslemineegrite pagulashordid või tatar ja suhkur on kohe-kohe otsa lõppemas. Siinkohal ulatab meedia poliitikutele abistava käe, olgugi et “paranoiaks pole põhjust ja igasugune vihkamine tekitab viha ja vägivalda vaid juurde.”

Novgorodi WC võim püsib kollektiivsetel hirmudel, mille elushoidmine toimub perioodiliselt reprodutseeritavate ning absoluutse tõe pähe etendatavate müütide abil. 1991. aastal  avaldas ajakiri “Akadeemia”  oma 11. ja 12. numbris Georg Elwerti 1989. a. saksa keeles avaldatud artikli “Natsionalism ja etnilisus. Meie-rühmade moodustamisest.” Artikli eestikeelne tõlge ei ole ehk parim, kuid mitmed seal avaldatud tõed on täna 25 aastat hiljem kinnitust saanud. Elwert seletab natsionalismi tõusu tänapäeva maailmas mitte loogilise arenguna, vaid vastureaktsioonina kogu maailma hõlmavatele vastastikustele majanduslikele ja sotsiaalsetele sõltuvustele – vt tema neli paradoksi (lk. 2359-2361) . Elwert väidab, et rahvused on sotsiaalse struktuurina erakordsed noored nähtused, millel puudub laiem ajalooline taust ja ajalugu luuakse hirmuäratavalt produktiivsete ideoloogide poolt. Poliitikas lähtutakse sel viisil loodud ühisest “ajaloost” ning imperialistlike püüdluste seaduslikkuse tõendamiseks kasutatakse mütoloogilisi minevikuimpeeriume. Retooriliste kuvandite (nt sõbra-vaenlase retoorika), “ajalooliste tõendite” külluse ja looritatud väljendite abil kujundavad ideoloogid ajaloolist tõde, mis peaks postuleerima mõne “rahva” või muu “meie-rühma” sajanditepikkust ajalugu. Tekkivate mõistete taga võivad olla väga erinevad sotsiaalsed protsessid, reaktsioon kasvavale sotsiaalsele ja majanduslikule ebakindlusele, individuaalse identsuse kaotamise hirm ning võistlus uute tuluallikate pärast.

Uusrahvuslus on eriti jõudsalt sirutanud haarmeid Ida-Euroopas. Tees, et hermeetiliselt suletud meie-grupid kätkevad endas arengupotentsiaali, võib viimastel aastatel laienenud kommunikatsiooni valguses tunduda hullumeelsena, kuid praktika näitab, et taandarengut saab idealiseerida täpselt samuti nagu arengut. Plahvatuslik globaliseerumine tekitab jõude, kes ei suuda ajaga sammu käia ning üritavad meeleheitlikult jõgesid teistpidi voolama pöörata. Meediakeskne ühiskond pakub lugematuid võimalusi kõikvõimalike paanikate arendamiseks, sest tiblade ja murjanite kõrval ründavad meid juba seakatku eest põgenevad pagulassead. Novgorod WC võimalused totaalsele meediale leiva peale võid tekitada on piiramatud. Samal ajal kui don Quijote peab viimset võitlust tuuleveskitega, Rootsit ründavad “ujuvad tündrid” ja Eestit marutõbised pagulasmurjanid, seisab meie idanaaber vastamisi “tühjeneva Baltikumi totalitaarsete valitsejate sõjaliste provokatsioonidega”. Sellist maailma totaalne meedia ostaks ja nad palvetavad: meie igapäevast leiba anna meile Novgorodi WC

Täna toimub lollide ja inimeste vaheline olelusvõitlus, kuid võib arvata, et ükskord katavad kiiresti paljunevad lollid kogu planeedi ning viimased inimesed pagendatakse Marsile või paigutatakse reservaatidesse, kus lollid saavad neid raha eest vaatamas käia. Kui oktoobrirevolutsiooniga tekkinud nõukogude võim jutlustas proletariaadi diktatuurist ning maalis vaimustavaid pilte GOELRO plaanist, kogu maa elektrifitseerimisest, siis täna, kui elektrifitseerimine on vähemalt 99% ulatuses ellu viidud, räägitakse üha enam lollide diktatuurist ja kogu maa internetiseerimisest. Rahvasuu räägib, et elektri leiutasid ahvid. Interneti leiutasid kindlasti lollid, sest kogu maa internetiseerimisega muutub lollide võim aina tugevamaks. Internetiseerimine suurendab lollidevahelist solidaarsust, sest nad võivad internetist leida teisi lolle, kasvatada viienda võimu mõjujõudu ning siis kõlab nende hääl Novgorodi WC-s hoopis tugevamini. Lollide mittesalaorganisatsioon Novgorodi WC on maailma kõige mõjuvõimsam seltskond, keda tasub karta, sest lollid oskavad kokku hoida.

Kui vähemused: reptiloidid juudid, vabamüürlased, templirüütlid, illuminaadid, korporatsioonid, kirik jt  peavad end julgeoleku tagamiseks konspireerima, et lollid neid ära ei tunneks, siis lollide jõud peitub avalikus võimus. Lollid ei pea ennast varjama, vaid üha enam esineb juhtumeid, kus loll esindab oma vaateid esindusorganites ja meediaväljaannetes täiesti avalikult. Lollide võim püsib nende paljususel. Pole midagi imestada, et netikommentaarium läheb aasta-aastalt aina vingemaks. Igasuguseid rooberteid, natse, breivikuid, proletaarseid võitlejaid, “maksumaksjaid” ja muidu lolle sigineb juurde küülikute kombel. Lollid ruulivad! Kui aga lollid Novgorodi WC-s kellegi vastu koonduvad, siis võib kahtlustada, et tegemist on hääbuva liigi esindajaga ehk inimesega.  Muidugi võivad inimesed väljasuremise protsessi pidurdada, hakata lollide sõbraks ning saada lollidelt internetis laike. Siis kui lollid patsutavad  tunnustavalt õlale ja kiidavad, vaat kus loll. Peaasi, et sa käitud niimoodi nagu lollid tahavad.

Lollid ja kooliharidus

Kui millalgi toodi esimesed lollid Maale kaasa planeedilt Nibiru, kus neid valmistati sertifikaadi alusel ja nende kvaliteeti kontrollis vastav kõrge komisjon, siis liigkallist logistikast põhjustatud ebarentaabluse tõttu hakati hiljem lolle valmistama juba Maal kohapeal. Asi läks koguni nii käest ära, et lollide tootmise litsents anti vabaks ja igaüks võis lolle toota vabavarana ka omas kodus. Nii valmisid lollid suurtes hulkades ja keegi ei suutnud nende üle enam arvet pidada ja kontrollida, kas kodus valmis tehtud loll vastab igale kvaliteedistandardile või läks käibesse ka ebakvaliteetseid eksemplare. Kui lolle oli Maale palju saanud, leidsid planeeti valitsevad reptiloidid, et nii ei lähe. Iga juurde tulev loll võttis teistelt liikidelt ruumi ära ja need ei saanud sellise olukorraga leppida.

Reptiloidid nägid ära, et mida rohkem lisandub Maale lolle, seda ebamugavamaks nendegi elu. Lollid trügisid jalus, tegid suitsu, vaatasid tähti, aga kasu ei olnud nendest kopika eestki. Nad panid pead tööle ja mõtlesidki välja koolid ja koolihariduse. Lollidele muudeti kooliskäimine kohustuslikuks, sest loodeti, et koolides jagatavast tarkusest jääb ehk neilegi midagi külge. Lolle püüti targaks teha nii hea kui kurjaga. Kui loll ei jõudnud kooli, saadeti teda kodust otsima sotsiaaltöötaja või koguni politseinik. Lollid pugesid aga peitu või andsid katteta lubadusi targaks saada, ise aga tundsid rõõmu õnnestunud tünga üle. Tekkisid kogu ühiskonda kaasa haaravad arutelud, kas ikka on eetiline lolle nende isiklike veendumuste vastaselt vägisi targaks teha? Ehk on lollus koguni üks suur inimõigus teiste võõrandamatute õiguste hulgas ja igal kodanikul sõltyumata tema liigilisest kuuluvusest on õigus olla loll? Selline seisukoht meeldis lollidele hirmsasti ja loll olemine muutus üha populaarsemaks.

Lollid, kes sageli on küllaltki leidlikud, leidsid aga, et hea küll, isegi kui kooliskäimine on kohustuslik, ei ole siiski võimalik kohustuslikuks teha targaks saamist. Alati oli võimalik kohal olla, aga mitte kuulata, mida õpetaja õpetab või mitte temast aru saada. Kui õpetaja räägib  arusaamatus keeles  keerulist juttu, siis kuidas üks loll peakski temast aru saama? Sellel ajal on võimalik tegeleda kõrvaliste asjadega, võib saata taskutelefoniga lühisõnumeid, külastada internetti ja segada õppimast kaasõppureid, kes mingil põhjusel on otsustanud targaks saada.  Nutitelefonidest loodeti, et seda hakkavad kasutama reptiloidid ja inimesed. Kuid võta näpust, lollid hakkasid neid uusi hirmkalleid algselt nutikatele mõeldud seadmeid ise suure eduga kasutama. Olnuks nutitelefonid kohe alguses odavad, poleks lollid neid ilmselt märganudki.  Juhtus aga nii, et kui lollid nägid, et odavad telefonid asendati kallitega, tekkis neil suur himu selliseid omada. Teada on, et kui loll tahab teist lolli ära tunda, siis ei otsusta ta mitte tema teadmiste, vaid talle kuuluvate esemete põhjal. Ja mida kallimaid esemeid omatakse, seda suurem on teiste lollide lugupidamine ehk lollide kõnekeeles respekt. Sellel samal fenomenil seisab püsti ka sport- ja luksusautode tööstus. Oleks ainult rohkem jõukaid lolle!

Haridussüsteem tuleks ümber korraldada selliselt, et koolide asemel saadetakse lapsed burksiputkade juurde elukooli. Haridussüsteem on kolmeastmeline. Esimese astme läbib õpilane siis, kui omandab oma esimese burksi, teise astme aga siis, kui omandab oma esimese beibe ja kolmanda astme siis, kui omandab oma esimese bemmi. Hinnete asemel mõõdetakse tulemuslikkust vastavalt kogutud feimile, sullile ja respektile. Kolmeastmelise elukooli hariduse omandanud noor tunnistatakse autoriteediks ja ta saab õiguse kanda vastavaid tätoveeringuid ja kuldkette. Uurimistöö asemel peab noor hankima oma esimese nooreperelaenu. Edasi võib juba minna täiendkoolitusele armeesse või vanglasse, kus burksiputka ees omandatud teadmisi süvendatakse ja autoriteedi taset tõstetakse. Tütarlapsi, kes ei soovi sõjaväkke või vanglasse aega teenima minna, ootab alternatiivteenistusena ees kohustuslik sünnitusteenistus. Uue stultusliku maailma Eesti märk on, et kuna me ei saa kunagi suureks vaimult, siis saame seda rahvaarvult – marry and reproduce! Iga loll peab olema suuteline valmis tegema vähemalt viis uut lolli, vastasel korral ta utiliseeritakse kõlbmatuna. Intelikentide kultuuri asemel tõuseb fööniksina tuhast võimas burksiputkade kultuur!

Lollid, teadus ja kultuur

Teadusmaailmas oli sajandeid kõrgemalt hinnatud neid, keda peeti targemateks. Neile määrati tähtsaid teaduspreemiaid või anti kõrgeid akadeemilisi kraade (mitte segamini ajada nende kraadidega, mis pudeli peale on kirjutatud). Lollide hulgas tekkis samuti kihistumine, kuigi nemad üksteisele preemiaid ei jaganud, vahel harva ainult lilli või mõne aukirja, sest nii tuli odavam. Küll aga hakkasid alglollid tundma, et uute kohapeal tehtud lollide lisandumisel saab kannatada nende väärikus. Nemad ju põlvnesid otse Nibirult toodud lollidest, juba nende isad ja isaisad olid lollid, pärit kuulsatest lollide kodadest, mõned väärikamad suguvõsad on juba 70 põlve lollid olnud! Seetõttu on mõistetav, et sedavõrd pikkade traditsioonidega suguvõsad pole rahul oma staatusega ühiskonnas ja nõuavad teistelt liikidelt feimi ja respekti.

