Tsivilisatsiooni teke

Autor: ckrabat

Täna, 14 000 aastat hiljem

Mis juhtus planeedil Maa täna 14 000 aastat tagasi? Kosmoseavaruste ääremaal, kaugel kõikidest kosmilistest ohtudest, lebas planeet Maa väliselt rahulikult unne suikununa. Kuidas selline planeet kosmoseavarustesse tekkis, on juba omaette küsimus, kuid see planeet erines paljudest omasugustest, sest vähehaaval tekkis siia elu. Elu on haigus, millesse nakatunud vormid võivad hakata omapäi tegutsema ning arenema. Mitmed eluvormid levisid planeedil Maa. Planeeti asustasid mitmed loomaliigid, teiste seas ahvilised kromanjoonid ja neandertaalid. Kromanjoonide ja neandertaalide eellane Heidelbergi inimene kadus umbes 200 000 aastat tagasi. Kromanjoonid tekkisid Ida-Aafrikas 100-200 000 aastat tagasi, kuid mingil hetkel hakkasid nad sealt edasi liikuma. 60 000 aastat tagasi jõudsid nad Araabia poolsaare kaudu Euraasiasse, liikudes sealt edasi India ookeani kallastele ja Kesk-Aasiasse. Umbes 40 000 aastat tagasi jõudsid nad Musta mere äärest mööda Doonau koridori Euroopasse ning 20 000 aastat tagasi Atlandi ookeani kallastele.

Euroopat asustasid sel ajal nende kauged hõimlased neandertaalid, kes olid sinna tekkinud juba 350-600 000 aastat tagasi. Neandertaalide aju oli suurem kui kromanjoonidel, kuigi kehaehituselt olid kromanjoonid muidu suuremad. Arvatakse, et lisaks Euroopale ulatusid neandertaalide asualad Uraalideni, aga võimalik, et kuni Altai mägedeni välja, hõlmates veel Lähis-Ida, Kaukaasia ja Kesk-Aasia. Umbes 80 000 aasta tagasi puutusid kaks liiki esmakordselt omavahel kokku ning mingil määral ka segunesid. Kokkuvõttes aga tõrjusid suuremad ja agressiivsemad kromanjoonid neandertaalid välja. Tänapäeva inimesel arvatakse olevat keskmiselt 1-4% neandertaali geene. Neandertaalid võisid kaduda umbes 24-30 000 aastat tagasi, kui kliima Euroopas muutus erakordselt külmaks ning millest alates pole neist säilinud enam ühtegi leidu. Nende viimased teadaolevad asualad paiknesid Ibeeria poolsaarel ning Kaug-Põhjas. Viimane neandertaal võis elada tänapäeva Gibraltaris.

Täna 14 000 aastat tagasi saabus planeedi Maa orbiidile Nibiru. Nii sattusid meie ajalukku uued tegelased – reptiilid ja lollid. Lollid olid reptiilide teenimiseks loodud geneetilised robotid. Pärimused kujutavad Nibirut ellipsikujuliselt liikuva planeedina, kuid tegelikult oli tegemist hoopis kosmoselaevaga, mis Maad asustavatele kromanjoonidele võis näida planeedina. Tänapäeva mütoloogia on planeedi kontseptsiooni võimendanud, et inimtsivilisatsiooni maavälise päritolu usutavust vähendada. Teekond nende koduplaneedilt Maale võttis aega 3600 aastat ning pika teekonna võtsid nad ette selleks, et leida nende atmosfääri tihendamiseks vajalikku kulda, mida nad Maalt ka leidsid. Nimelt hakkas neid vulkaanide kustumise ning nende põhjustatud kasvuhooneefekti kadumise tagajärjel ähvardama kliima jahenemine, mistõttu võis planeet muutuda elamiskõlbmatuks. Hiljem võtsid nad ette veel mitmeid külaskäike, kuid teekond Maalt Nibirule oli pikk. Olgu mainitud, et reptiilide eluiga on inimestest märgatavalt pikem, mistõttu 3600 aastat vältavad kosmoselennud pole nende jaoks eriline probleem. See kosmoselaev, kes saabub Maa orbiidile täna, on Nibirult välja lennanud 1600.a. eKr. Omapoolse stsenaariumi on välja pakkunud harrastusassürioloog Zecharia Sitchin. Teadlased on külvanud Sitchini teooriate suhtes umbusku, kuid jättes kõrvale faktoloogia tõlgendamise, kõlab kontseptsioon ise hämmastavalt loogilisena.

14 000 aastat tagasi maandus tulnukate laev eeldatavalt Mesopotaamias, kuid ilmselt sattusid nad ka tänasesse Boliiviasse Tiahuanacosse ning tõenäoliselt rajasid nad Maale mitmeid  nibirulaste kolooniaid. Traditsiooniliselt käsitletakse püramiide ülikute hauakambritena, kuid tegemist võib algselt olla hoopis reptiilide eluhoonetega. Umbes 7500 aastat tagasi panid tulnukad Nibirult aluse sumerite kultuurile, mida võib nimetada esimeseks inimtsivilisatsiooni koldeks. Inimeste pärimused (sh Eenoki raamat) räägivad taevast saabunud langenud inglitest, kes õpetasid inimestele mitmeid kunste, tehnoloogiaid ja teadmisi. Plahvatuslik neoliitiline revolutsioon pani aluse inimtsivilisatsiooni tekkele, kuid mis selle plahvatuse tekitas? Neoliitilise revolutsiooni keskpunkt paiknes Viljaka Poolkuu aladel Egiptusest Mesopotaamiani, kuid tsivilisatsioonikoldeid võis kohata mujalgi: Melaneesias (Kuki soo Uus-Ginea saarel), Hiinas, Induse orus, Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Kindlasti võib leida märke reptiilide ja kromanjoonide segunemist, kui tekkisid reptiloidid – reptiilide ja inimeste järeltulijad. Inimkond jagunebki päritolu järgi kolme klassi: reptiloidid, inimesed (puhtaverelised kromanjoonid) ja lollid (geneetiliselt muundatud robotid). Reptiloidid on kogu aeg olnud vähemuses, kuid tänu vereliinidele säilitasid nad pikaks ajaks valitseva positsiooni ühiskonnas.

