Praktiline stultoloogia

Autor: ckrabat

Pildiotsingu stultoloogia tulemus

Selles sarjas pakume praktilisi õpetusi ellujäämiseks stultoloogilises maailmas:

Ekretiinide kool – Kuidas mängida Eesti hümni?

Lõpuks selgus ka hümniskandaali tegelik põhjus. Kl. 23.00 kogunesid kõik neukkud teleka ette, kõik oli nagu polozhenno, pealik pidas kõne ja lasti hümni, seda õiget, kui me nagu vennad olime. Neukkud seisid viinapits pihus ja võtsid põhjani, kallasid klaasid uuesti täis ja jäid ootama, et tunni aja pärast teise jala jaoks võtta. Siis oli kõik väga imelik, kõigepealt peab president kõne mitte ilusat soojast tugitoolist kamina ees salvestatuna nagun õige president Arnold Fjodorovitš seda tegi, vaid otse rahvale, keset Vabaduse platsi. Kus seda enne nähtud on? Vanasti lehvitati rahvale tribüünilt, kui olid maipühad või oktoobrirevolutsiooni aastapäev, mitte kunagi uue aasta puhul, aga mis nüüd on? Ja siis ootavad neukkud hümni, viinapits pihus, aga hümni ei tule. Neukkud seisavad ja ootavad … ei saagi võtta! Kas selle tarvis tasus Lätti sõita? Kas me sellist Eestit tahtsime?

Armas väike neukku ja/või ekretiin: siit saad sa kuulata hümni joogi alla ja joogi peale, ilma et peaksid selleks partei ja valitsuse luba küsima – Eesti hümn.

Lingid

Kus mu hümn on?!

Eks selle ja ka järgneva jutu peale kukub lollikari kisama: ei ole pea kandiline, ei ole! Aga minul oleks pohhui, kuigi tegemist ei ole mitte viiruse, vaid pigem geneetilise haigusega, mille käigus liigitunnused löövad kõvasti välja! Muide niiviisi on samuti võimalik teisi lolle ära tunda, kui hakkab selle jutu peale sinist suitsu välja ajama, tegema ühe koha peal ringe ja karjub – ei ole kandiline, ei ole! Kui loll on aga teise lolli ära tundnud, siis hüppab kolm korda õhku, näitab perset ja lõpuks kallab end jääveega üle.

Mart Niineste: ekretiinlus on ühiskonnaohtlik isiksusehäire. Haigusest tingitud omavihast hümni ümber kannatavad ka terved.

Eestit ähvardab lollide äravool. Teadaolevalt lendavad nad seoses kevade saabumisega Axel Heibergi saarele suvituma. Hilissügisel tulevad tagasi, kui Eestis on juba piisavalt põhjamaine 😀

Ekretiinide kool – Kuidas kirjutada kommentaari?

Viimasel ajal võib ajakirjandusest leida arvamuslugusid või juhtkirjasid, mis on paljusid lugejaid ühel või teisel kombel ärritanud.  Mis seal salata, oleks siis küsimus ainult arvamuslugudes või juhtkirjades, kuid üsna sageli leiad ka mõne uudise  või reportaaži, mis lugejaid ärritab ning tagajalgadele ajab ning vahe uudiste ja  reportaažide ehk sündmust kajastavate lugude ning arvamuslugude ja juhtkirjade ehk kellegi seisukohti väljendavate kirjatööde vahel muutub aina hämaramaks, sest ka uudiseid on võimalik toota vastavalt lugeja ootustele. Kui rahvas nõuab lugusid pagulasvägistajatest, siis tuleb talle neid pakkuda ja mitte arutleda, miks Eesti on Euroopas esirinnas näiteks tahtlike tapmiste suhtarvult. Arusaadav, muidugi on piinlik lugeda, kui ennast peegelpildis ära tunned, näiteks kui öeldakse “kuueklassilise haridusega õllesõbrad” või “käib raha eest ruumidest tonte välja ajamas ja kutsub üles tegutsema pagulaste vastu” või “nemad ihkavad norme ja ettekirjutusi igaks elujuhtumiks, janunevad dekreetide ja diktaatori järele”. Siis tahaks seisukoha võtjale kohe kannaga näkku lüüa. Kui ära ei tunne, siis on muidugi suht pohhui, aga sellest ei saa me mitte kunagi teada. „Rahva arvamuse“ moodustab ikka see vali hääl, mis mitmekordselt võimendatuna lugude all kommentaariumides kajama jääb – tekib Novgorodi WC efekt ning see võib omakorda hakata kujundama poliitikute poolt manipuleeritavaid otsuseid, sest nemad reageerivad hääle tugevusele, mitte vaikivale enamusele.