Teiste liikide halvustamine on loomulikult taunitav. Stultoloog mõistab hukka mõiste “loll” kasutamise selle sõimavas tähenduses nagu on hukkamõistetav ka kellegi pahatahtlik seaks, koeraks, eesliks, šaakaliks või ükskõik milliseks teiseks liigiks nimetamine, kes ei ole nimetatud liikide esindajad. Kuid liiginimede kasutamine objektide kirjeldamiseks – koera nimetamine koeraks, sea nimetamine seaks, neegri nimetamine neegriks ja lolli nimetamine lolliks ei ole automaatselt halvustamine. Poliitkorrektses maailmas on tekkinud aga tabumõistete kategooriad, keelatud sõnavara, mis on viinud loodusliku tasakaalu balansist välja. Selle tulemusena on tekkinud stultuslik vasturevolutsioon, mille käigus on seni tõrjutud liik asunud end teiste liikide üle kehtestama, kasutades ära viimase sajandi jooksul toimunud demograafilist plahvatust, millega on inimeste ja reptiloidide osakaal planeedi rahvastikust on märgatavalt vähenenud.

Vasturevolutsiooniga nõutakse inimestelt ja reptiloididelt stultusliku kultuuri aktsepteerimist. Lolliodele tundub, et kultuuri mõiste defineerimine on läinud suhteliselt kitsa seltskonna ehk intelikentide kätte ja rahvas ehk enamus on kultuurist eemale tõrjutud. Kultuur on nõrkadele. Kui Vladimir Putin ja Donald Trump on toonud poliitika burksiputkade juurde ehk sinna, kus on rahvas, siis lähimas perspektiivis peaks sinna liikuma ka kultuur. Kust need intelikendid üldse võtavad endale õiguse ja voli otsustada, mis on kultuur ja mis ei ole seda mitte? Kas rahva arvamust on üldse küsitud? Kas Novgorodi WC on kultuuri heaks kiitnud? Samuti peaks enamuspõhimõte kehtima ka teaduses, kus väike kildkond reptiloidse või inimliku päritoluga nn „teadlasi“ või siis nende teenistuses olevaid stultuseid on sulgenud teaduse kinnisesse elitaarsesse süsteemi, millest rahvas aru ei saa ja millega teda diskrimineeritakse ja halvustatakse. Siit kohe ka ettepanek, et kultuur peaks kuuluma rahvale ning kontroll teaduse üle peaks minema Lollide Kojale, kes jagab teadlastele vastavaid sertifikaate sõltuvalt sellest, kuivõrd neid on burksiputkade ees tsiteeritud.

3B majandusmudel

Esoteerikahuvilised arvavad, et inimkonna ajaloos on üksteisele järgnenud kuld-, vask- ja tina-ajastu, millistel siis olevat elanud ka vastavad inimesed: nn. kuld-, vask- ja tinainimesed. Inimkonna müütilist algaega käsitletakse kui ideaalset perioodi, millest edasi algas pidev allakäik. Kui sarnast müstitsistlikku ja ebateaduslikku kuldajastuteooriat kõrvutada täiesti asjaliku lollide siirdeteooriaga, võib üldplaanis täheldada teatavat kattuvust: kui “vanasti” oli kõik hästi, siis lollide lisandudes saigi ainult hullemaks minna. Mida enam lolle juurde tuli, seda rohkem inimkond devalveerus. Tinaajastu inimesele meeldis juba “tina panna”. Neukkuajal nimetati tinapanemiseks enese purjujoomist. See tegevus oli riikliku poliitikana tolereeritud, sest purjus inimene on rõõmus ja õnnelik, ei tegele mõtlemisega ega esita ebamugavaid küsimusi, näiteks miks ei ole võimalik poest osta suitsuvorsti, kuigi Eesti on täis hiigelmõõtmetega seafarme või siis miks saab uut autot osta ainult autoostuloaga või telefoniliini  korterisse alles pärast kümneid aastaid järjekorras oodates. Teame, mis juhtus, kui 80ndate teisel poolel uue poliitikana joomine ära keelati: võõrutusnähtudes vaevlev pohmeluses neukkuinimene, kelle küljest oli viinavoolik eraldatud nagu Matrixi filmi toitelahusejuhe, sai kaineks ja tulemuseks oligi vaid illusioonidele rajatud virtuaalreaalsuse ehk neukkuriigi kadumine maailmakaardilt. Niimoodi, hea õnne läbi, saime meiegi oma riigi taastatud.

Kaasajal õpitakse, et kõigepealt oli kiviaeg, millele järgnesid pronksi- ja rauaaeg. Burksiputkade ees, kus kehtib 3B (beibed, bemmid, burksid) majandusmudel, hakkab Euroopast toodud kasutatud sõidukite vanarauaaeg asenduma laenupõhise uusrauaajaga. Ikka ja jälle leidub mõni lahke laenukontor, kellelt järgnevate aastate tööpanuse peale ette juba täna uhiuue sõiduki liisida – peaasi, et feimi ja respekti jagub. Kalli importkauba soetamine ei mõju lisaks isiklikule rahakotile hästi aga riigi väliskaubandusbilansile. Kui tulevased arheoloogid kaevavad välja mõne tänase linnalise asula, siis leitakse kultuurikihist ennast surnuks rüganud laenuorjade skelettide vahelt kindlasti ka alumiiniumist õllepurke ja autode valuvelgesid. Nende leidude alusel avastaksid tulevikuteadlased sarnaselt kammkeraamika ja venekirvekultuurile alumiiniumvelgede kultuuri. Kindlasti üritavad nad ette kujutade selle kultuuri kandjat – kas ta liikus kahel tagumisel jalal? Elas ta karjades või hoidis omaette? Kas ta oskas kasutada tööriistu? Kui suur võis olla tema sõnavara või koosnes kõne lihthäälitsustest ja žestidest? Mõistatades ja mõistes meie kaasaegseid, üritavad nad teada saada oma minevikku ja prognoosida tulevikku.

3B majandusmudelisse on defitsiit juba sisse kirjutatud, sest kunagi ei ole liiga palju bemme, burkse ega beibesid. Sageli pole piisavalt palju raha nende ligimeelitamiseks. Naisi on alati vähe! Järelikult on tegijad need, kes suudavad süüa neli burksi korraga ja kulutada kummivilinal ära kahed suverehvid nädalas. Puuduvat likviidsust likvideeritakse kiirlaenudega, sest kunagi võetud nooreperelaen on juba ära kulutatud. Ega raha pole rukis, et korra aastas saab. Jalg tatsub, suu matsub, kumm viliseb ja ühiskond toimib. Ühiskond toimib aga siis kui lolle ja teisi liike on sobivas vahekorras. Kui võtta ära lollid või eraldada inimesed ja reptiloidid, võib juhtuda, et ühiskond ei suuda olla enam jätkusuutlik. Kindlasti arvavad nii ka teleprogrammide tootjad, sest milleks muuks, kui lollide kestlikkuse tagamiseks, tuleks pidada kõiki neid lõputuid peast lihtsatele suunatud seebi- ja tõsieluseriaale, mis jõuavad erinevatelt telekanalitelt nagu kallid oodatud sugulased  meie telepurki. Ehk on lollid nagu ehituskivid ja nende pealt teenitakse, sest ühtki ühiskonda ei ehitata üles ilma lollideta. Juba vanarahvas teadis, et lollid on looduskaitse all. Kui Sul juhtub olema kõva pea, siis kõnekäänd “loll nagu tellis” võiks kõlada isegi kui kompliment. Kes ütles, et lollid on kasutud? Ajus olevat 1,5 volti elektrit. Kui kaks lollpead jadamisi kokku ühendada, siis saaks juba pleierit kuulata. Võibolla lisandub niimoodi toodetud elektrile rohelise energia tasu ja lollid saavad rikkaks?

Burksiputkade lapsed

Rasmus Merivoo Tallinna ülikooli diplomitööna valminud kultusfilm „Tulnukas ehk Valdise pääsemine“ on oma lihtsuselt ja geniaalsuselt võrreldav Sulev Nõmmiku legendaarse tööga „Siin me oleme“. Mõlemad linateosed on suutnud meisterlikult ära tabada oma kaasaegse ühiskonna valupunkte ning neid groteskselt esitada, mida täiendavad hästi valitud näitlejate suurepärased karakterrollid. Neis filmides on tulevaste põlvede jaoks kivisse raiutud kahe põlvkonna subkultuuride – neukkude ja burksiputkade laste eluhoiakud. Siin räägitakse, kuidas elu tegelikult on.

Burksiputkade lapsed, buumiaegse tarbimisühiskonna produktid, on valmis meisterdatud varakapitalistlikus üleminekuajastus, mistõttu ei rõhu neid enam Nõukogude Liidu kommunistlik pärand oma hirmude ja kompleksidega nagu nende vanemaid. Burksiputkade lapsed on juba vabad inimesed, keda ajastu sümbolitena iseloomustavad kolm B-d = Beibed, Bemmid ja Burksid! Eelmise aastakümne keskpaiga buumiajastu märk oli elamine üle oma majanduslike võimaluste – laenuleib ja õletuli ruulisid. Burksiputkade laste elu oli siis helge ja õnnelik. Kui nad tahtsid midagi saada, siis nad muretsesid selle, vajadusel laenu võttes, mida pakuti igast lahtisest uksest ja aknast, ning neile ei läinud korda, kus nende noor pere elab. Pärast pikki kannatuseaastaid sai burksiputkade laste põlvkond elu juba täiel rinnal nautida. Mis sul viga on? Ei tunne ära vee? Tahad, panen sulle kannaga näkku? Normaalne!

Kui vanemat põlvkonda ehk neukkusid iseloomustab sügav alaväärsuskompleks, mis on tekitanud temas kadedusega ning vihaga segatud hirmu lääne ühiskonna ja tema liberaalsete väärtuste ees, siis burksiputkade põlvkond on sellest hirmust vaba. Neukkude ja burksiputkade laste ajastutevahelises konfliktis peegeldub nii erinev maailmavaade, elukogemus kui ka mentaalsus. Neukkupõlvkond elab nostalgias ja nende mälestustes kõlab rohe-roheline imedemaa, kus kolhoosiasula putkadest müüdi banaane (mis sest, et neid imeasju on ta vaid Soome televisioonist näinud), viin oli odav ja inimesed olid ilusad, õnnelikud ja head. Riik hoolitses nende eest!  Kui neukkude jaoks oli tarbimine luksus, siis burksiputkade laste jaoks on tarbimine elustiil, nad tshillivad ja hängivad mastaapsetes kaubanduskeskustes, sõltuvalt sellest kas raha parajasti on või pole seda mitte. Nendes kaubanduskeskustes müüakse praktiliselt kõike, samal ajal kui neukkud mäletavad veel aegu tühjadest poodidest ning kaubapäevadel tekkinud pikkadest sabadest, kui peaaegu kõik elementaarkaubad olid saadaval talongide või ostulubadega. Kuid see talong või ostuluba tõstis iga neukku eneseväärikust, mis oli müüdav pisku eest – ta on nõukogude inimene, tuleb Tallinnast ja maksab.

Seotud kujutis

III PEATÜKK NEUKKUD (STULTUS SOVETICUS)

Pildiotsingu neukkud tulemus

Neukkud

Nõukogude Liidus valitsenud kommunistliku ideoloogia üks peamisi eesmärke oli täiesti uue liigi ehk nn. “nõukogude inimese” loomine, mis on liigi stultus primitivus üks eriliselt vastupidav alamliik – stultus soveticus. Kas me võime seda eksperimenti lugeda ebaõnnestunuks? Kindlasti mitte. Neukkud (nõukogude inimesed) ümbritsevad meid kõikjal ja nende arvukus pigem kasvab jätkuva hooga kui ilmutab kahanemise tendentsi. Kuna kommunistlik ideoloogia lähtus dialektilisest ja ajaloolisest materialismist, siis on ka neukku padumaterialistlik stultuste alamliik, kellelt on kõik tema ideaalid ära võetud ja ta on viidud sõltuvusse ideooogilisest keskkonnast. Ideoloogilise keskkonna muutudes võivad ka neukkud üles näidata lausa uskumatut kohanemisvõimet. Mõneti meenutavad nad veerejaid Clifford Simaki „Härjapõlvlaste kaitsealast“ – nagu veerejad on neukkud ideoloogiliselt asetatud alamklassi rolli (narratiiv proletariaadist kui valitsevast klassist), kes peab tõestama oma paremust teiste liikide ees ükskõik millise hinnaga, vajadusel  isegi vägivalda kasutades. Seetõttu on neukkud loomupäraselt väga altid kõiksugustele totalitaarsetele režiimidele – Põhja-Korea või Kampuchea kõige totaalsemad neist.