Nibiru tsivilisatsiooni valitsesid reptiilid (annunakid), kuid neil kehtis orjanduslik kord, milles kogu töö tegid ära spetsiaalselt aretatud geneetilised robotid – lollid (igigid). Algul tõid nad lolle Nibirult kaasa ning panid nad vajalikke töid tegema – kulda kaevandama ja püramiide ehitama. Siis aga selgus, et Nibirult toodud alglolle jääb väheks ning nende ekspluatatsiooniiga Maa karmides tingimustes vähenes oluliselt, kuid uute lollide transpordikulud Nibirult Maale toimetamiseks kujunevad üle mõistuse kõrgeks. Selle peale otsustasid reptiilid kohapeal lolle tootma hakata ning ristasid Nibirult toodud alglolle kohalike kromanjoonidega, mis võimaldas orjade arvu mitmekordistada ning vähendas lollide ekspluatatsioonikulusid. Kui võrrelda reptiloidide ja inimestega, siis lollide arv kasvas plahvatuslikult ning tänu geneetiliste robotite laiendatud tootmisele on inimkonna arv ühelt miljardilt Napoleoni sõdade aegu 19.saj. ning kahelt miljardilt kahe maailmasõja vahel väga kiiresti kasvanud seitsmele miljardile. Paljuski tuleb see olukorrast, et lollide tootmine, mis Nibirul oli range kontrolli all, lasti vabaks ning nad hakkasid vabavarane eriti kiiresti ja jõuliselt levima. Nüüd võis igaüks toanurgas lolli valmis teha, kuid see viis toote kvaliteedi alla. Inimkonna jõuline juurdekasv viimase sajandi jooksul on tulnud teaduslik-tehnilisest revolutsioonist ja selle tagajärjel hoogustunud lollide toodangu suurenemise arvelt.

Viimane teadaolev nibirulaste külaskäik Maale võis toimuda umbes 5000 aastat tagasi (+/-1000 aastat), mille järel nad likvideerisid siinsed kolooniad ning lendasid kodumaale tagasi. Zecharia Sitchin viib viimase külaskäigu aastasse 556 e.kr. (2500 aastat tagasi), mis tähendab, et kui see tõepoolest aset leidis, siis nad on praegu alles tagasiteel Nibirule. Võimalik, et väiksemaid kontakte on toimunud ka hiljem. Maale jäid mõned üksikud reptiilid, kuid siia jäid ka alglollid, kelle järeltulijad on ajaloo käigus segunenud inimestega, nii et väliselt pole neid üksteisest kergesti võimalik eristada. Kas nibirulastel õnnestus planeedi atmosfääri parandada ning muuta see elamiskõlbulikuks, et nad võivad maadeavastusretked universumi ääremaadele edaspidi jätta ajaloolaste pärusmaaks või näevad meie silmad Nibiru kosmoselaeva saabumist, seda näitab tulevik. Nibiru on pärandanud meile tsivilisatsiooni, mille mitmed osised on meieni kandunud kaugest minevikust, näiteks kulla väärtustamine. Kui geneetilised mutantrobotid nägid, et kuld on Nibiru reptiilidele oluline, siis hakkasid nad seda koguma. Aja jooksul muutus kuld väärtuseks, mille ümber tekkis rahandussüsteem. Selle süsteemi haardes elab inimkond tänapäevani. Väga paljud meie tänapäeva ühiskonna alustalad, millel pole loogilist seletust, on inimühiskonda edasi kandunud Nibiru reptiilidelt, kuid lollide poolt omaks võetuna on nad saanud hoopis teistsuguse tõlgenduse. Viimasest külaskäigust on aga palju aega mööda läinud, lollide seeme on Maa peal vohama läinud, neid on palju saanud ja nad ihaldavad võimu. Pärimus inimtsivilisatsiooni maavälisest päritolust seab aga lollide võimu kahtluse alla.

Reptiilid

Lõpuks on teadus jõudnud niikaugele, et on saadud vääramatud tõendid homo sapiensi põlvnemise kohta reptiilidest! Igaüks võib oma reptiilsust ka testida, jättes välja hämavad lisad nimetähtede jms kohta, mille eesmärk on inimkonna algeid naeruvääristada. Kõik need, kellel reptiilidele iseloomulikud tunnused puuduvad, on arvatavalt lihtsalt lollid ehk lihtsamat sorti töörobotid. Inimeste reptiilsele algele viitab, et inimloodet varustab toitainetega lootekott nagu munemise läbi paljunemisele orienteeritud roomajatel. Võimalik, et reptiilimune kasutasid nibirulastest reptiloidid inimeste tegemisel, kui reptiile ristati Lähis-Ida aladel asunud kromanjoonidega. Kromanjoonide kasutamisega geneetilistes muundamisprotsessides võib seletada neandertaali geneetilise pärandi vähesust tänapäeva inimeses, sest kromanjoonide asualad olid nibirulaste kolooniate lähedal, kuid europiidse rassi genoomis on neandertaali alge märgatavam kui teiste rasside puhul. Samuti pole lõplikult selge, kas inimese loomine hõlmas ainult kromanjoone või üritati järglasi toota neandertaalide ja Denissova inimesega, sest rassilised erinevused on teataval määral seotud ka geneetiliste erinevustega. Nii puudub aafriklastel neandertaalide geneetiline pärand üldse, kuid teistel rasside genoomis on neandertaalset pärandit säilinud 1-4%.

Inimestel on reptiilidele sarnane kihiline nahasüsteem, aga ka tavalisest suurema mahuga aju. Reptiilse päritoluga EDA geenid aitasid läbi geenimutatsioonide kujundada inimest selliseks nagu me tunneme teda tänapäeval. EDA on geen, mis kontrollib mitu hammast meil kasvab, millised need välja näevad, kui karvased me oleme ning meie nahka pehmus ja higistamisvõimet. Kuidas jõudsid reptiilsed tunnused tänapäeva inimeseni? Vaevalt usutav, et see juhtus tänu Darwini kirjeldatud evolutsiooniprotsessi. Hoopis tõenäolisem on nende sattumine läbi maavälise päritoluga reptiilse tsivilisatsiooni, mille kohta on inimtsivilisatsiooni mütoloogias mitmeid vihjeid. Teadlased peavad reptiilühiskondade olemasolu usutavaks. Müüt inimese loomisest on korduvalt kasutatud sõltumata geograafilisest asukohast ning reptiilsed kujundisd esinevad mütoloogias päris suure sagedusega. Juhin tähelepanu Arko Oleski arvamusartiklis esinevale tõdemusele: “Rääkimata sellest, et sugulaste rivi on tänu muistse DNA lugemisele täienenud veel Denissova inimese ning võimalik et veel kellegi võrra.” Seega pole küsimus ainuüksi kromanjoonides, neandertaalides ega isegi mitte Denissova inimeses, vaid kellegi salapärase “neljanda sugulasega”.