Kui sa oled lugenud sinu seisukohtadega mitte kokkulangevaid artikleid, näiteks Olev Remsu „Peatage äärmused“Ivar Soopani „Kuidas EKRE mustad mehed murravad end rahva südamesse“ või Ahto Lobjakase „Euroopa maaltviimine“, mis “lihtsale lugejale” piinlikkust valmistavad, siis pead sa ju kuidagi reageerima ning näpud  sügelevad vastulauset esitama. See tõde, mida need ülemakstud arvamusliiderdajad seal, üleval ja kõrgel esitavad, ei lähe kokku nende tõdedega, mis on kujunenud burksiputka ees ja poe  taga, sest need seal, „üleval“ ei tea ju alamrahva muredest midagi ja ei lase meie halli ja igavat  argipäeva paista nii nagu „rahvale“ meeldiks. Kõige lihtsam otsedemokraatia vorm selleks on ajalehtede internetikommentaariumid, mis erinevalt lugudest endast on pealegi kasutaja jaoks veel täiesti tasuta – „lihtsa inimese“ igapäevane õnn ja rõõm, kes saab täiel rinnal oma arvamuse maailma vägevate kohta välja öelda. Kuidas aga kirjutada kommentaari nii, et see tunduks mõjusam ning peaasi, et „omad“ sind kindlasti ära tunneksid. Kommentaari kirjutamisel on oluline mingitest kindlatest reeglitest kinni pidada.

1. Alustada tuleks mingi suvalise personaalse rünnakuga!
N: Vaatan, et mõnel “kirjanikul” on hommikul jälle rohud võtmata jäänud.
Nii lood sa kolumnistiga kohe isikliku sideme. Näiteks Remsu puhul tasub tema väljaütlemised siduda joomisega, mis töötas kunagi väga hästi staarkommentaator Harri Kingo peal. Inimesed, kes on kunagi olnud suured viinaninad, aga siis on joomisega lõpparve teinud, neile on alati hea minevikku meelde tuletada, siis tekib kohe puhtam, kuivem ja muretum tunne.
2. Demonstreeri lojaalsust!
Sulle on ju oluline, et teised alamklassi liikmed, kellega sa tahad solidariseeruda, sind ära tunneksid, eks ole? Muidu võid sa neilt eksikombel kannaga näkku saada.
N: Hr. Mart Helme ja hr. Martin Helme on ainsad, kes oskavad ja suudavad Eesti kraavist välja vedada! Jaak Madison päästab meid Prokrustese sängist! Hitler tõi Saksamaa majanduse persest välja!
3. Järgneb sõim, kasuta siinkohal kanoonilist leksikat ja räägi rahva nimel!
N: Eesti inimestel on nendest autorollotajatest ja kilekotitajatest, kes mõistavad ainult jewrosid endale tasku ajada, ammu kõrini.
Väga oluline on kohustusliku sõnavara kasutamine, väga in on homoteema sissetoomine, jällegi põhiliselt selleks, et omad ära tunneksid: geiroopa, homomultikulti – väga armas, kõlab nagu Karlssonlik pluti-pluti-plutt 🙂, tolerast, liberast, salliv ja kõik muud võimalikud sõimusõnad, mida sa tead, kommentaaris kõik need ritta sea. Oponentide puhul kasuta deminutiivi (meie Taavikene, Laarikene jms), see loob üleoleva mulje – sina autoriteet vs  nemad, pehmod.
4. Ja nüüd tuleb võimas finaal. See koht, kus teatad, et sa põhimõtteliselt ei kommenteeri seda jama.
N: Mingeid nõmedaid paskville ei kommenteerita. 

Venemaa koha pealt on parem vait olla, Putinit narratiivi sisse tuua ei tohi. Tema on antikangelane tiigrinahas nagu lord Voldemort, kes peab jääma anonüümseks, sest iga ekretiin teab, et kuigi Venemaad ja venelasi me ei salli, siis nemad on tõelised mehed ja naised, kes teavad, mis  elu on. Ekretiin teab: meie ei ole putinistid ega natsid, aga omavahel öeldes kõik see, mis Venemaal toimub ja kogu see natsivärk on ikka väga hingelähedane küll – see on dilemma. Kõiges süüdista Brüsselit, ameeriklasi parem mitte või kui, siis juba personaalselt Obamat, kes on ju samuti pagulane. Üldse on kõiges halvas, mis maailmas sünnib, süüdi homod ja pagulased (islamiusulised ja neegrid), kõik need, kes on loodud teistsugusena kui sina (sosinal: siis veel need j…d ka, aga seda sõna ei julge isegi tõsirahvuslik ekretiin veel? välja öelda). Kui neid ei oleks, siis tuleks paradiis maa peale. Korra tagamiseks peaksime kiiresti taaskehtestama surmanuhtluse ja tõstma karistuste määrasid. Kui rahvas kardab, siis ta ka austab. Ohtudega võitlemiseks peame looma suure maleva: mehed peaksid relvastuma ja naised sünnitama, et täita oma kohus rahvuse ees. Me peame moslemid üle sünnitama ja kõik teised relv käes meie tahtele truudusvannet andma sundima. Siis tuleb Kalevi (Odini) poeg Aiku vangist koju ja  tulevase islamikalifaadi äärealal õilmitseb võimas moslemivaba Eesti rahvusriik. See on narratiiv, mis „rahvale“ meeldib ja mida ta oma „juhtidelt“ kuulda tahab. Rahvas, keda on seitsesada aastat mõisatallides pekstud, ei pruugi vabadust hinnata ja igatseb hoopis ise peksjaks saada, sest siis kutsutakse kalale, ees- ja isanime pidi ning ollakse valmis teenistuseks armees ja kodumaa kaitsel. Selline asjadest arusaamine ei erine mitte millegi poolest Oleg Gazmanovi  laulus pakutavast narratiivist.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s