Neukkud karastusid EÕM-is, EÜE-s ja nõukogude armees, kus veedetud aega siiani heldimusega meenutatakse – seal tehti  ju meheks, isegi naisi. Burksiputkade laste eliitsema osa üliõpilaskorporatsioonid ning inimnäoline teenistus „NATO nõuete poolt ära lörtsitud“ Eesti armees pole pooltki nii vinge kui kool, kus karastus teras. Oma esimese kapitali kogusid neukkud kunagiste riigiettevõtete sotsialistlikku omandit ärastades ja esivanemate maalappe – mida metsasem, seda väärtuslikum – ning majaomandit sisse nõudes, mille tulemusena ilmusid meie kultuurmaastikule tühermaad ja tondilossid, sest neukkudest uusomanikud ei osanud paraku kergelt tulnud omandi eest hoolt kanda ja kasumit teenida. Nad olid nõukogude ühiskonnas kasvatatud paadunud riigisõltlasteks, peremehe toidukausi külge ketistatud koerteks, kel puudus võime vabaturumajanduse tingimustes ellu jääda, sest siin kehtisid mingisugused neile tundmatud reeglid, justkui oleksid nad tulnukatena võõrale planeedile sattunud. Neukkupõlvkonna kohta kehtib hiljuti ETV-2s etendunud propagandafilmist „Valge laev“ pärinev lause: „Te võite kiruda nõukogude võimu, vihata teda, aga see on teisse siiski üdini imbunud.“

Burksiputkade lastega kaasaskäiv süüdimatu vabadus on jäänud neukkudele arusaamatuks. Enesekaitseks on neukkud üles ehitanud Viha vabariigi, mille kaudu levivad neukkulikud põhimõtted ja väärtushinnangud ning ühiskonda üritatakse konsolideerida läbi vihakogukondade. Need, kes ei mõtle nii nagu peavoolu meedia, kes ei jaga totaalse meedia poolt kehtestatud väärtushinnanguid, need on vaenlased. Burksiputkade lapsed on vabad nõukogude mineviku taagast, mistõttu alaväärsuskompleksides vaevlevad neukkud neid ka sügavalt vihkavad. Neukkud peavad end burksiputkade lastest paremaks ja kultuursemaks, sest nemad käivad ju „gunztisaalis“, kuigi on elu jooksul läbi lugenud vaid ühe raamatu ja sellegi põhikooli kirjandustundides kohustuslikus korras nõutud Mihhail Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa.“ Neukkunaised otsivad lubatud, kuid tulemata jäänud kommunismi Ladina-Ameerika seebiseriaalidest. Neukkud armastavad mõõdutundetult Venemaad ja venelasi kiruda, kuid kusagil oma sügavamas hingesopis tunnevad nad ürgset kutset: „Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!“, sest nad tunnevad puudust nõukogude kultuurile iseloomulike defitsiidi, viinerijärjekordade, autoostulubade ning peale kümneaastast pingerikkast ootust eraldatud Lasnamäe korterite järele, millise õnnehetke saabudes tundsid nad end ühiskonnas lugupeetute ja priviligeeritutena. Neid oli ometi kord tähele pandud ning meeles peetud.

Neukkusid hoiavad elus kaks põhilist emotsiooni, ainsad, mis talle on jäetud – hirm ja saamahimu. Kuna neukkud on võõrdunud idealismist ja allutatud materialismile, siis on nad kergesti manipuleeritavad populistlike ideoloogiate poolt.  Nii lõi ka kommunistlik ideoloogia paralleelmaailmad – materialistliku tegelikkuse järjekordade, ostulubade, defitsiidi ja madalakvaliteediliste sotsiaalteenustega ning idealistliku fatamorgaana õnnelikust elust, mida keegi ei uskunud, kuid kõik käitlesid kui normi. Inimlik kadedus on neukkude aksiomaatiline ühisosa – omamoodi naabrivalve, millega üleüldine hirm peab tagama režiimi stabiilsuse.  Totaalne meedia toodab meie aja kangelasi – kui kunagi olid nendeks Pavlik Morozov, Zoja Kosmodemjanskaja ja Aleksei Stahhanov, siis tänapäeva totaalne meedia toodab palju moodsaid inimesi meie keskelt – Bussi-Pirjo, Dressi-Toivo, Iglesiase-Anett, Farmi-Gabriel ja Nõia-Ints teiste hulgas. Nõukogude režiimi algperioodil üritas professor Ilja  Ivanov inimahvi inimesega ristates aretada vastupidavat ja vähenõudlikku nõukogude sõdurit, kuid see eksperiment, vähemalt teadaolevalt, kukkus läbi. Palju laiaulatuslikum sotsiaalne eksperiment õnnestus aga hiilgavalt. Kogu maa täitus neukkude, agressiivse ning ideoloogiliselt mõjutatava võõrliigiga, kes on edukalt suuteline kohanema ka lääne demokraatia tingimustega.

Neukkud on süsteemisõltlik liik, mistõttu on neil eluks vajaliku keskkonna säilitamiseks kolm tingimust: 1) riik olgu paks, 2) ordnung olgu majas, 3) naabri-Juhan on vait ja ei mölise. Riigisõltlastena toetavad nad kindlasti paksu riiki. Riik on neukkude jaoks materialistlik kogum, mille kaudu toimub väärtuste ümberjagamine – igaühelt tema võimete järgi, igaühele vastavalt tema vajadustele järgi. Neukkude loomevõime on väike, nende peaeesmärk on ühiskonna nivelleerimine, sest andekas inimene on ühiskonnale ohtlik ja võrdsuse printsiip toimib sellise ohu vastu ülimalt hästi. Kuid vajadused on neil suured. Nõukogude režiimi tingimustes pidid neukkud üles näitama harukordset osavust, kuidas antud tingimustes ellu jääda ning mida rohkem hüvesid (sanatooriumituusikud, tutvused, ostuload, elamispinnad jms) suutis üks neukku välja ajada, seda kõrgem oli väärtus.

Hirm kuulub neukkude igapäevaelu juurde. Nad kardavad kõike ja kõiki ning see muudab neukkud agressiivseks. Neukkud igatsevad riiki, kus valitseb kord, sest hirm peab tagama neukkudele turvalisuse. Mitte ammu kõlanud loosung „Vali kord!“ oli suunatud just neukkude mobiliseerimiseks. Kuna neukku eksistents on seotud vaenlastest kubiseva keskkonnaga, siis riigisõltlasena toetab neukku režiimi, kes võtab vastu karme sanktsioone pättide, lurjuste, varaste, litside, spekulantide, huligaanide ja muude ühiskonna heidikute vastu. Neukku on surmanuhtluse vankumatu pooldaja, sest tema jaoks on käesolev elu lõplik, pöördumatu ja lootusetu. Neukku maailmapilt on lihtne. Nad vajavad absoluutset tõde, sest seeläbi saab terad sõkaldest ja õiged valedest eemaldatud.  Ühiskonnakriitika on neukkude jaoks mõistetamatu nähtus. Kuigi neukku on riigist sõltuv, on riik tema jaoks jumalikustatud, sest riik kehtestab tõe. Ainult neukkul on õigus riiki kritiseerida ja varastada, sest riik on tema oma. Naabril (ligimesel) selline õigus puudub ja riik peab teda karistama tema pattude pärast.

Nõukogude Liit on kadunud, kuid neukkud on jäänud ning ärge arvake, et see on mingi Venemaale iseloomulik nähtus. Kaugel sellest, võõrliigina on neukkud levinud üle terve ilma ja neid askeldab hordidena meie ümber, vahel küll nähtamatult, kuid sellegipoolest tuntavalt nagu nõiad volbriööl. Kui kromanjoonlased tõrjusid kunagi välja neandertaallased, kas tõrjuvad neukkud nüüd omakorda välja inimesed ja reptiloidid või saavad nad eriti vastupidava liigina ohtlikuks isegi teistele stultuse alamliikidele?

Neukkunostalgia

Viimasel ajal on meie totaalne meedia pakkunud hulgaliselt rubriike, kus meenutatakse elu nõukogude ajal. Rahvale pakutakse lohutust, et tegelikult polnud süsteemis midagi halba, igale inimesele oli riigi poolt garanteeritud elu- ja töökoht – kui neid ei olnud, siis inimesi karistati, mis tagas omakorda riigipoolse elu- ja töökoha kinnipidamisasutustes. Meenutatakse heldimusega, kuidas kõik oli väga odav ja kui palju palka saadi võrreldes käesoleva ajaga. Kodanikke väärtustati aastakümnete pikkuse korterijärjekorraga, teenistusega paljurahvuselises nõukogude armees, auto-, teleri- ja külmikuostulubadega ning  unelmate töökoht oli töö vorstivabrikus oli, sest seal sai tööd koju kaasa võtta. Süsteem soosis seaduserikkumisi olmetasandil, sest niimoodi oli võimalik kogu süsteemi kontrolli all hoida ja ebalojaalseid karistada.

Meediaväljaannete kommentaariumides nutavad 95% kommentaatoritest neukkuaega taga, viidates jällegi totaalse meedia poolt loodud Novgorodi WC sündroomile, mis tekitab illusoorse mulje, et rahvas tõepoolest ootab neukkuaega nagu valget laeva. Teisest küljest esinevad foorumis ilmselt need, kellel on tekkinud mingisugused probleemid, aga kas see on proportsioonis neukkude tegeliku protsendiga kogu ühiskonnast, see on jällegi küsitav. Neukkusid on palju, kuid vaevalt, et nii palju, kui meediakommentaariumi kajaefekt näitab. Räägitakse, et aktiivne loll on ühiskonnale ohtlik. Neukkud on kahtlemata aktiivsed, aga Novgorodi WC sündroomi abil võib 5% ühiskonnast tekitada mulje, et neid on hoopis 95%. Allpool on esitatud väike arutelu, mis võiks olla kasvava neukkunostalgia põhjusteks.

“Heast elust” nõukogude ajal ehk need aastad ei unune…Psühholoogiast on hästi teada, et aju kustutab iseeneslikult aja jooksul kogetud halvad sündmused, vähendab emotsiooni ja mälujälge, mille tekitasid meile ebameeldivad asjaolud ja võimendab häid sündmusi. Hea jääb meelde ja kasvab aja jooksul, halb aga ununeb võimalikult ruttu. See on meie psüühika enesekaitsemehhanism.  Mälu vingerpussid. Mälu on teatavasti valikuline, aju kaitseb ennast kohutavate kogemuste eest ebameeldiva kustutamisega. On ju teada, kuidas vägistatu teinekord “ei mäleta” sündmusest midagi, või Stockholmi sündroom, milles pantvang ilmutab pantvangi võtjale lojaalsust ja poolehoidu, vaatamata viimase põhjustatud ilmsest ohust tema elule. Pantvangistatu läheb üle oma vangistaja poolele, võib isegi füüsiliselt takistada enese vabastamist, kiidab pärast kohtus enda vastu kuriteo sooritanud isikut – “tegelikult oli ta tore poiss, eks temalgi oli pere, ta oli selleks sunnitud, ega väga ei pekstudki ja näkku ju ei löödud…” Nõukaaja süsteemiga kohaneda suutnud liigikaaslastel on selle sündroomi tunnused välja arenenud – kes ellu jäid, laulsid seda laulu, mida neilt oodati.

Meie käime tipp tipp tipp… Kukeaabitsast võis nõukogude laps õppida luuletust – meie käime tipp tipp tipp, igal ühel käes on lipp, eemalt paistab tornitipp, kus on just see sama lipp. Lipu värvi luuletuses siiski ei täpsustatud, tollel ajal andis see väike, kuid tähendusrikas seik lootust… Kuhu on kadunud kõik need särasilmsed punalipukestega oktoobrilapsed, pioneerid, komnoored, komparteilased, keda mäletame enda ümbert nõukaajast? Kasvasid suureks, aga “õige” lipu peitsid keldrisse ära (ehk läheb kunagi vaja!) Süda aga laulab endiselt, kui saab lastele rääkida “heast nõukogude ajast” (võrdle rahvamüüdiga heast rootsi ajast), kui “me” laiusime üle ühe kuuendiku maakerast ja kõik teised riigid meid kartsid.