Iraagist leitud savitahvlite põhjal võib kokku panna pärimuse, kuidas maavälise päritoluga reptiilne annunakide rass saabus Maale ja pani aluse  inimtsivilisatsioonile. Inimese loomine reptiilide ja Maal eksisteerinud inimahviliste kromanjoonide ühendamise läbi on leidnud tõestusmaterjali Aafrikast avastatud muistsete kullakaevanduste kaudu, sest inimesi vajati kulla kaevandamiseks ning püramiidide ehitamiseks. Dogmatiseeritud maailmavaade pole suutnud leida usutavaid põhjendusi püramiidide ehitamiseks, mis tolleaegsete tehnoloogiliste võimaluste juures tunduvad mõistuseülesed. Samuti pole suudetud põhjendada, miks just kuld kujunes planeedil tekkinud tsivilisatsioonide väärtussüsteemide aluseks. Ühiskonnad, mis olid vähem tsiviliseeritud, kasutasid väärtuse ekvivalendina muid vahendeist teokarpidest pärliteni, kuid miks kerkis inimtsivilisatsiooni hällides esile just kuld? Miks loeti kulda väärtuslikumaks kui hõbedat või vaske? Kas pole se mitte reptiilse vere kutse? Kuna geneetilise mutantrobotiga on side katkenud, sest liiga palju reptiloidide salateadmisi tuli vestluse käigus päevavalgele, siis olgu siinkohal esitatud uus teooria, kuidas Maale tekkisid klassiühiskonnad.

Ziguratid olid püramiidi meenutavad templid, mida võib leida iidse Mesopotaamia ja Lääne-Iraani aladelt. Algselt elasid zigurattides nibirulased (uuskeeles jumalad), kuid neil olid maalastest teenijad. Tavalisi lolle ja inimesi nibirulaste juurde ei lastud. Kui nibirulased Maalt lahkusid, siis andsid nad teenijatele käsu kätte, et kõik oleks ordnungis, kui isandad ükskord tagasi jõuavad. Teenijatest kujunesid välja preestrid, kes pidid maalasi vaos hoidma. Isandaid aga ei tulnud ega tulnud. Kaua sa neid ikka tuumatalve ja veeuputusega ähvardad, lisaks hakkas mälu aja jooksul hägustuma ning igapäevased tegevused nagu tuumasõda või kosmoselend omandasid üleloomuliku tähenduse. Nii sündisid muinasjutud ja legendid, kuni lõpuks jõuti hauataguse elu, põrgu ja paradiisi juurde. Lisaks tekkis kõige selle juurde ka aadelkond. Nagu teada, pidasid Nibirult pärit alglollid end paremateks kui kohapeal valmistatud lollid ning kaunistasid end aadlitiitlitega. Alglolle oli aga vähe ja maised lollid tahtsid samuti tiitleid saada ning üritasid siduda oma vereliine alglollide omadega. Nibiru-aegseid töökäske, millise partiiga milline loll saabus, ei jäänud alles, sest sõja ajal läksid savitahvlid katki. Nii tulid preestrid mõttele hakata aadlimatrikleid müüma. 🙂 Kes siis ei tahaks, et tema esiisa ei oleks mitte tavaline Maal kokku monteeritud loll, vaid sõitis Maale lendava taldriku lastiruumis kastis, mille peale oli kirjutatud – Ettevaatust, alglollid! Mitte ärritada! Söötmine rangelt keelatud!

Hallid ja alglollid – tulnukad Nibirult?

Kõige tuntum tulnukate liik, kellest kõige rohkem on räägitud, on nähtavasti “hallid”. Neid suuresilmseid väikesekasvulisi olendeid on seotud muuhulgas kurikuulsa Roswelli juhtumiga 1947. aastal ning paljude inimröövidega. Kui jätta välja kõikide müstifitseeritud objektidega ning maaväliste olenditega tihtipeale kaasnev esoteerika, siis üritame erinevate andmete põhjal välja sõeluda selle, mis võiks pakkuda laiemat huvi ning mahtuda liiki kirjeldavate ühiste nimetajate alla. Väga paljude vaatlejate arvates pole hallide näol tegemist elusorganismidega, vaid geneetiliselt muundatud orgaaniliste robotitega. Thomas S. Minderle räägib: “Hallid on küberneetilised organismid ja geneetiliselt loodud orgaanilised robotid, kes on lühikest kasvu ja ei tee ise otsuseid. Neid on kerge toota ja isegi sõjavägi kasutab halle missioonidel, kus röövitakse inimesi ning võetakse nende mõistus kontrolli alla.” Nigel Kerner väidab: “Hallid on biorobotid (tulevad tehasest, liini pealt), kes üritavad teada saada, kust pärineb inimese hing.” Nigel Kerner on briti ufoloog ja kirjanik. Ühiseid paralleele võib hallidel leida alglollidega, millise mudeli järgi lõid nibirulased Maa peal arvuka robotkonna.

Sumeri mütoloogia ja Zecharia Sitchin räägivad kellestki igigidest. Sumeri mütoloogia järgi olid igigid anunnakite (nibirulaste) teenijad. Kui seda tänapäevasesse keelde tõlkida, siis robotid, kuid miks ka mitte alglollid, kelle eeskujul hakati Maa peal siinsetest materjalidest lolle kokku panema. Olukord, kus planeedi elanikkond on vähem kui sajandi jooksul teinud läbi märgatava kasvu ja jõudnud kiiresti kahelt miljardilt 20. sajandi kolmandal kümnendil ligi kaheksa miljardini 90 aastat hiljem ei saa seletada ainult eluea pikenemisega, sest see on kaasa toonud sündivuse vähenemise. Täiesti võimalik, et mitmetes paikades üle Maa toodavad tehased juurde uusi lolle, kes näevad välja nagu inimesed ning tööstusliku toodangu kasvades planeedi elanike arv aina suureneb. Kromanjoonide pealetung algas üldlevinud arusaamade järgi umbes 60 000 aastat tagasi, kui nad ilmusid Aafrikast Araabia poolsaarele ning tõrjusid pikkamisi välja pärisinimesed, sh neandertaalid. Nende käitumisele on iseloomulikud väga mitmed võõrliikidele omased tunnusjooned, mistõttu ei saa välistada, et tegemist ongi samalaadsete geneetiliselt muundatud robotitega nagu hallid või igigid. Pärimuse järgi lõid Nibiru reptiilid kohapealse roboti sellepärast, et igigid hakkasid mässama ja keeldusid isandate käske täitmast.

Hallid on aga kindla peale maavälist päritolu olendid. Palju on räägitud nende sidemetest riikide valitsustega, seda eriti muidugi Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu näitel, kuid nad võivad olla mõnede kõrgemate liikide vahemehed. Venemaa allikad väidavad, et KGB-l tekkisid kontaktid hallide tulnukatega 1942. aastal. Bulgaaria Teaduste Akadeemia kosmoseuuringute instituudi osakonnajuhataja Luchezar Filipov on väitnud, et tulnukad viibivad Maa peal, et seista vastu “inimkonna „ebamoraalsele käitumisele”, nagu looduse hävitamine ja kliima soojenemise põhjustamine või „ebaloomulikele tegevustele” nagu kosmeetika kasutamine või kunstlik seemendamine.” Konkreetselt hallide tegevusega on seotud rohkem negatiivsed konnotatsioonid: inimröövid, geneetilised eksperimendid, ajupesu, inimeste jälgimine implantaatidega, hübriidide kloonimine ja loomine. Valdav hallidele omistatud narratiiv seob neid kõrgemate olendite (reptiilide?) teenimisega ning eksperimentide vahetu läbiviimisega.

Hallidele on omane kindlakujuline välimus ning pärimused nende kujumuutmise võime kohta on vastukäivad. Võimalik, et selline võime neil tegelikult puudub. Kirjelduse järgi on hallid 1–1,5 meetri pikkused, suurte kuplikujuliste peadega olendid. Neid iseloomustavad hiiglaslikud musta või pruuni värvi silmad, läbitungiv pilk ning kalk ja emotsioonideta käitumine. Nad suhtlevad telepaatiliselt, mida peetakse universaalseks suhtlemismeetodiks olendite vahel, kes ei räägi ühist keelt. Teadaolevalt on neid seotud ka kohapeal toodetavate lollide valmistamisega ehk siis hübriidrassi tootmisega, kes näevad välja inimese moodi, aga kelle lojaalsus ja teadlikkus on osa hallide kollektiivsest teadvusest. Vastukäivat informatsiooni võib kohata hallide intelligentsuse kohta. Lihttöölistel võib see olla üsna madal – IQ on 80 kandis, kuid juhtivatel olenditel (juhtrobotitel, nn pikkadel hallidel) võib see ulatuda kõrgemale, u. 150. Kui tegemist on tööstuslikult valmistatud isenditega, siis on loomulik, et aparatuur on kontrolli all.

Antropotsentrilised teooriad on enesekesksed konservatiivsed fundamentalistlikud ideoloogiad, mis on suletud “lubatud ringist väljapoole jäävatele teadmistele”. Teatud mõttes on see ka teadmiste kontrolli üks oluline osa, eriti silmas pidades, et loll liiga palju oma peaga mõtlema ei hakkaks, sest siis ta on palju raskemini allutatav. Maavälise sekkumise tunnistamine tähendaks aga valitseva antropotsentrilise maailmapildi hukku, kus isegi Jumal on loodud inimese näo järgi ning inimene kaotaks positsiooni kui maailma valitseja, sest kusagil on temast veelgi vägevamad. Lihtsam on uskuda, et tulnukaid pole olemas. Sellegipoolest on tsivilisatsioonide tekke seletamine maavälise sekkumisega väga ratsionaalne, sest see paneks üsna mitmed mütoloogilised ning raskesti seletatavad pärimused hõlpsasti paika. Kõige suuremaks takistuseks on siin inimeste religioosne maailmapilt, mis käsitleb maailma lõpuni lahendatud saladusena, aga pole alternatiivsetele teedele avatud, vaid koguni kardab neid. Inimkonna maaväline päritolu ei tohiks iseenesest kahtluse alla seada tema religioone. Religioonid on õpetused, mis ei peaks kaduma lihtsalt sellepärast, et nendega seotud keskkond muutub.

Niisamuti ei saa ka Zecharia Sitchini käsitlust sumeri mütoloogiast võtta absoluutse tõena, kuid see ei muuda veel seda lõpuni väärtusetuks. Ulmekirjanik Erich von Däniken on öelnud: “Zecharia Sitchini teooriad on väga huvitavad, eriti maavälise intelligentsi poolt loodud inimese teooria, sest antiikmaailma ajaloos on mitmeid kirjutisi, kus inimene loodi jumala enda näo järgi. Oleme kauge ühiskonna järeltulijad ja see ei välista evolutsiooni, sest evolutsiooni käigus saabus keegi siia ning tegi meie geenides muudatusi. Zecharial olid suurepärased ideed, kuid ühega ma siiski ei nõustu – et meie päikesesüsteemis tiirleb veel üks planeet, mis teeb Päikesele ringi peale iga 3600 aasta tagant.” Kindlasti mitte planeet, vaid kõigest kosmoselaev ja kindlasti mitte iga 3600 aasta tagant, aga kõik see muu …. kes teab?

Indo-Euroopa müüt

Septembris 2012 esines india päritoluga Kanada teadlane dr. Alexander Yacob Londoni Foorumil ettekandega indo-euroopa religiooni algetest, mida võib lugeda väikeseks revolutsiooniks indo-euroopa pärimuse uuringutes. Yacob käsitleb indo-euroopa kultuuri osana laiemas tsivilisatsioonis, mis hõlmab Sumeri, Egiptuse ja Induse oru tsivilisatsioone. Indo-euroopa müüti on mitmed ideoloogid kasutanud ära oma jumalikkuse põhjendamisel. Eeskätt Adolf Hitler, Alfred Rosenberg ja teised natsionaalsotsialistlikud ideoloogid, kes püüdsid konkurentsis 19.sajandi jumalate kapitalismuse ja kommunismusega üles ehitada rassistlikele ja natsionalistlikele põhimõtetele üles ehitatud doktriini, mis tugines aaria rassi ja saksa rahvuse ülimuslikkusele ning antisemitismile. Eestist pärit Alfred Rosenbergi pseudoteaduslik “Kahekümnenda sajandi müüt” (Des zwangisten Jahrhunderts) on glorifitseerinud nn põhjarassi idee ning sidunud selle indo-euroopa algega. Germaani rassi jumalikustamisega lootsid natsid vastu seista 20.sajandi alguses levinud internatsionalistlike ideede levikule, keda nad sidusid teadagi kelle mõjuga.