Kaks nostalgiat toetavat asjaolu. Nõukanostalgiat (milline hellitusnimi!) toetavad tegelikult vähemalt kaks asja – inimlik saavutusvajadus ja isiklik meditsiiniline seisund. Kui tänapäeval ostab keegi auto, elamispinna või välismaareisi, siis on see vabaturumajandusliku igapäevaelu üks tavalisi episoode – tarbimisühiskonna argipäev. Kui aga keegi sai sellega hakkama Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, siis inimese positsioon iseenda, aga ka tutvusringkonna silmis tõusis skaalal, millist on tänasesse reaalsusesse raske konverteerida – tekkis “respekt”, “feim”, “sull” ja paljud vähemvõimekamad hakkasid kadestama. Kaudselt ihaleb tolleaegne inimene tagasi seda “staaristaatust”, mida pakkus kadestamisväärne töö defitsiitse kauba jaotusvõrgus. Viisteist minutit kuulsust. Kunstnik Andy Warhol ennustas, et „tulevikus on igaüks kuulus vaid viisteist minutit“, mis tähendab, et hüppa või silda, üleküllastunud turul suudad sa ennast nähtavaks teha väga põgusalt – viieteistkümneks minutiks. Järgmised Dressi-Taivod, Nõia-Antsud ja Tavalise-Elu-Triinud tõukavad su pjedestaalilt. “Nõuka ajal” aga võis inimene, kelle kaudu sai osta tšehhi talvesaapaid, tunda ennast kui mitte Elvis Presleyna, siis vähemalt jõuluvanana – ja seda lausa keset suve! 🙂

Elu mõttest. Teine aspekt – tervis. Noorelt jõid inimesed uljalt viina ja elasid elu riiklikult soositud kollektivistlikes noorteühendustes. “Laksu all” tundub ikka rohi rohelisem ja taevas sinisem. Nõukogude tegelikkuses “laksu alt” kaineneda ei olnud soovitav – pohmeluses võis inimene kogemata eksistentsialistlikke küsimusi esitama hakata: kes ma olen, kust tulen ja millega see kõik lõppeb? Kui 1980. aastate lõpus uue poliitikana joomine ära keelati, said inimesed kaineks ja tulemus oligi kohe käes. Joomist loomulikult ei olnud võimalik piirata ja edasi joomise võimaldamiseks hakati vastu võtma mingeid “kahtlaseid” iseseisvusdeklaratsioone jms. Ja hea, et hakati – tasapisi taastus normaalsus, kus inimene võis juua nii palju, kui ise tahab. Paljud staažikad joodikud muidugi meenutavad aegu, kus maks ja neerud ei valutanud, südameveresoonkond edastas verd veel piiranguteta ja arstirohtudest tarvitati vaid hommikust aspiriini. Et selline kehaline toonus langes nende noorusaega, mis juhtumisi kattus ka nõukogude okupatsiooniajaga, tehakse vale järeldus, et nõukaaeg oli hea, aga praegune vabaturumajanduslik realiteet halb. Eks ole neil õiguski niimoodi arvata, saame aru ja püüame neid paljukannatanud inimesi mõista.

Ühiskonna poliitiliselt aktiivseim ja eesrindlikum osa on lollid, kelle najal püsib pseudodemokraatlik Novgorodi WC süsteem – kes karjub rohkem, see on enamuses. Poliitikud sõltuvad lollide tahtest. Poliitik võib ju iseenesest tark olla, aga demokraatia tingimustes sõltub tema heaolu lollidest, kes on enamuses, seetõttu on demokraatliku ühiskonna põhiprintsiip – kuidas valitseda lolle? Mida tahavad lollid? Põhiliselt leiba ja tsirkust, seksi ja vägivalda. Progressiivne 3B (beibed, bemmid ja burksid) „run-forrest-run“ majandussüsteem konkureerib alalhoidliku 3K neukkusüsteemiga (kolm käsku: riik olgu paks, ordnung olgu majas, naabrijuhan ärgu mölisegu). Demokraatlikus ühiskonnas on edukas see poliitik, kes suudab neid lollidele müüa nii, et sellest kellelegi kahju ei tõstatu.

Lollid loodavad, et kui EL ära lõppeb ja lollid oma riigi tagasi saavad, siis hakatakse lollidele jagama tatart, turismituusikuid ja autoostulube… eriti lollidele ka kiituskirju ja ordeneid. Siis saavad lollid tunda ennast nagu ENSVs, keegi ei julge möliseda ja kõigil on pea kandiline. Miks lollidele meeldib, et keegi ei mölise? Sest kui keegi möliseb, siis võib kahtlustada, et ta tegeles mõtlemisega, aga mõtlemine on lollidele vastunäidustatud – paneb pea valutama, lisaks teeb mõtlemine targaks, mis aga on halb, sest kui kõik on targad, kes siis tahaks lolli enda sõbraks. Ikka parem kui kõik on koos lollid, jälgivad tatrahinna langust ja ootavad telekate odavmüüki.

Neukkud ja nende jumalad

Viimasel ajal on palju kuulda olnud nurinat, et elu Eestis pole selline nagu paljud ootaksid  ja kas me ikka sellist Eestit tahtsime? Teatud osa rahvast pole riigiga rahul, sest riik pole piisavalt paks, korda pole majas ja naabri-Juhan möliseb liiga palju. Meedia on seda kõike valjuhäälselt võimendanud ning paisanud õhku sotsiaalse tellimuse sinimustvalge Eesti NSV järele, kuid kas see annab meile põhjust olla riigiga rahulolematu või ei vääri rahvas oma riiki? Võib-olla ei ole väljavaade niivõrd masendav, kui suudaksime vahet teha Eestis elavate erinevate liikide vahel, keda eristavaks tunnusjooneks ei olegi sageli meie armas emakeel, vaid neid eristavad väärtushinnangud. Eesti on muutunud paljurahvuseliseks, -liigiliseks ning -kultuuriliseks riigiks ning siin elavad teiste hulgas eestlased, venelased, soomlased, lätlased, ukrainlased, leedulased, juudid ja araablased, kuid siin elavad ka erinevad liigid: reptiloidid, inimesed ja lollid ning viimaste seas kerkivad esile alamliigi stultus soveticus esindajad ehk neukkud.

Kes on neukku? Kuidas teda tuhandete ja miljonite inimeste seast ära tunda? Võib kujutada ette olukordi, kus paljud meist vaatavad peeglisse ja küsivad endalt – kas mina olen neukku? Neukku ei ole sama, mis on tibla. Tibla märgib venekeelset ja venemeelset isikut. Neukku võib olla venekeelne ja venemeelne, kuid üsna sageli on tegemist täiesti eestikeelse ja eestimeelse inimesega, keda eestlastest on väliste tunnuste järgi esimesel silmapilgul üsna raske eraldada.  Neukkudele on omased mõned äratuntavad tunnusjooned, mille peale neil silmad põlema lähevad. Kindlasti iseloomustab neid nostalgia Nõukogude Liidu aegse elukorralduse järele, sest siis oli kord majas, varastada võis kõike, elu oli odavam, lollid olid au sees ning neist peeti lugu.

Neukkude maailmavaade on üles ehitatud kolmele sambale:
1. Riik olgu paks. Neukkud sõltuvad riigist igatepidi ning nende ideoloogilise käsitluse järgi pole riik mitte tema kodanike jaoks, vaid kodanikud on siia ilma sündinud riiki teenima. See võib pärineda juba mõnest värasemast programmist, millega sätestati, et lollid on mõeldud reptiilide teenimiseks. Kui reptiilid lahkusid Maalt, asendus reptiilide mõiste riigi mõistega. Neukkud ei ole rahul lääne liberaalse demokraatia ja vabaturumajandusega, vaid soovivad, et riik oleks nendega nii köögis, vannitoas, magamistoas kui ka WC-s. Riigi ja inimese suhe on neukku jaoks peremehe ja kliendi suhe.
2. Ordnung olgu majas. Neukkud igatsevad kõva kätt ja totalitaarset režiimi. Nostalgia nõukogude režiimi suhtes on neukkude seas tugev, kuigi see ei pruugi tähendada, et nad sooviksid uuesti ilmtingimata astuda Nõukogude Liitu, vaid nad on rahul ka olukorraga, kus Pika Hermanni tornis lehvib küll sinimustvalge lipp, kuid Arnold Rüütel on Eesti president ja rahvuslike sümbolite all tegutseb aga nõukogude tüüpi riik, mille kodanikud on riigist sõltuvad ning kus riigipatriotism põhineb hirmul ja riiklikul sunnil. Aeg-ajalt võivad neukkud nõuda sümboolika vahetamist nõukogudepärasemaks, näiteks, et Paciuse/Jannseni  hümn “Isamaa, mu õnn ja rõõm” asendatakse  Ernesaksa/Semperi hümniga “Jää kestma kalevite kange rahvas”, sest see on neukkude arvates õige hümn.
3. Naabri-Juhan ei mölise. Neukkud ei talu arvamuste paljusust. Nende jaoks on olemas ainult üks ja õige seisukoht, mis on partei ja valitsuse poolt heaks kiidetud ja kes sellega rahul ei ole, peab karistatud saama. Tavaline neukku ei tule muidugi selle peale, et mingis olukorras võib ka tema arvamus olla eksiarvamus, vaid ta eeldab, et eksiarvamus on alati naabri-Juhani arvamus. Neukkud toetavad karme karistusi ja arvavad, et surmanuhtlus päästab maailma.

Neukkud väärtustavad kollektiivset identiteeti ning eelistavad seda individualismile ja valikuvabadusele, sest mõtlemine paneb pea valutama. Parem, kui kõik inimesed on ühtemoodi ja neid on võimatu hallist massist eraldada. Kuna neukkudele on tähtsad materiaalsed väärtused, siis saab tublimaid neukkusid premeerida ostulubade ja korterijärjekordadega. Neukkumüüdi järgi on neukkusus sünnipärane ja päritav ning sellest pole võimalik vabaneda. Siin on tegemist siiski eksiarvamusega – kedagi ei saa kohustada olema neukku, vaid see on iga inimese ja looma vaba tahte avaldus ja valikuvabadus.

Neukkud on tavaliselt sügavalt usklikud inimesed, kellel käesolevas aegruumis on neli jumalat:
Jehoova (jumal-ilmutaja), kellelt loodetakse, et ta saadaks ilmutusmärke, mis lubaksid loota, et ta on olemas ning puistab oma alamatele odavat mannat ja tatart.
Venemaa (jumal-valitseja), kellelt loodetakse, et ta tuleks sõjaga Eestimaa peale ja võtaks meid taas oma rüppe, sest vaata, riik on meil suur ja lai, aga korda ei ole ja sellepärast peab olema keegi, kes meid valitseb.
Nibiru (jumal-päästja), kellelt loodetakse, et täidab oma kohust ja tuleb siis kui ette on nähtud, millega vabastab meid maisest hädaorust ja päästab meie hinged..
Samilotila (jumal-lohutaja), kellelt loodetakse, et ta viskab rahvale musta pori näkku, mis lubab meil omakorda loota, et keegi tunnistab meid süütuteks kannatajateks ning silitab meil pead ja ütleb pisarsilmil – sinu pea ei ole kandiline, ei ole.

Viimasel ajal on Nibiru rahva ootusi petnud ning jätnud tulemata ning Samilotila on teadmata kadunud Soome avarustesse, kuhu on pagenud ka tuhanded eestimaised talendid, keda kutsutakse kalevipoegadeks. Nende asemele on tekkinud uued jumalad, näiteks vihatud ettevõtlust, liberaalset maailmavaadet ja vabaturumajandust esindavad Reformierakond (jumal-päästja) ja Euroopa Liit (jumal-lohutaja), kes on süüdi rahva kõikides hädades.  Neukkude jumal esindab nimelt sõltuvust – kui kristliku õpetuse järgi tuleb jumalat armastada, siis neukku ja jumala suhe põhineb vihkamisel. Neli neukkude jumalat on negativistlikud jõud, kes kannavad endas rahva hirmu ja viha, kuna nad ei ole täitnud neukkurahva ootusi ja lootusi. Sõltuvust põhjustav jumal ei pruugi olla Jumal selle algses (Looja) tähenduses, vaid on neukkude poolt tekitatud jumal. Kes tegi jumala? Ise tegi. Sellepärast tuleb teha vahet Jumalal ja jumalal. Mõne diskursuse raames võib ka Jumal muutuda jumalaks, kui talle on neukkude poolt omistatatud stultoloogiline maailmakäsitlus ja ta näeb maailma läbi lolli silmade. Usklikkust võib teisitisõnu nimetada ka antipohhuismiks. Need, kes on oma elu pühendanud jumalate vastu võitlemisega pole mitte vähem usklikud, kui need kes käivad ukselt uksele misjonit tegemas. Kõik neukkud on loomult antipohhuistid, sest pohhui-olek väljendab inimeste vabanemist sõltuvustest ning on käsitletav nirvaanana.