Alexander Yacob pöörab tähelepanu teaduse deideologiseerimise vajadusele, sest natsionaalsotsialistlikud eksirännakud 20.sajandi keskel kutsusid esile põhivoolu teaduse vastureaktsiooni, millel on ilmsed teadagi kelle mõjud. Yacobi meelest on lähenemised paljudele teaduslikele küsimustele on muutunud religioosseteks, mis on tugevasti pärssinud indo-euroopa uuringuid. Teaduse ideologiseerimine takistab teaduslikku progressi, sest usk ei ole sobiv teadusliku uurimise meetod. Itaalia teadlase Giovanni Semerano ja tuntud briti antiikfiloloogi Martin Litchfield Westi võrdlevate lingvistiliste ja mütoloogiliste uuringute põhjal võib järeldada, et Indo-euroopa religiooni alged, nagu paljudel teistelgi kultuuridel, pärinevad Lähis-Idast. Senised käsitlused eiravad võimalust, et nii Sumeri ja Egiptuse tsivilisatsioon kui ka indo-euroopa kultuurid (sh hetiidid, kreeklased jm) pärinevad kõik ühest ja samast allikast ning seda nii geneetilises, rassilises kui ka lingvistilises mõttes, millele viitavad ilmsed sarnasused kolme kõige iidsema tsivilisatsiooni: Sumeri, Egiptuse ja Induse oru tsivilisatsioonide religioonide kosmoloogias.

Professor Petr Charvat on viidanud esimese universaalse religiooni tekkimisele kalkoliitsete vaseajastu kultuuride käigus Mesopotaamias, pidades silmas Tel el Halafi kultuuri Põhja-Mesopotaamias (6100-5500 ekR) ning Ubaidi kultuuri Lõuna-Mesopotaamias (6500-3800 eKr). Nii sumeri mütoloogia kui ka Vana Testament viitavad ühe keele rääkimisele kauges minevikus. Veeuputuse käsitlemine Mesopotaamia Gilgamešis vastab üsna täpselt judaistlikule Toora pärimusele Noast, vaid väheste variatsioonidega. Erinevate rahvaste ühisele Lähis-Ida algele viitab veeuputuse lugu, mis esineb nii Mesopotaamia, Egiptuse kui ka indo-euroopa pärimustes. Veeuputuse motiiv üleilmsest katastroofist ja paadist, mille abil katastroof üle elati, viitab ühisele kosmoloogilisele pärimusele kauges minevikus. India mütoloogias Bhagavata Purana räägib draviidi kuningast, kes maabus põhjapoolse mäe juures, millel on ilmseid sarnasusi müütidega Noa laevast ja Ararati mäest. Mitmed arheoloogilised leiud viitavad varajaste tsivilisatsioonide tekkimisele Ararati mäe vahetus läheduses: Anatoolias, Süürias/Palestiinas, Mesopotaamias ja Eelamis (Edela-Iraanis) 6.-7. aastatuhandel eKr.

Veeuputuse jälgi on leitud iidsete Mesopotaamia linnade Shuruppaki, Uri, Kiši, Uruki, Lagaši ja Ninive väljakaevamistel. Teooriad põhjendavad veeuputust meteoriidi langemisega India ookeani, millega tekkis Burckle’i kraater Madagaskarist idas. Arvatakse, et selline sündmus võis aset leida ajavahemikus 3000-2800 eKr ja põhjustada olulise veepinna tõusu Lähis-Idas, Pärsia lahe piirkonnas. Mõned teadlased üritanud siduda ka Thera (Santorini) vulkaani purskega 1630-1600 eKr, mille tagajärjel tekkisid hiigeltsunamid, kuid see ei haaku mütoloogilise pärimusega, sest inimtsivilisatsioonid tekkisid tunduvalt varem. Uuemad teooriad seovad müüdi Musta mere veepinna järsu tõusuga u.5600 eKr. Arvatavasti toimus veeuputus enne inimtsivilisatsioonide tekkimist ning inimeste arvu äkilist kasvamist 3500-3200 eKr. Veeuputust on sageli paigutatud vahetult selleke eelnevasse aega u.4000 eKr. Gilgameš paigutub aega 2700 e.Kr. ja selleks ajaks pidi veeuputus juba toimunud olema. Maiade kalenderalgab aastaga 3114 eKr, mida seostatakse samuti veeuputusega.

Sarnasusi võib leida piirkonna varajastes kultuurides proto-hurriitide, proto-indoeurooplaste ja proto-draviidide vahel, nende keeltes, rituaalides, mütoloogias, näiteks jumala nimetustes, aga samuti kui võrrelda nende käsitöönduslikke trende. Esimene Moosese raamat (Genesis) ilmsete Sumeri-Akkadi mõjutustega. Kõik see viitab ühtse algkultuuri olemasolule, mis tekkis Lähis-Idas ja levis sealt edasi teistesse piirkondadesse. Noa poegade Japheti, Shemi ja Hamiga on seotud vastavalt indoeuroopa, semiidi ja hamiidi rahvaste sünd. Natsionaalsotsialistlikus kultuuris oli indo-euroopa algupära käsitlemine üles ehitatud Lääne-Euroopa germaani päritoluga identiteetidele. Algkultuur oli polüteistlik. Teadagi kelle poolt vastureaktsioonina peale surutud mononatsionalistlik ja monoteistlik pärimus on aga hilisem nähtus, kui seda on Sumeri ja Egiptuse polüteistlik mütoloogia. Monoteistlik Jahve-kultus on seotud mononatsionalistliku juutide hõimukultusega, mis arenes pikkamisi edasi kuni omandas läbi edasiarenduste (kristlus, islam) valitseva positsiooni paljude semiidi ning indoeuroopa algupäraga rahvaste hulgas. Dr. Yacobi uurimus aga toetab sellele küll otseselt viitamata ühtse (Nibiru) algupäraga tsivilisatsiooni tekkimist Lähis-Idas.

Kes ehitas Kuu?

Ühel ilusal päeval käivitati tundmatute jõudude poolt tohutu raginaga Kuu ning ta võttis tulede vilkudes suuna Maa poole. Sellega sai alguse Nibiru teine tulemine. Kas see on lause mõnest ulmeromaanist või meid kunagi ootav tegelik sündmus, ei oska me täna veel öelda. 2006.a. ilmus eesti keeles Christopher Knight’i ja Alan Butleri raamat “Kes ehitas Kuu?“, mis tuleb välja alternatiivsete teooriatega meie koduplaneedi ainsa kaaslase tekke üle ning pakub välja võimaluse, et Kuu pole mitte Maa looduslik kaaslane, vaid hoopis kellegi poolt loodud tehiskaaslane. Kuu sünniloo juures on paljugi salapärast, mis viitavad Kuu autorite headele inseneriteadmistele. Juhtumisi on Kuu täpselt 400 korda väiksem Päikesest ja asub viimasest 400 korda Maale lähemal. Kuu tiirleb ümber Maa täpselt 100 korda aeglasemalt, kui planeet ümber oma telje pöörleb. Kes suutis need vahekorradgeniaalse geomeetrilise täpsusega paika panna? Lihtsaim tee, mida inimkond on uute teadmiste tõkestamisel sajandeid edukalt kasutanud, on lihtlabane eitus. Selleks, et elus läbi lüüa peame robotitena omandama põhivoolu teadmised ning nendele vastu astumine nõuab julguse olemasolu. Õhtulehes kirjutab Jaan Martinson: ” Kui keegi tuleks ja teataks, et Kuu pole looduslik vaid tehislik taevakeha, saadetaks too arsti juurde tervet mõistust kontrollima.”

Põhivoolu teadus ei ole suutnud Kuu sündi piisava tõenäosusega põhjendada. Astronoomiaprofessor Neil F. Comins väidab: “Kuu pole niisama olemas, vaid täpselt õige suurusega ja täpselt õiges kohas. Kui Kuud poleks, pöörleks Maa nii kiiresti, et ööpäev kestaks kõigest kaheksa tundi ning kõrgemat elu üldse ei eksisteeriks.” Suur osa teadlastest toetab teooriat, mille järgi Maa põrkas kokku Marsi-suuruse planeediga Theia, mille tagajärjel tekkis orbiidile lennanud magma tardumisel Kuu. Füüsikaseaduste järgi peaks 40% Kuust pärinema Theia magmast. Kuu pinnaseproovid aga kinnitavad, et hapniku isotoopide vahekord Kuul on täpselt samasugune kui maistes kivimites. Samasuguse tulemuse andis ka metallide sisalduse uurimine. Chicago ülikooli teadlane Zhang analüüsis titaani koostist Kuul ja Maal ning leidis, et ka titaani isotoopide vahekord on sarnane. Alternatiivse teooriana on välja pakutud, et Kuu võis tekkida Maalt eraldunud tükist, kuid selle matemaatiliselt täpne asetumine orbiidile loodusliku kaaslasena tundub enam kui kahtlane.

Knight ja Butler jõuavad järeldusele, et Kuu disainiti 4,6 miljardit aastat tagasi kellegi tundmatu intellekti poolt, kes jättis tulevastele põlvedele mõistatuse, mille tsiviliseeritud olendid peaksid olema võimelised ära lahendama. Kui me räägime reptiilide saabumisest Maale umbes 14 000 aastat tagasi, siis panid nad aluse viimasele täna toimivasse, võib-olla isegi oma loojangule lähenevale humanoidsele tsivilisatsioonile, kuid see ei välista varasemate tsivilisatsioonide võimalikkust planeedil, mis on aegade hämaruses jälgi jätmata hääbunud. Kuu loomine on kooskõlas ka intelligentse disaini teooriale, kui universumi näol on tegemist arvutisimulatsiooniga, mille on loonud ühes teises tsivilisatsioonis resideeriv arvutifriik. Inimloom tahab end paraku tunnetada tähtsamana, kui ta tegelikult on ning valitsev evolutsiooniteooria laseb tal paista looduse kroonina. Kõik need teadmised, mis ei haaku valitseva teooriaga tuleb aga kuulutada ebapädevateks ning nende esitajaid karistada. Täpselt samuti annab põhjendada Kuu olemasolu – teda pole lihtsalt olemas, vaid ta on välja mõeldud.

Omaette huvitav, kuid seletamatu nähtus on NASA Kuu-ekspeditsioonide lõpetamine rohkem kui 40 aastat tagasi. Kokku saatsid Ameerika Ühendriigid aastatel 1969-72 Apollo programmi raames välja seitse missiooni, millest kuus maabus Kuul ning vaid Apollo 13 jäi tehniliste probleemide tõttu Kuule laskumata. Kui USA astronaut Neil Armstrong (1930-2012) astus esimese inimesena 20.juulil 1969.a. Kuu pinnale, siis põhjustas seegi ajalooline hetk lugematu hulga vandenõuteooriaid. Mõned vandenõuteoreetikud väidavad, et Apollo-programmi näol on tegemist simulatsiooniga ning tegelikku maabumist ei toimunudki. 2009.a. avastati, et salvestused Apollo 11 Kuu külastamisest on mingitel põhjustel hävinenud. Kui Armstrong omandas Ühendriides rahvuskangelase staatuse, siis tema järel teise inimesena Kuule astunud Edwin Aldrini saatus on märksa huvitavam. Aldrinil jätkus nimelt julgust ja nahaalsust ametliku liiniga vastuollu minna ja see on inimtsivilisatsioonis piisav põhjus inimeste vaenamiseks ning tagakiusamiseks. Muuhulgas on Aldrin väitnud, et nende lendu jälgis tundmatu lendav objekt. Lollidele edastatavad teadmised peavad olema kontrolli all! Ka Armstrong on süüdistanud USA Kosmoseagentuuri NASA süüdistanud poliitilistes murumängudes, mis on mõjutanud organisatsiooni teaduslikke eesmärke. Millegipärast leitakse palju kergemini ressursse sõdimiseks Maa peal kui maavälisteks ekspeditsioonideks ning eks seegi peegeldab nibirulaste poolt maale jäetud geneetiliste mutantrobotite arengutaset.

1950.-tel aastatel Enrico Fermi ja Michael Harti poolt formuleeritud Fermi paradoks näeb vastuolu maaväliste tsivilisatsioonide olemasolu tõenäosuse ning tõendite puudumise kohta kohtumistest teiste tsivilisatsioonidega, jõudes järeldusele, et kui taolised tsivilisatsioonid eksisteeriksid, siis oleksid nendevahelised kontaktid vägagi tõenäolised. Seda argumenti dogmatiseerides kuulutavad skeptikud maavälise elu võimalikkuse tunnistamise ketserlikuks ebateaduseks, mille eest veel mõni sajand tagasi oleks ees oodanud tuleriidale saatmine. Fermi paradoks lähtub neljast eeldusest: 1) Päike on väga noor täht galaktikas paiknevate miljonite tähtede hulgas; 2) mitmed nendest tähtedest omavad kindlasti Maale sarnaste oludega planeete, kus võiks areneda tsivilisatsioon; 3) eeldatavalt suudaksid mitmed tsivilisatsioonid neist areneda tasemele, mis võimaldaksid tähesüsteemide vahelist rännet; 4) kui sellised ränded toimuksid, oleks galaktika koloniseeritav kümnete miljonite aastatega. Kõige tugevamaks vastuargumendiks Fermi paradoksile võib pidada asjaolu, et Fermi ja Hart “eeldasid automaatselt kõikide tulnukate puhul sama mõtlemise ja arengutaset nagu neil. ” Inimene on harjunud kõike oma mätta otsast vaatama. Inimloogika kohaselt peaksid tulnukaid meid kohe koloniseerima, ekspluateerima, misjoneerima jne, kuigi kõike seda Nibiru reptiilid algselt ka tegid, enne kui nad planeedi maha jätsid.