 

IV PEATÜKK STULTOLOOGI MÄRKMIKUST

Seotud kujutis

Stultoloogi märkmikust: täna Selveris

Käisin täna Selveris ja kujutage ette, kui palju lolle on liikvel! Kas tõesti on kurjad moslempagulased pärast pikka ootust lõpuks meie õuele saabunud ja tšillivad nüüd rõõmsasti meie kaubanduskeskustes? Aga mitte ei ole, kõik puha puhtanahalised, üksteisele sarnased nagu kaks tilka vett, kas siis otse tehasest või saadeti Nibirult uus partii, aga neid oli tõesti palju, tegid käemärke ja tundsid üksteist ära. Võis märgata isegi terveid lolliperekondi, isa-loll, ema-loll ja terve pesakond lolle lapsi, mokk töllakil ja ostlemas. Tuleb välja, et nad on võimelised omavahel ka järglasi saama. Stultoloogi jaoks oluline tähelepanek. Rüselemas, sebimas või siis pea õieli ostukäruga liiklemas, nautimas vabadust osta, saada asjade omanikuks, vähest rõõmu, mis neile selles kurjas ja sallimatus maailmas on veel jäetud. Näha kaubanduskeskustes palju teisi lolle ja tunda ennast turvaliselt omade keskel.  Läksin kassasse ja sealgi istus mehhaniseeritud loll, küll mingi vanem toode kusagilt Stalini ajast, aga ikkagi loll! Vägev värk, täisautomaatika, inimtööjõudu praktiliselt enam ei kasutata, kogu töö teevad masinad ära. Selline tore päev oli täna, iga stultoloogi unistus. Tuled tagasi oma turvalisse koju ja saad teada, et Estonian Air on oma lennud lõpetanud, kuid Rootsi vetest leiti üles admiral Starohujevi kaduma läinud puskariaparaat.

Samal ajal 6000-hingelise depressiivse väikelinna Säästumarketis. Kõik oli valge. Market oli valge, järjekorras kõik olid valged… no veidi küll väsinud, nagu minagi, aga ikkagi valged… Vahtisin kassalindi (tudish-piip, TM) juures tavalisi inimesi, nii kui teeks mingit statistikat Linna(ri) Ülikoolile. Minu taha jäi minust way noorem, aga ikkagi juba kergemal viisil lupjuma hakkava meigiga keskeale lähenev daam. Nägu oli nutifonis ja kraam veel ostukorvis. Minu ja tema vahele jäi üsna kohe päris pikk jupp tühja kassalinti. Ma läksingi ära ja ei näinud, millal konveier jälle liikuma hakkas. Kassas oli ka valge (inimene? loll? reptiil? aga ikkagi inimene …), ilmselt Hrustshovi-aegne. But I was sure I wanna live like common people, I wanna see whatever common people see, I wanna sleep with common people, I wanna sleep with common people like me. Aeg läheb, kuid rõõmud jäävad, tavalised inimesed elamas oma tavalist elu lõppematus päevade jadas, kui nad ise ei oska aimatagi, millal ostulint kord katkeb ja nad jõuavad kassasse, kus nende elatud elu mõõdetakse eurodes ja sentides või hoopis dollarites, aga äkki rublades ja kopikates või siis seeklites ja agorotides. Erinevates suurustes ja toonides, aga ikkagi ühesugused, varmalt reageerimas meedia kaudu vahendatavatele signaalidele, mille abil teadagi kes nende teadvust juhib. Igapäevased mured ja rõõmud: et tal on tema igapäevane töökoht kassalindi taga, mees/naine ja mitu last, kes näevad välja täpselt nagu tema ise, korter Linna magalarajoonis ja naabrist suurem auto. Nad rõõmustavad nende üle, kes on neile sarnased ja vihkavad neid, kes on neist erinevad. I wanna live like common people. Täna Selveris …

Stultoloogiline Libahunt

Liigkasuvõtja Gren Astrid Lindgreni raamatust “Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlikust elust”: Jajah, lapsepõlve muretud mängud! Lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah. Grenil läks halvasti, aga mitte liigkasuvõtjatel. Tänaseks päevaks on liigkasuvõtjad jäänud, kuid lapsepõlve süütud muretud mängud on jäädavalt kadunud. Selleks, et tänapäeva maailmas ellu jääda, on vaja raha ja selleks, et saada raha, vajame liigkasuvõtjaid. See, lapsed, on majandus. Lähme ajas veelgi kaugemale tagasi.

August Kitzbergi “Libahunt” eile ja täna, sada aastat hiljem:
Must ja nõgine rehetare. Ahjus hõõgub tuli ja punetab sealt seinte peale. Ahju ees savik (müüritud iste), kolde kohal ahela otsas pada. Ahju kõrval pink, kartsas ja vanaema voodi. Teisel pool vastasnurgas uhmripakk, leivalabidas ja muud koli, seinas soone peal kinni- ja lahtilükatav uks, pulk sees, ja all nurga sees kassiauk. Ukse peal lahtine laud, mille kaudu valgust sisse ja suitsu välja võib lasta; ukse kõrval sulase voodi. Tagaseinas väike sagarate peal käiv uks, lingi asemel köieots. Ahjusuu ees iste, selle ees vokk, saviku lähedal pihijalg põleva peeruga. Hiline talveõhtu, õues torm ja aeg-ajalt huntide ulumine.

Tegelased:
PERENAINE, 40-aastane, vaevatud näoga, lühikeseks lõigatud juuste peal valge (Halliste) pearätt, mille kolm nurka selja peale alla ripuvad, kasukpihik, must körtsik, linane põll, jalanartsud ja parkimata nahast pastlad, – istub saviku lähedal ja ketrab. MANN (MARI), valgetverd tüdrukuke, linalakk, lühikesed juuksed, värviline villane lõng juuste peal, takune hame, rindade alt kirju vööga mässitud, kaela all väike vaskprees, – kükitab, paljad jalad hame all, savikul ja veerib suurest vanast lauluraamatust. MARGUS, valgetverd poiss, paklane hame, kaela alt vaskpreesiga koos, kitsad (Halliste) keerdkaltsad, paljad jalad, – kepsleb niisama. Temal on ametiks alati peergu kohendada ja vaadata, et see hästi põleks. VANAEMA, 60-70 aastane poolpime eideke, vana paljas kasukas seljas, kobab kõndides enese ette. PEREMEES, 50-aastane tugev mees, temal on juba tublisti halle karvu juustes ja habemes; sulane JAANUS, 35-aastane. Mõlemad tugevates talveriietes, riideta kasukad vammuste all, lakaga mütsid; alusriieteks peremehel hall, sulasel must lühike pihik ja mõlemal valged keerdkaltsad, pikad mustad sukad ja parkimata nahast pastlad. Like common people, like Us.

Muutuse saabumine:
PEREMEES (kargab üles, toob püssi ja tõmbab ukse lahti. Torm ja tuisk tungivad tuppa ja üle läve kargab mustaverd LAPS; huntide kirglik ulumine kõlab tema kannul): Mis see siis on? (Nagu tahtmata tõmbab ta ukse lapse järel paugutades kinni; huntide kisa kajab kaugemale ära.)
MANN (jookseb karjudes tagakambrisse): Hunt! Hunt! (Kõikide ehmunud silmad on lapse peal kinni, see ise on ka kohkunult, tulevalgusest pimestatud silmadega keset tuba seisma jäänud.) Pagulane oli saabunud! Teistsugune, võõras, ohtlik? Lollide koja teadlased tulid järeldusele, et sealiha söömine veini kõrvale vähendab riski muutuda islamiterroristiks 100%. 
JAANUS (kõigepealt toibudes): See on tema laps!
PERENAINE: Püha jumal! See ka inimeseloom! Sel ka hingekene sees!
 Kaasatundjad? Pagulaste sõbrad? Eesti rahva vaenlased? (Laps vaatab temale korra tänulikult otsa, võtab siis ahnelt leivatüki ja lusika ja hakkab suure isuga sööma, ainult vahetevahel hiilgavate silmadega ringi vaadates.)
PERENAINE (murelikult): Mis sest siis nüüd peab saama, Jaan?
PEREMEES (kõrvale vaadates): Jah, mis peab saama! Või minagi tean! Mis südamega teda homme jälle tuisu ja külma kätte välja saadad!
PERENAINE (vähe aja pärast): Kui leiba oleks! Meil on isegi sööjaid küllalt!
PEREMEES: Jah, eks neid ole omajagu! Kui kisuks kevadel kütist ja teeks tüki uut maad juurde?… PERENAINE: Jah, kui teeks – ei tea, mis mõis ütleb! PEREMEES: Mis see mõis! Orjahingekene tuleb juurde. Aga – eks selle üle või nõu pidada, kui uni maetud. Võib-olla paneme kevadel Manni seltsi
 karja? Margus kuluks mulle juba äkke taha ja kergema töö juurde põllule ära.
PERENAINE (õhates): Kuidas me võtame nõia lapse oma laste hulka!

Mõni aeg hiljem:
VANAEMA: Jäägu see! Muudkui – mis me teame Tiinast? Mis me teame sellest, kes ta on ja kust ta tuleb? Margus! Siuru ja sirjelind, ei need sünni paari. Ja Tammaru sugu ja tõug? Margus, kui sa tahad ja kannatad kuulatada, ma jutustan sulle neist?
MARGUS (õlgasid kehitades, rahutult): Ja – mis see?… Mis sellel siis nüüd?… Mis minul siis sellega?… VANAEMA: Mis sinul sellega tegu? Ei tea, Margus, ehk ometi? Meie tõug, Margus, see elab siin Tammarul juba kümme põlve, viis viimast, mis ma ise näinud ja oma vanaema ja ema käest kuulnud olen…
MARGUS (on kärsitu, aga ei vasta midagi).
VANAEMA: Kas sa kuuled ka?
MARGUS: Kuulen küll. Kõnele peale!
VANAEMA: Ma mõtlesin, et sa ei kuule… Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!
MARGUS: Võõras veri! Kust siin see võõras? Ta on ju ometi teie eneste silma all üles kasvanud ja inimeseks saanud!
VANAEMA (ei lase ennast eksitada, on nagu oma mälestustesse ära vajunud, jutustab edasi): Meie tütred ja noorikud ei olnud ilusad, neid ei nõutud mõisa… Neli põlve tagasi, kui ühte nõuti (on sügavasti liigutatud ja lööb silmad maha) – see uputas enese jõkke. Surnuaia müüri taga, kui mina veel nägin ja mäletan, seisis ikka veel tema ristikene – karjalapsed ka hoidsid ristikest ja ei tallanud maha …
MARGUS (ka liigutatud, teeb sellekohase liigutuse, aga ei vasta midagi).
VANAEMA (nagu kaugele tagasi vaadates ja siis jälle alates): Me olime pikaldased ja aeglased; meil oli alati kõigest kaks last, kui palju, siis kolm; kui jumal sigidusele varakult taba ette pani – üksainus! Meie teenisime jumalat ja orjasime mõisa kartuse ja värisemisega; elu lust ja rõõm oli meie eest lukku pandud asi. Kui me laulsime, olid meie laulud rasked ja kurvad. Helgeid aegu meil ei olnud, kirge meie ei tundnud, – uute orjahingekeste eest oli meil hirm..

Moraal:
VANAEMA: Ainult, et… kuidas meie sugu ja võsa enne on elanud, elu ja kannatamiste peale vaadanud. Põlvest põlve, nii halvad kui me olime… me oleme oma päritud pruukisid pühaks pidanud, oleme vaiksed ja vagusad olnud ja… püüdnud iseennast ära võita. Kui sa seda tead, eks sa siis… Kui sul mõnikord süda raske on ja murduda tahab, eks sa siis mõtle ka vanaema peale, oma isa ja oma ema peale, kes ju kõik ka kord noored olid, nagu sina nüüd ja… võibolla vahel ka kõike kätte ei saanud, millest süda sonis!.. … Meie versus Nemad, Head versus Halvad, Ilmsüüta Inglid uhkelt Breiviku lõustaga särki kandes versus Mõrtsukad ja Vägistajad. Meie seast tõusevad esile meie aja kangelased, kes võib-olla ei kehasta meie parimaid omadusi, kuid nad on nagu meie, sõidavad bemmiga trolliliini postid maha ja kaklevad burksiputka ees. Nad on siiski omad, puhtanahalised, kohapeal toodetud lollide järglased. Nad teevad meile arusaadavaid käemärke ja me tunneme neid ära … Kõik oleme loodud kannatama, üks nõnda, teine nõnda. Aga – aeg paneb iga haava peale rohtu! Noor veri on kerge armastama ja kerge – unustama! (Paitab.) Ei midagi, vanaema püüab korra jälle targem olla kui teie, noored. Temal aeg käes mõtelda! Ja siis tulevad kõik need – (vahib, nagu näeks ta nägemust), kes meie suguvõsast enne meid elasid ja eluraskust kannatasid, ja need, kes pärast meid tulevad ja jällegi kannatavad ja… seisavad reas seal… (sirutab käe välja), kus… ah! ju muud midagi ei ole kui vanaema mured! Mitu põlve edasi, mitu ja mitu! Ja mitu põlve tagasi! (Väljasirutatud käsi väriseb)… Ma ei näe seal võõrast verd, kõik on kollaste peade ja siniste silmadega! Kollaste peade ja siniste silmadega!