Juudamaa mehe Yeshua ülestõusmise müsteerium  2000 aastat tagasi

See kõik juhtus veel siis, kui Rooma keiser oli Tiberius ning roomlaste võimu alla sattunud Juudamaal valitses asehaldurina Pontius Pilatus. Yeshua (Jeesus) sündis Galilea juutide perekonda. Tema isa võis olla Nibirult saabunud tulnukas, kuid tema ema oli inimene Miriam (Maria). Suurem osa uurijaid arvab, et ta sündis veidi enne meie ajaarvamise algust – aastatel 4-6 eKr., kuigi seda on seotud ka rahvaloendusega aastatel 6-7 pKr. Arvatakse, et jutlustamist alustas ta umbes 30-selt a-tel 27-29, peale seda kui oli ristitud Ristija Johannese poolt, kes alustas aktiivset misjonitegevust umbes neil aastatel. Jeesuse hukkamine ristil toimus a-tel 30-36. Pontius Pilatus oli roomlaste asehaldur aastatel 26-36. Kõige populaarsem surmakuupäev, kui ta üldse suri, on 7.aprill aastal 30. Jeesuse surmast ülestõusmist võib seletada teadvuse kaotusega ristil. Jeesus võis langeda koomasse, millest ta toibus kolme päeva möödudes, mille järel ta võis sõita “taevasse” ehk isa juurde Nibirule, kuigi mõned müüdid räägivad tema lahkumisest Juudamaalt ning ta võis asuda elama Indiasse, Kashmiri, kus on teada ka legendi järgi tema haua asukoht – Roza Bal Srinagaris. Mitmete pärimuste järgi võis Jeesus siirduda hoopis Lõuna-Prantsusmaale, kuhu oli asunud elama tema naine Maria Magdalena (Miriam Magdalast) ning sellele tugineb pärimus Jeesuse vereliinist. Ei ole mitte väheoluline, et just seal tekkis ning õilmitses algkristliku päritoluga katarite liikumine.

Oluline on kõige selle juures meeles pidada, et Yeshua jäi kuni lõpuni judaistlikuks reformaatoriks, kes ei lükanud ümber varasemat õpetust. Kristlusele kui oikumeenilisele religioonile ladus vundamendi Tarsosest (Kiliikia) pärit juut Saul, kes Rooma kodanikuna kandis latiniseeritud nime Paulus. Aastatuhandete tagust müüti on võimalik vabastada üleloomulikkuse aurast ning seletada reaalsete teadmiste abil, mis annavad nähtusele autentse sisu ning põrmustavad ateistide pimedale eitusele rajatud argumendid. Eitus on kõige lihtsam viis midagi olematuks teha, eitada võib Kristust, Shakespeare’i, holokausti, mida iganes. Eitus on üks soovmõtlemise ekspressiivne vorm, millega üritatakse ajalugu endale meelepäraseks kujundada. Ajalugu on teatavasti muuhulgas ka ideede ja hoiakute reflektsioon, mitte ainult sündmuste tuim kronoloogia. Loomulikult tuleb eristada Kristust ja kristlust, inimest ja õpetust. Olles vastu kristlikule õpetusele, eitavad ateistid Kristust kui inimest. Igal juhul on aastate järel raske konstrueerida sündmuste tegelikku kronoloogiat ning ajalooteadusesse jääb oluliseks sündmuste tõlgendamine. Aastatuhandeid tagasi puudusid sündmusi fikseerivad kaamerad ning teadmine tugineb suuresti nii säilinud kirjalikele allikatele kui ka pärimustele. Loomulikult ei saa kedagi takistada uskumast, et asjad juhtusid just täpselt nii nagu tema usub, kuid allikaid saab ka kriitiliselt tõlgendada.

Dogmaatiline lähenemine usub ühte ja ainuõigesse meeleliste aistingute najal omandatud versiooni ning tõrjub kõik teised võimalikud tõlgendused kui võõrad ja vaenulikud. See ongi mitmusliku maailma eitamine ning püsimine etteantud programmi piirides, mis eksisteerib staatilise maailma raamides. Staatilise maailma jüngritele tunduvad uued teadmised hirmuäratavatena, mis sunnivad neid igapäevasest rutiinist ehk siis etteantud programmi raamidest välja astuma. Kui me vaatame erinevate rahvaste loomismüüte, siis on neis väga palju sarnaseid ilminguid. Suur osa neist räägib “taevastest jõududest” – Jumalad elavad TAEVAS. Taevas tähistab ka kosmost ja taevast saabuvad jumalad tulnukaid. Niisamuti on ka kristlik pärimus ühildatav kosmoloogilise pärimusega, kui mujalt saabunud jumalad toovad Maale tsivilisatsiooni ning põhjustavad olulise arenguhüppe. See on üks võimalik seletusi tsivilisatsioonide tekkele, mis kõlab väga loogiliselt, kuid seda ei saa otseselt siduda elu tekkimisega, mis nõuab teisi seletusi. Aastatuhandete jooksul aga muudavad müüdid oma kuju. William Goldingi “Kärbeste jumal” annab usutava pildi müüdi tekkimisest, kui minnakse välja reaalsusest ning nähtusele omistatakse üleloomulik tähendus s.t. hakatakse millessegi uskuma.

Kristluse puhul tuleb kristlikku õpetust eristada isikutest, kelle läbi on sõnum edasi antud. Oluline ongi just sõnum. Preester isa Vello Salo ütleb, et kristluses asendati judaismi kümme käsku ühega – ligimesearmastuse käsuga, lähtudes tõest, et see, kes täidab armastuse käsku, täidab ka ülejäänud kümmet. Juudamaa mehe Yeshua lugu moodustab kristliku narratiivi taustsüsteemi ehk keskkonna, mille abil narratiivi edasi antakse. Kuna dokumentaalset arhiivimaterjali napib, siis ei saa seda lugu üksüheselt käsitleda ajaloolise tõena, kuid see ei ole ajaloolise tõega vastuolus. Kui mõningaid sündmuseid ajaloolises kontekstis lahti tõlgendada, siis ei jää sellest järele midagi üleloomulikku ega müstilist. Loomulikult võib dokumentaalse materjali vähesus tekitada erinevaid arusaamu ja tõlgendusi ning faktide segunemist spekulatsioonidega. Kuna Galilea päritolu Yeshua mõju inimkonna ajaloole on olnud tohutu, siis on arusaadav, et tema eluloost on tehtud järgnevate põlvede jaoks müsteerium. Ükskõik, kuidas tema elu lugu ka kulgenud, kas see lõppes tagasipöördumisega Isa juurde Nibirul, Jeruusalemmas, Srinagaris või Lõuna-Prantsusmaal, ei muuda see tema õpetust olematuks.

Tõde peitub Vatikani arhiivides?

Juuli lõpust on sotsiaalmeediasse imbunud teateid, et paavst Franciscus valmistab ette pöördumist “Urbi et Orbi” Rooma linnale ja kogu maailmale esimese maavälise kontakti kohta, mida võib lugeda tähelepanuväärseks ning mitmetähenduslikuks sõnumiks. Kui sõnum antakse edasi paavstliku õnnistuse “Urbi et Orbi” kontekstis, siis rõhutab see veelgi sõnumi erakordsust. Vanarahvas ütleb, kus suitsu, seal tuld ning midagi ei võeta ette niisama, puhtalt õhust ja armastusest. Kõiksugused vandenõuteooriad, alates David Icke’i produtseeritutest, on tulnukatesse suhtunud kui vaenulikesse olenditesse, kes püüavad salakavalalt manipuleerides Maad valitseda. Teised on neid jällegi jumalikustanud, asetades neile lootuse parema ja õiglasema maailma järele. Kus on tõde, seda on jällegi raske öelda, sest tõega on sageli nii, et ta kipub mitmuslik olema. Pole olemas ühte ja absoluutset Tõde. The truth is out there. Somewhere between two fairy tales. Caught somewhere deep between someone’s truth and a lie. Tõenäoliselt ajavad tulnukad lihtsalt tulnukate asja, millest nende poolt aegade hämaruses loodud geneetiliste mutantrobotite järglased ei pruugi aru saada. Kui paavst kavatseb tulnukatele anda oma õnnistuse, siis järelikult on selleks põhjust ning võib-olla ei piirdu selline avaldus ainult sümboolse õnnistusega.

18. juulil andis Ameerika Astronoomiaühing Carl Sagani auhinna Vatikani observatooriumi teadurile, jesuiidist astronoomile isa Guy Consolmagnole, kes on üks maavälise elu uurimise pioneere, kuid ühtlasi paavst Franciscuse teaduslik nõustaja. Auhinna üheks ajendiks oli Consolmagno astronoomiat propageeriv raamat “Turn Left at Orion” (Pöördu Orionist vasakule). Vatikani observatooriumi panus maavälise elu võimalikkuse uurimisele on olnud tähelepanuväärne. 2008. aasta mais andis Vatikani observatooriumi juht isa José Gabriel Funes, samuti jesuiit, intervjuu Vatikani ametlikule häälekandjale “L’Osservatore Romano”. Intervjuus tervitas isa Funes tulnukaid kui vendi, märkides, et nende ühiskonnad võivad olla läbinud eetiliselt kõrgema arengu kui seda on Maa ühiskond ning et nemad võivad olla vabad pärispatust, mille taaka kannab inimühiskond. Funes: “Just as there is a multiplicity of creatures on earth, there can be other beings, even intelligent, created by God. This is not in contrast with our faith because we can’t put limits on God’s creative freedom… “Why can’t we speak of a ‘brother extraterrestrial’? It would still be part of creation.”

Vatikani progressiivne suhtumine maavälise elu võimalikkusesse on tõsine hoop tagurlaste armeele, kes on kuulutanud pärispatuks teaduse väljumise Lollide Koja poolt kehtestatud raamidest ning on nõudnud nende ketserite karistamist, kes julgevad mõelda piiridest väljapoole. Seda eesmärki kannab ka äge laimukampaania, mida on mitmed ringkonnad (Teadagi Kelle mõjul?) katoliku kiriku vastu valla päästnud. Funes pidas võimalikuks, et ka tulnukaid on võimalik kristlusesse liita, kuid seda võib tõlgendada ka teistpidi: kui kristlik eetika on kõrgem Maa ühiskonna poolt vastuvõetavale, siis võib see vabalt olla ka maavälise päritoluga. Jeesus räägib sageli isast, kes elab Taevas. Mis on Taevas, kas abstraktne ruum või kindel ala, mis on täidetud tähtede, planeetide, asteroidide ning muude kosmiliste objektidega? Kas ei võinud Maa tsivilisatsiooni alged pärineda taevast, millele vihjab Eenoki raamat, kuid ka mitmed muud antiiksed allikad, sh iidsed Sumeri tekstid. Muide, algkristlaste hulgas olevat olnud keegi Yakov Nibiruaia, Yakov Nibirult? Veel ammu enne Dänikeni ja Sitchinit, 1963.a., kirjutas kirjanik Günther Krupkat, päritolult idasaksa neukku ja Saksa DV Kirjanike Liidu esimees ulmeromaani “Kui jumalad surid“, milles ta samuti esitleb inimtsivilisatsiooni maavälist päritolu.

18.-19. septembril toimub NASA ja USA Kongressi raamatukogu poolt organiseeritud sümpoosion maavälise elu uuringute kohta, millel isa Consolmagno esineb ettekandega “Kas te ristiksite tulnuka?” Nii mitmedki on tähelepanu juhtinud religioosse sõja võimalikkusesse nende vahel, kes suhtuvad maavälisesse elu võimalikkusesse positiivselt ja nende vahel, kes sooviksid tulnukaid demoniseerida. Vatikan näib olevat siin poole valinud ning lähtudes kristlikust õpetusest, suhtub tulnukatesse kui vendadesse. Raamatus Exo-Vaticana juhivad selle autorid Chris Putnam ja Thomas Horn tähelepanud iiri pühaku ja Armagh’i piiskopi püha Malachy ennustustele 12. sajandist, mille järgi saabub viimane paavst Petrus Romanus, kelle ametiaeg lõpeb katoliku kiriku laialisaatmisega seoses tulnukas-päästja saabumisega. Samas ei selgu ennustusest, et “glory of the Olive” ja Petrus Romanuse vahel ei võiks olla teisigi paavste. Seletamatuid märke, et tõde on kusagil väljaspool, aga leidub nagu Malaisia lennuki müstiline kadumine 8. märtsil, mille jälgi pole suudetud siiani leida. Ära peksa tulnukat, räägi temaga!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s