Saja aasta pärast mais:
VANAEMA: Sina vist rääkisid, et muhamedid on ilusad ja head ja ei vägista kedagi? Kõik muhamedid, viimne kui üks, on koledad ja pahad ja muudkui tapavad ning vägistavad, nende unistuste maa on Eesti, midagi sarnast nagu lollidele on Axel Heibergi saar ja kõik nad tulevad siia ning teevad meie ilusale linnulaululisele õnneajale lõpu. Nad panevad Selverid kinni nagu Estonian Airi ja keelavad meie käemärgid, ei luba meil enam vanaisade kombel jääveega üle valada ja perset näidata. Kuidas me siis üksteist ära tunneme? Kuid seitsme maa ja mere tagant tuleb mees, kes on ilus ja hea, silitab laste pead ning ütleb, et see ei ole üldse mitte lapik ega kandiline, vaid hoopis kerakujuline. See Terasmees ei joo ega suitseta, vaid ratsutab palja ülakehaga tiigri seljas ja päästab maailma.
MINA: Rääkisin hoopis seda, et liigiliselt jagunetakse mitte koledateks ja pahadeks muhamedideks  ja headeks puhtanahalisteks murumütsideks, kes kunagi ei varasta, tapa ega vägista. Jagunetakse hoopis reptiilideks ja reptiloidideks, kuid ka inimesteks: kromanjoonideks, neandertaallasteks ja Denissova inimesteks ning alglollideks ja kohapeal toodetud lollideks.

Pildiotsingu neukkud tulemus

Stultoloogi märkmikust: tüüpilisi neukkusid burksiputka ees

Ivar nõukogude armeest
Purjus peaga kurdab kõige selle kurja üle, mis temaga nõukogude armees tehti, aga kokkuvõttes jõuab järeldusele, et tänu ajateenistusele suure kodumaa avarustes ja eelkõige selle tõttu on ta nüüd mees. Räägib neile, kes pole seal teeninud, kui paljust olete ilma jäänud, poisid. Nõukogude armees karastus teras, aga Eesti kaitseväes ei lubata enam noorte kasvatamist. Üldse on noorus hukka läinud ja riigis pole korda. Varem oli üks ja õige arvamus ning see oli kõigile teada. Praegu püüab igaüks midagi arvata ning keegi oska öelda, kellel õigus on.

Oskar, väikeseakasvataja
Räägib heldimusega põhjatust vene turust, mille ärakukkumises süüdistab Eesti Vabariiki. Sõidab siiani Mosse või Ladaga, sest mõlemad on maailma parimad autod: vaata kui lihtne on neid ise parandada! Mersusid ja bemme põlgab südamest, sest need sõidavad tast tavaliselt mööda ning nende roolis on noored rullnokad, kes elust ja väärtustest midagi ei tea.

Laine, pensionär
Nõukaajal vürtsitas igavat päeva ühe asutuse kontoris välksööstudega defitsiitse kauba (näiteks wc-paber, soome pestav tapeet) sabasse. Abivalmis. Kui müüdi, siis ostis ka sõbrannale või hoidis vähemalt talle kohta järjekorras. Uuest majandusest eriti aru ei saa, aga leiab, et nõukogudeaegse tööpanuse eest on igati õiglane saada pensioni vabalt konventeeritavas rahas.  Omab maailmavaadet ning mitmeparteisüsteem ei vii teda segadusse, sest ta ei tutvu programmidega, vaid valib erakonda, kus on kõige targem esimees, mitte mõni poisike.

Laura (nimi muudetud), turundaja
Kunagine aktiivne oktoobrilaps, pioneer, kommunistlik noor, kes oleks teinud suurepärase parteilise karjääri, kuid riigikorra vahetudes kaotas pea ja õppis igaks juhuks ümber.  Kõrgkooli lõpetas cum laude ning  teostab end reklaami ja turunduse vallas, kus Lenini asemel reklaamib nüüd läänelikke väärtusi ja brände ja täiendab end aegajalt Euroopa metropolides.  Positiivne näide inimlikust õppimis- ja kohanemisvõimest – meis kõigis on peidus ka parem pool.

Lemps, endine kolhoosi traktorist
Nõukaajal oli põllumajanduses kord majas ja maainimene elas hästi. Lempsil oli kahetoaline korter kolhoosikeskuses ja ostuloaga ostetud auto Zaporozets ning külmkapp Minsk. Mäletab heldimusega kolhoosiaega, kui tööd pidi tegema vaid pool päeva ning lõunast läks kollektiiv täies üksmeeles poe taha. Kui võim vahetus ning põllumajandus dekollektiviseeriti, erastas Lemps endale kolhoosi vasikalauda, kuid vasikad kasvasid suureks ja surid maha. Laut laguneb ning on võssa kasvanud ja Lemps elatub juhutöödest. Zaporozets ei sõida enam ammu, aga külmkapp Minsk töötab siiamaani. Süüdistab Mart Laari põllumajanduse lagundamises ja ootab aega, kui Villu tõuseb tuhast ja toob kolhoosid maa peale tagasi.

Ants, endine partorg
Varem käis jõuluajal pliiats ja paber pihus loendamas, kui palju ja kes kirikus käisid ning piilus kardinate vahelt majadesse, kes jõulukuuse tuppa olid toonud. Kui võim vahetus, siis hakkas rahvuslaseks. Tal on alati sinimustvalge lint rinnas ja kange õlle plastpudel käes. Sõimab parteid (arusaamatuks jääb küll millist) ja valitsust Eestimaa mahamüümises ning Brüsselit nõukogude võimu taaskehtestamises. Igasugustel sambaavamistel on alati esireas ning annetas vabadussõja võidusamba ehitamiseks 10 krooni. Seletab kõigile, kuidas ta parteid seestpoolt õõnestas ning loeb päeva, mil ta astus kommunistlikusse parteisse, päevaks, millal ta liitus rahvusliku vabadusvõitlusega. Talle meeldib vene kirjandus ja vene muusika, kuid kõikides Eesti hädades süüdistab Venemaad ja unistab päevast, millal ta saab elu anda pühas sõjas jumal Venemaa vastu. Endisi vabadusvõitlejaid nimetab KGB ja Venemaa agentideks, kuna tal on olemas “kindlad andmed” nende reetmise kohta. Need, kes astusid parteisse, on “õiged eestlased”.

Anfissa, sambomaadleja
Kasvas üles Musta mere ääres, kus tutvus laevastikus teeniva Ivariga ja tuli temaga Eestisse, sest seal olevat kõik nagu läänes. Tööle asus kaubandusvõrku, kus tõusis kioskiülemaks ning korraldas defitsiitse kauba müüki. Kõikidel tuttavatel oli teada, millal Anfissa kioskisse toodi viinereid ja sardelle ning rahvas kogunes juba hommikul sabadesse. Võimu vahetudes, erastas kioski ning rajas sinna burksiputka. Tunneb ennast Eesti Vabariigis ahistatuna, kuna defitsiitset kaupa saab vabalt osta ning klientidega suheldes on ta sunnitud kasutama kohalikku murrakut ja kuigi valdab seda vabalt, oli ta sunnitud tegema isegi keeleeksami. Tunneb puudust ka vaba liikumisest, kuna ei saa enam ametiühingult tuusikuid Sotši ja Krimmi sanatooriumidesse ja Bulgaaria kuldsetel liivadele, kus tal nõukogude ajal oli hulgas tõeliste meeste seas kõvasti lööki, mida nüüdki aeg-ajalt meenutab – bõõli vremenaa.

Mäidu, lihtsalt neukku
Hästi tasane ja silmapaistmatu tüüp, kellel puudub oma arvamus – Antsu kuuldes laulab jumalale kiitust ja Vellu kuuldes neab Jehoovat maa põhja. Burksiputka juures tuntud selle poolest, et kuigi lubas suitsetamise maha jätta (suitsu ei tee!) ja loobus suitsude ostmisest, siis nüüd lunib igalt putkaliselt suitsu. Muidu pole üldse pahatahtlik, kõigest vahel harva annab mõnele kannaga näkku.

Gena, insener-konstruktor
Sattus Eestisse juhuslikult – kutsuti üles ehitama ja tuli. Eestis ei olnud enne Genat midagi, tema ehitas kõik üles, aga siis tulid perestrojka, glasnost ja bereberdaa ning Gena jäi töötuks. Hinge hoiab sees tehnoloogiavidinate – elektrimootorite, külmkappide ja radiaatorite lammutamisega. Vase ja malmi viib kokkuostu… Nõuka ajal ta lausa konstrueeris neid seadmeid, asi siis neid siis praegu lahti lahutada ei ole. Vahel käib ja laenab koridori pealt poistelt raha. Eesti poistel raha on, aga valetavad, et ei ole ja neilt ta tavaliselt laenu ei saa. Vene poistel tavaliselt raha ei ole, aga neilt saab väikse laenu ikka. Kavatseb raha koguda, et sugulastele külla sõita, kuid seni pole veel raha kokku saanud. Poliitilisi steitmente ei tee, tal on pohhui.

Ingmar (Ints), eks-eüekas
Tulihingeline malevakomandör, rahvajuht ja seltskonna hing. Komsomoli ja parteisse astus, kuna nägi tänu varaväljendunud ärivaistule võimalusi kaugelt enne teisi. Ideoloogiaga on kõik korras, seda lihtsalt pole. Ei ole ta ei punane, sinine ega roheline. Purjus peaga kiitleb, et on pragmaatik ja “nägi seda jama läbi”. Sigalaehitusel õppis ettevõtlust ja töödejuhtimist, millest hiljem oli palju kasu, kui kuumadel 90ndatel oma ehitusettevõtte (kolm töölist, kasutatud bemar) lõi. Enne masu jõi isegi koos tuntud inimestega, kuid masu ajal pole enam punti kutsutud. Vist sellepärast, et ettevõte pankrotis, naine jättis maha ja lapsed on pätiks kätte ära läinud. Hetkel teeb juhutöid, arveldusarve on laenukontorite taotluste alusel arestitud ja alimente ei kavatsegi maksta. Aegajalt (korra aastas) viskab eks-naise postkasti ümbriku jõulukaardiga, mille vahel 20 euri väikestes rahatähtedes- märkega: laste kingitused.Igatahes tunneb nüüd sõpru hädas (sõimab neid tagaselja) ja ootab uut majandusmulli, et taas fööniksina tuhast tõusta. Varem kasutas sõnu missioon, visioon, eesmärk, vahel ka valesti. Nüüd on seadnud endale uusi isiklikke sihte: Eestist minema tõmmata. Norrasse, Soome või Iirimaale, ehitama. Aga kahjuks pole kutsutud, endised alluvad-töövõtjad, kes juba ammu karjamaalt marjamaale jõudnud, ei vasta ta kõnedele. Eitea küll, miks? Eesti riik, rääkimata Euroopa Liidust, ei istu talle kohe üldse, nemad ju meid sellesse (osundame) “pa**a tirisid.” Euroopaga liitumise referendumil hääletas vastu, sest “nägi seda jama läbi”. Selline mees.

 

Stultoloogi märkmikust: lollid valima!

Lollid valima meenutab teise populaarse loosungi, lapsed valima, laiatarbeversiooni. Millegipärast on poliitikud arvamusel, et kui rahvale jagada värviliste piltidega flaiereid (nende trükkimine ei ole kusjuures odav lõbu, aga noh, maksumaksja maksab, sest üldlevinud arvamuse kohaselt peavad erakonnad raha saama riigieelarvest), tormab rahvas seal kujutatud poliitiku poolt ummisjalu hääletama. Kujutagem ette tüüpilist situatsiooni ühe valimisjaoskonna lähistel ühes tavalises kaubanduskeskuses.
AKTIVIST [näeb keskuses tšillivat ja hängivat noortekampa, astub juurde, lausub reipalt]: Tere, noored!
NOORED [vaatavad ülikonnas ja lipsustatud aktivisti põlglikult]: ?
AKTIVIST: Kas te teate, mis on valimised?
NOORED: Pfff …
AKTIVIST: Noored, teie olete meie tulevik! Teie valikutest see ju kujuneb?
NOORED: Missasi?
AKTIVIST: Et, mis kujuneb? Tulevik kujuneb! Teie, noored, valite meie homse!
NOORED: WTF? Pfffff
AKTIVIST: Annan teile kirjandust! Näete, siin on kõik ilusti kirjas. Miks valida, millal valida ja keda valida!
NOORED [umbusklikult, vaatavad bukletti]: Õäöü ähh! … Ei huvita. Mingit nutiäppi ei ole vä?
AKTIVIST: Hetkel on see veel arendamisel. Aga vaadake seda bukletti! Siin ju ka kõik kirjas!
1. NOOR [veerib]: Kohali-ku- oma-valit-suse voli-kogu vali-miste….
AKTIVIST [aitab lugeda]: Jah, just! Kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste…
2. NOOR: Ääää! Booooring!!
AKTIVIST: Kuule nüüd! Kui sa hääletad nii, nagu siin bukletis kirjas on, näed, ma tõmban ringi ümber, kelle poolt peab hääletama, siis saad nurga taga burksikas biig mäki poole odavamalt! Joogi ja friikad saad pealekauba. [Teeb nimetissõrmedega liigutusi] Dadaaa!!! Valimiste ale!
3. NOOR: Õu, see juba läheb. Valimised, täitsa äge. Näita, mida me peame tegema… kuhu täpselt mida kirjutama
VALIJA IVAR NÕUKOGUDE ARMEEST [astub ligi]: Minule see idee, tuua valimisjaoskonnad kaubanduskeskustesse, meeldib. Pärast saab kõrvaltpoest apelsine ja konjakit osta ning kõik on täpselt nii nagu “meie ajal”, kui rahvas oli poliitiliselt aktiivne ja kogunes juba kell kuus hommikul valimisjaoskondade ette sabadesse, sest kujutage ette, mitte kusagilt mujalt polnud sellisel kellaajal õlut saada! Lisaks said valijad osta defitsiitset kaupa: fantat, viinereid ja leningradi mandariine. Inimesed olid nagu vennad ja riigi poliitika läks neile korda. Osalusprotsent valimistel oli alati 99,9%.

Meenub üks kunagine omakasupüüdmatu abi ühele erakonnale, kui sai valimiste eel rahva sekka mindud ühe poliitiku pildiga flaiereid jaotama. Mälestused valimiskampaaniast on valdavalt positiivsed, vähemalt peksa ei saanud ja suurem osa inimesi olid sõbralikud. Pakkusime flaiereid ka ühele asotsiaalile, sest ka väetimate ühiskonna heidikute hääl peab Toompeale jõudma. Tema läks kurjaks, pakutud kirjandust vastu ei võtnud, aga sotsialiseeruda tahtis küll ja nõudis, et talle õlut välja käristatakse. See oli väga pealetükkiv valija ja sellised meile ei meeldinud, sest valija peab oma otsuses olema sõltumatu ja juhinduma üldisest ühiskondlikust hüvest, mitte aga vaatama silm viltu peas, mida ta kohe ja praegu head ja paremat saab! Õnneks olime paremas sportlikus vormis, paar kiiremat sammu ja potentsiaalne valija sai igaks juhuks kaugele selja taha jäetud. Täiskasvanud valimiskirjandusest üldjuhul keeldusid, aga vähemalt lapsed võtsid trükised tänulikult vastu. Ilmselt oli nende poliitiline teadlikkus piisavalt kõrge, mistõttu loosung – lapsed valima! – muutus meie jaoks vähemalt tol hetkel arusaadavamaks. Näpuotsaga oli ka õllealuseid kaasa antud, neid lastele ei andnud, aga täiskasvanute hulgas oli neil rohkem lööki. Siit panime kõrva taha, et flaierite asemel võikski valijatele rohkem õllealuseid või lausa õlut jagada, kui poliitikueetika seda lubab – see läheb potentsiaalsele valijale lihtsalt paremini peale. Parteikontorid, õppige! Valimispropaganda tegemine väsitas, kõht läks tühjaks ja lõpuks jätsime järele jäänud poliitkirjanduse jäägi sinna, kus käib kõige rohkem valijaid – bussipeatusesse. Neid võis seal kohata veel kolmandal päeval peale valimisi.

Üks teine tõestisündinud lugu, mis on pärit rubriigist: kõik valima ja valimine on iga kodaniku kodanikukohus. Aastaid tagasi sai ühtede valimiste ajal üks toonane pruut ja tema sõbranna valimisjaoskonda sõidutatud. Pruut ja tema sõbranna ei tundnud ise valimiste kui selliste vastu vähimatki huvi ning oleks tõenäoliselt valimisõigusest loobunud ning kodanikukohuse täitmata jätnud. Kuna olime noored, siis huvitasid neid sellel ajal rohkem hoopiski kaubanduskeskused ja ööklubid, aga sellel ajal ei oldud seal veel valimisjaoskondi avatud, vaid need paigutati kohtadesse, kus suur osa rahvast tavaliselt ei käi nagu koolid ja kultuurimajad. Tajudes põlvkonnale langenud vastutuse rõhuvat koormat ja peale pruudi ning tema sõbranna pikemat “masseerimist” teemal, kui oluline on ikka osaleda valimistel, olid pruut ja tema sõbranna lõpuks nõus valima ja sõitsime oma kõva viiskümmend kilomeetrit kuskile valda või depressiivsesse Eesti väikelinna, kust pruut ja tema sõbranna pärit olid. Sest noored, need ju olemegi meie, kelle tulevik sõltub nendest valimistest! Lühidalt, millegipärast olin valimiste üleskiitmisega niivõrd ametis, et ununes küsida piigade valimiseelistust ja nii juhtuski, et kui nad lõpuks õhevil nägudega jaoskonnast tulid, sain teada, et mõlemad olid valinud poliitikud nendest erakondadest, mis ei kattunud minu valimiseelistusega ja kelle poolt ei oleks ise mitte kunagi mitte ühelgi tingimusel hääletanud. Minu pärimise peale selgus, et rohkem poliitikuid nad lihtsalt ei teadnud. Kokkuvõttes sain ma toreda õppetunni, mis võib juhtuda siis, kui agiteerid valima neid, kes tegelikult valimiste vastu huvi ei tunnegi.

 

V LOOD JA LAULUD

Pildiotsingu stultoloogia tulemus

Muistend reptiilidest ja naistest – matriarhaadi tekkimine Maal

Kui nibirulased Maalt lahkusid, jäid planeeti valitsema naised. Seda perioodi nimetatakse matriarhaadiks. Planeeti valitsesid naised, kuid neid teenisid mehed, millega elu läks palju huvitavamaks – mees käis tööl ja talle maksti selle eest raha, aga naine otsustas, kuidas mehe teenitud raha kulutada. Selleks, et mehi naiste juurde kinnistada, mõtlesid nad välja abielu. Kas tänapäevaste lühikooselude taustal on tehtud teaduslikke uuringuid või on olemas vastavat statistikat, millised abielud püsivad kauem? Kas abielu kahe inimese, abielu kahe lolli või abielu inimese ja lolli vahel? Viimast võiks vist nimetada kompensatsioonisuhteks. Kumbki osapool kompenseeriks väärtusi, millest tal isiklikult puudus on. Väidetakse, et suure autoga mees kompenseerib vajakajäämisi pikkuses. Vaevalt aga saadab väikese autoga mees vastupidiseid signaale. Suur auto ongi mehelik, sest kui burksiputka ette rivistuvad länkar, viiene bemm ja S-mersu, siis millises neist istub kõige kõvem mees? See, kes suudab ära süüa neli burksi? Vale. See, kellel on naine. Auto võis olla kallis, aga jääb ikkagi odavaks, kui võrrelda sellega kui kallis võib olla üks naine! Sellepärast kutsutaksegi naisi: kallis, kallike, kullakallis jms.

Naistekakolumnides imestatakse sageli, kuhu on kadunud tõelised mehed? Miks ei julge tõeline mees läheneda tõelisele naisele? Tegelikult kiikab mees murelikult rahakotti ja püüab aimata, palju kaunis naine sajale võtab. Auto tehnilises passis on kütusekulu kirjas, naisele aga kasutusjuhendeid kaasa ei anta, kulutused on teadmata ja tarkus tuleb katse ja eksituse meetodil. Lisaks võivad ilmneda varjatud vead – naine võib olla kuri, õel või pillaja, mis teebki mehed ettevaatlikuks. Vahel juhtub, et muidu täiesti okei ja arukas mees hakkab käituma ebaratsionaalselt, isegi rumalalt. Prantslastel on selle kohta vanasõna: cherchez la femme, otsi naist. Lolliks muutunud mees on ilmselt sattunud mõne naise mõju alla ja teda pärismaailma tagasi tuua suudab ainult šamaan, kes tantsib ja trummi lööb. Pole teada, kas naised kuuluvad nibirulaste plaani juurde ja on Maale saadetud meestele karistuseks nende pattude pärast, või kardavad neid isegi reptiilid. Ehk läksid reptiilid ja naised maailma valitsemise pärast tülli, järgnenud sõjas naised võitsid ja nibirulased põgenesid naiste eest kosmosesse? See tundub vägagi usutav. Tänapäevalgi tehakse kahepaiksetest käekotte ning ju teadsid krokodillid sellepärast moetööstust karta. See seletaks, miks nibirulased tagasi tulla ei julge – naised laseksid neist ridiküle teha ja kosmosetulnukad rändaksid luksbutiikide riiulitele. Nibirulased, muud tulnukad ja mootorratturhiired Marsilt, hoidke meie planeedist heaga eemale!

Reptiilide koduplaneedil Nibirul oli riik paks ja kord oli majas. Paraku iseloomustab nibirulasi vähene fantaasiavõime ja ainuke, mida nad Maal teha soovisid, oli kulda kaevandada ja püramiide ehitada. Naised seevastu oskasid unistada uutest kingadest, kosmeetikast, iluprotseduuridest, puhkusest palmide all, heast välimusest ja pehmetest väärtustest. Maal oli vahepeal leiutatud raha, sest Maa elanikud tahtsid teha kõike nii nagu Nibiru reptiilid, aga nad ei osanud reptiilide poolt hinnatud kullaga muud peale hakatada, kui kuulutada see kõrgeimaks väärtuseks, mille abil oli võimalik omandada kõike seda, millest naised unistasid.   Algselt kasutati rahana kulda, aga kuna seda kõikidele meestele enam ei jagunud ja raha oli naiste teenimiseks vaja, siis hakati raha valmistama ka teistest materjalidest, kuni jõuti paberini, mille peal varem heeringaid küpsetati. Paberraha kasutuselevõtuga oli võimalik seda piiramatult juurde trükkida – nii tekkis lõpuks inflatsioon, kus raha jätkus üha rohkematele meestele. Kui varem ehitasid nibirulased ainult püramiide, siis nüüd ehitati hoopis luksuskortereid, butiike, basseine, spaasid, solaariume, spordiväljakuid, ratsabaase, sõudekanaleid, liuvälju, parke-haljasalasid ja palju tehaseid, kus osati valmistada väga ilusaid asju aiamööblist kuni autodeni. Elu oli ilus ja harmooniline ning kõik sujus.

Nibirulased nägid, et maalastel läheb hästi ja ei saanud sellega leppida – kadedus polnud neile võõras. Kuidas saab olla võimalik, et naised valitsevad maad paremini kui reptiilidid? Siis  leiutasid nibirulased feminismi ja saatsid seda jutlustavad feministid Maale, et nad räägiksid kõigile, eriti aga lollidele ja meestele: mitte naised ei ole meestest paremad nagu tegelikult on, vaid mehed on naistega võrdsed. Meestele ja lollidele meeldis see mõte isegi väga – nad ei pea enam naiste heaks tööd tegema, vaid tööd saab nüüd tegema panna hoopis naised. Las naised töötavad ja teenivad ise raha, mida kulutada, mis see meeste asi on? Niimoodi, feministide abil, aeti naised ja mehed omavahel tülli, sest naised pidid leiva teenimiseks ise tööle hakkama ja naiste tehtud tööd hakati võrdlema meeste tehtud tööga. Tekkis segadus ja  said nibirulased said hakata kaotatud võimu tagasi võtma, kartmata ise käekottideks saada. Feministidele käekotid ei meeldinud ja kosmeetikat nad jälestasid. Nad keelasid ära kõik naiselikud naised ja naisi ilusaks tegevad tooted, isegi karusnahad ja solaariumid keelustati. Lõpuks keelati ära kõik, mis aitab meestel paremaid asju leiutada ja naistele ilus olemise jaoks raha teenida.

Kuid siis, kui suur osa mehi ja lolle oli feministide poole üle läinud ja naistele enam ilusaid asju ei toodetud, sattusid naised raskesse olukorda. Ilutoodetest ilma jäänud naised muutusid järjest koledamateks – kosmeetika- ja karusnahatööstused suleti, solaariumid keelati ära. Puurides peetud naaritsad ja hõberebased lasti aktivistide poolt loodusesse, kus nad kõik linnupojad ära sõid… Nibirulaste võit oli käeulatuses ja naised olid ahastuses, mida edasi teha? Siis mõtlesid naised välja geid, kes muutsid mehi naiselikumaks. Geid käitusid  nagu naised ja oskasid naistele soovitada, kuidas ilusad olla, aga kuna nad nägid välja nagu mehed, siis ei osanud reptiilid ja feministid nendega midagi peale hakata. Feministid isegi arvasid, et geid on neile kasulikud, sest suudavad mehi naiste mõju alt vabastada, kuid mehed kasutasid geikultuuri hoopis ära suhete taastamiseks naistega. Jälle julgeti moelavadel demonstreerida karusnahkseid kollektsioone ja julget kosmeetikat ning mehed olid naiste nimel valmis kangelastegudeks. Naised muutusid uuesti ilusaks, aga reptiilid planeedil Nibiru kiristasid oma krokodillihambaid, sest aksessuaaridena ilmusid naistele kenad reptiilinahksed luksuslikud käekotid. Taaskord olid nibirulased kaotanud! Krokodillid väristasid vihaselt sabasid, panid seljaajud tööle ja haudusid välja plaani, kuidas Maale komandeeritud lollidest kasu saaks. Needsamad lollid, kes olid Nibirul ainult tülinaks, sest tilberdasid mõttetult jalus, võisid Maa tingimustes osutuda kasulikeks.

Lollid ja demokraatia

Kui nibirulased Maa koloniseerisid, siis oli riik paks, orjanduslik kord püsis kindlalt ja lollid suud ei pruukinud. Peale nibiruulaste lahkumist hakkasid protsessid teistpidi tööle – riik oli õhuke, korda polnud ollagi ja igaüks rääkis, mida sülg suhu tõi, sest vahepeal olid maalased leiutanud demokraatia. Demokraatiast Nibirul aru ei saadud, sellele mõtlemine pani krokodillidel sabad valutama. Küll aga taipasid nad, et kui selline tülikas asi juba olemas on, siis saab seda enese huvides ära kasutada. Alguses, kui Maa oli tühi ja paljas ning lollid Nibirult maale toodi, hulkusid nad sihitult ringi, vaatasid tähti ja tegid suitsu, sest muud nad teha ei osanudki. Nüüd, kui naised olid nibirulased Maalt minema hirmutanud, avastasid reptiliid, et lollid on ülimalt kasulikud just demokraatia tingimustes, sest demokraatias oli aegajalt vaja valimas käia ja mõne partei poolt hääletada ning siin luges iga hääl. Demokraatia ei teinud vahet tarkade ja lollide poolt antud häältel, mis olid valimistel võrdse kaaluga. Esialgu ei tahtnud lollid valima minna, mistõttu õnnestus tarkadel võimul püsida, aga siis hakkasid nibirulased lolle kiusatusse viima ja rääkisid neile, et valimas käimine on iga lolli kodanikukohus ja kõik peavad valimas käimas. Kui lähed valima, siis saad sulli, feimi ja respekti, aga eriti lollidele lubati veel banaane, viinereid ja tšehhi õlut. Inimesed ja reptiloidid püüdsid kehtestada seadusi, et lollid ei saaks hääletada või vähemalt ei saaks nad teiste lollide häältega valituks saada, aga lollid lükkasid sellised tsensuslikud algatused otsustavalt tagasi. Kui lollid ei saaks valida või saada valitud, kes siis lolle esindaks, ega ometi teised liigid seda tegema hakka? Ka lollidel on õigus olla poliitikas esindatud, sest see on ju demokraatia. Nii juhtuski, et lollid valisid lolle ja inimesed ja reptiloidid jälle omasid ning esialgu olid nad vaheldumisi opositsioonis ja valitsuses. Kui parajasti valitsesid lollid, siis võtsid nad vastu palju lolle otsuseid, mida nõudsid lollidest valijad. Kui valitsesid inimesed ja reptiloidid, siis katsusid nad lollide tehtud vigu heastada, kuid paraku olid need meetmed lollide hulgas sageli ebapopulaarsed ja järgmine kord valiti jälle lollid, kes asusid jälle rõõmuga asju vussi keerama.

Kui reptiilid kuulsid, et Maal on lollidel ja inimestel samad õigused, tagusid nad rõõmust käppasid kokku ja viskasid kukerpalli. Nemad ju teadsid, et lolle on maale palju saanud, teisi liike aga jääb üha vähemaks. Nüüd tuli avastada meetod, kuidas kõik lollid hääletaksid nii, nagu vaja on. Lollidele leiutati elekter, arvuti ja internet ning Maa lollid ühendati kokku üleilmsesse võrku. Nüüd said lollid tähtede vaatamise asemel neid ise kirjutada ja nii nad istusidki päevad läbi arvutite taga ja trükkisid tähti. Kogu võimu nibirulased lollidele ka ei julgenud jätta, sest mine sa lolle tea, vaid seadsid paika institutsiooni, kes lollidel silma peal hoiaks ja suunaks neid, kuhu vaja. Nibirulased mõtlesid välja totaalse kõikehõlmava meedia ja seadsid paika range nibiruliku hierarhia ehk käsuliini. Kõige alumiseks määrati leheneegrid, kes põlvnesid tavaliselt lollide hõimust ja töötasid ajakirjanduspõllul, kuid et leheneegrid laiali ei jookseks ja tööd teeksid, seati nende üle kubjas ehk toimetaja. Toimetaja oli tavaliselt keegi nibirulaste poolt määratud arvamusliidritest – nii nimetati neid, kes teadsid, mida arvama peab – ja said oma arvamuse otse meediaomanikult, kes lubas arvamusliidril oma meedias mingil teemal midagi arvata. Leheneegrid ei arvanud oma peaga midagi, vaatasid tähti ja tegid suitsu, kui toimetaja kaugemal ära juhtus olema, aga kui toimetuse koosolekul ära käisid, siis said nad teada, mida arvata tohib ja töötasid hoolsalt toimetaja piitsa all.

Lollid jälgisid meediat teraselt, sest kus mujal kui kommenteerides nad mõtteid vahetada said? Kommentaariumides käis koos teisigi lolle ja nii said lollid teada, et neid on palju, väga palju. Varem hääletasid paljud lollid valimistel ka teiste liikide esindajate poolt, sest nad ei teadnud, et nende jõud on nende paljususes ja nad ei tundnud oma liigikaaslasi paljude kandidaatide seast ära. Nüüd tundsid lollid teisi lolle kommentaaride järgi ja teised lollid tundsid jälle neid ära. Vahel vaieldi tuliselt, kuid vahel kiideti üksteisele takka. Tekkis virtuaalne veetše (Novgorodi WC), kus sellele, kes kõvemini karjus, jäi õigus. Lisaks märkasid lollid, et meedia üritatab neile meeldida ja räägib lollidega sellises keeles, millest need aru saavad. Lollid omakorda näitasid meedia suhtes üles lojaalsust ja vastavalt etteantud juhistele siis kas kiitsid takka või mõistsid hukka, keda või mida oli ette nähtud. Kui vahel juhtuski juhuslikult ja eksikombel, et teiste hääl jäi kommentaarides peale ja mõnes küsimuses lollid ei konsolideerunud, siis ajas totaalse meedia segadusse ning ambražuuridele viskusid arvamusliidrid, kes küsisid lugejatelt, kas need tahavad olla lollid, et ei saa aru, mida arvama peavad? Niimoodi toetus neljas võim, totaalne meedia, viiendale võimule, lollidele ja Nibirut valitsevad reptiilid olid rahul, et Maal on jälle riik paks, ordnung on majas ja igaüks ikka ei mölise.

Burksiputkade kultuur

Burksiputkade kultuur sünnitas omad kangelased, kelle nimed kirjutati kuldsete tähtedega külafolkloori, rahvalauludesse ja legendidesse. Uus aeg nõudis uusi kangelasi. Kes ei teaks inimesi rahva hulgast, tüüpe nagu Renku, Aiku ja Pets, Raibert, Rögabert ja Dildomar, Onelise, Maerut Mannjaana ja Säsiliy Sofi, Pirgit ja Tagmar, Jarmo ja Valdis, Pässa Rixx ja tema tuunitud bemu, Marii-Minett ja Džipsi-Johannes, Cärlyn-Angelina, Timo-Cevin ning pisike Roberto-Ronaldinjo, Maksim Mõigust, offrõudi kunn Muda-Mati, Kalle Luunjast, Liina-Mari, Maigi, Rivo ja Tiux, Sirts, Sander Remo, Fleur-Anlourdees ja Räbit-Umbrella-Andromedya, Carolina, Crisli, Celine, Carin, Crislyn, Crislin, Regon, Karinee, Phil-Benjamin, Nico, Geir-Melany, Keteli, Mairon-Daniel, Marto-Demar, Helery, Egerti, Liset-Marlen, Fredy-Andri, Kleer, Emily-Stella, Maikren, Saimon, Grishnakh, Maikren, Käroliis, Alice, Danita, Tarren, Triine-Beate, Kevin, Helily, Trond-Bjarte, Aisling, Brayen, Käthy, Mailete, Helys-Anette, Laura Lucia Maria, Sälly, Geidy, Hegeli, ja Ismo, Lemps, Mäidu, Väinu, Ants, Vellu, Kostja, Vasja, Slaava ja Voova poe tagant, väikeseakasvataja Oskar, pensionär Laine, turundaja Laura, eüemees Ints (Ingmar), insener Gena, Peipsi Koolja, naabri-Juhan ja naabri-Juku, aktiivne kodanik ja raadiosse helistaja Loreida Loo-Reha, tema sõbrannad Leida, Lonni, Salme, Tilde, Mann ja Jädliiga Tamm-Malak, naabri-Kirsti ja tema rootslasest mees Håkan Lundist, Andreas Gimli Arn MacGyver Chewbacka Highlander Elessar-Jankov sõbralikust Norrast, maadeavastaja Kaspar Karvajalg Amazonase džunglist, Jakalu Mbata Botsulu ehk sõpradele Jaak ja tema õde Jeanne, Liis, Lauri ja Liisi koer Hussein, turunduskunn Böbbels, Stalin Mayakutti, proua Anna Nigeeriast ja tema kodulaen, Marco (passis Ibrahim), Marco vend Hassan, Pekka, Matti ja Sirkka-Liisa, Olimpiada Bogatõrina, Ivar nõukogude armeest, Liisi ja Laena, Haldur ja Täitur, koer Sharik ja Anfissa Fjodorovna. Kõik nad söövad tavaliselt neli burksi korraga ja sikspäkk või kaheliitrine plastpudel kange õllega teeb neil meele heaks. Vedruvankrid on vahepeal arenenud bemmideks ja külalitsid beibedeks. Burksiputkade ümber tekkis uus liik – homo hamburgeris. Iga homo hamburgeris teadis, et õige mehe elu on “kõht võimalikult täis süüa, raha kokku ajada vahendeid valimata, end võimalikult tihti mällarisse juua, keppi teha ning autoga kihutada”. See lapsed, on elu!

VI MANIFEST

Pildiotsingu kalevi poeg aiku tulemus

Burksiputkade kultuuri manifest (burx longa, ars  brevis)
1. Igaühel on õigus olla loll! Iga burksiputkaline peab jõudma mittetäieliku kutsehariduse baasil “haljale oksale”!
2. Anname intelikentidele molli!
3. Taome koolid burksiputkadeks!
4. Kuna me ei saa kunagi suureks vaimult, siis peame seda saama rahvaarvult –paljunege nagu küülikud!
5. Bemme, beibesid ja burkse kõigile – 3B ruulib!
6. Autoriteedi saavutamiseks peab igaühel olema sulli, feimi ja respekti!
7. Õige mehe elu on kõht võimalikult täis süüa, vahendeid valimata raha kokku ajada, end võimalikult tihti mällarisse juua, keppi teha ning autoga kihutada!
8. Laenuraha ja toetused igasse peresse! Kas te üldse teate, mis kasutatud bemar maksab?
9. Tõeline mees peab korraga ära sööma vähemalt neli burksi!
10. Uus liik on tulemas ja võitmas – HOMO HAMBURGERIS!

Kordamisküsimused

  1. Nimeta planeedil Maa elavad liigid?
  2. Missugused on perekond stultuse alamliigid?
  3. Kuidas perekond stultus liikmed üksteist ära tunnevad?
  4. Miks on üksteise äratundmine lollide jaoks tähtis?
  5. Nimeta alamperekond stultus soveticuse neli jumalat?
  6. Millistel põhjustel otsustasid nibirulased lollid Maale tuua?
  7. Seleta lahti 3B majandusmudeli põhitunnused? Mille pooles erineb see 3K majandusmudelist?
  8. Mis on Novgorodi WC ja kuidas see lollidega seotud on?
  9. Mis asendab lollidel mõistust? Miks on tegemist tehisintellektiga?
  10. Missugusi tänapäeva maailma iseärasusi võib pidada stultoloogilisteks nähtusteks?

3 thoughts on “Stultoloogia õpik

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s