Ivari lood

Autor: jolli&ckrabat

IVAR NÕUKOGUDE ARMEEST MEENUTAB

Ivar ja Anfissa

Tere, mina olen Ivar nõukogude armeest ja ma olen tõeline mees. Tõelise mehe tegi minust nõukogude armee, kellele ma võlgnen kõik selle, mis minus head on. Just nimelt nõukogude armeele, mitte raamatutele nagu mõni itaallane Cicero. Tegelikult teenisin ma muidugi sõjamerelaevastikus, kuhu suunati ajateenijate paremik, kõik tõelised mehed, kellel teenistuskaaslaste hulgas vähegi autoriteeti oli, aga meie politruk major Ivanov ütles – vaenlasele ei tohi oma teenistuskohta reeta. Las arvavad pealegi, et olin mõnes tankipolgus saapaviksi ja tavotidieedil. Niisiis olen ma teie jaoks ikka Ivar nõukogude armeest ja seal möödusid parimad aastad minu elust. Mina olen lihtne inimene, kelle haridustee katkes tõelisele mehele kohaselt põhikoolis, kui lõpetasin õhtukoolis seitse klassi ja jätkasin õpinguid elukoolis Musta mere laevastikus. Aastate eest, kui ma läksin noore poisina kaks kätt taskus mereväkke aega teenima, siis ei osanud ma midagi erilist oodata, läksin täitma oma kodanikukohust, kuid  lõpuks kaotasin sinna nii hinge kui südame.  Tutvusin oma tulevase abikaasa Anfissa Fjodorovnaga, kes oli meie laeva kokk ning kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister nii meeste kui naiste arvestuses. Peale teenistuse lõppu kutsusin Anfissa Musta mere äärest Eestisse ning täna on meil kaks tütart ning koer Šarik.

Anfissa võlus minu ära minu teenistuse esimesel päeval, kui meid noori salaagasid päevinäinud PAZ-bussiga peale utšebka lõppu esimest korda  Odessa sadamas laevale toodi, sõitis Anfissa trappi mustalt turult ostetud musta Volgaga, millel oli hõbedane põder kapoti peal. Kohe näha, et tõeline mees, olgugi et naine! Tal oli jäme kuldkett kaelas ning mõlemale biitstepsile oli tätoveeritud ankur, madrusemütsi ja -särgiga merilõvi, süda ja alla oli kirillitsas kirjutatud midagi, mis nägi välja nagu Ivar. Tõsi küll, algselt oli seal kolme esimese mehe auks kirjas Ivan, aga hiljem joonistas ta viimase tähe  H-st ümber P-ks. Kui nüüd lõpuni aus olla, siis ühe tema kallima nimi oli küll tegelikult Aleksei, aga kutsuti Ivaniks. Anfissa kodulinn oli Sevastoopol ja sellepärast lasksin endale tema auks peenisele tätoveerida “Serdetsnõi privet iz goroda geroja Sovetskovo Sojuza Sevastopolja”.  Näitasin seda Anfissale ja talle minu uus tätoveering meeldis.  Ükskord kukkusin aga hommikvõimlemise ajal pohmas peaga külma vette ja kui mind veest välja tõmmati, siis oli tätoveeringust alles ainult lõpp – „olja“. Õhtuse poliittunni ajal pani Anfissa seda kohe tähele ja päris aru – “Kto eto Olja, sukin sõn?” Õnneks pääsesin vaid peapõrutuse, katkise rangluu ja nelja hamba kaotusega. Lisaks pidin Anfissaga peale teenistuse lõppu abielluma ning muretsema meile Eestis elamispinna, sest juba lapsest saadik oli ta unistanud välismaal elamisest. Nimelt välismaal vaenulikus ümbruses elades löövad nõukogude inimeste tugevad isikuomadused paremini välja kui omade juures ja vennasvabariikide seltsimeestele Baltikum oligi nagu välismaa, sest seal räägiti saksa tähtedega.

Tütardele panime eesti nimed, vanema tütre nimi on Liisi ja noorema tütre nimi on Laena, ja nendestki kasvasid tublid inimesed, kes leidsid endale Islandilt mehed. Ema eeskujul läksid nemadki välismaale elama, et oma moraalset kindlust vaenulikus keskkonnas testida. Väimeeste nimed on Haldur ja Täitur ning nad näevad välja nagu tõelised viikingid, kes kunagi ammu-ammu meie suurt kodumaad valitsema kutsuti. Teate küll seda maa on meil suur, aga korda ei ole – tulge ja valitsege meid! Meie suguvõsas on ammustest aegadest peale, siis kui veel põllul kupja valvsa pilgu all mõisniku heaks tööd rügati, hinnatud suuri ja tugevaid mehi. Šarikust saan veel vahelduva eduga jagu, kuid Anfissaga jään tavaliselt hätta, sest ta tarbis lapsena rohkesti kalamaksaõli, millega omandas karujõu. Tänu kalamaksaõlile olid nõukogude lapsed tugevad ning terved, mitte sellised ärahellitatud silguniisad nagu praegu, kes ei suuda isegi alamõõdulises kapitalistide armees hakkama saada. Peale Nõukogude armeest demobiliseerumist asus Anfissa tööle kaubandussfääri ja meil oli viinereid ning sardelle niipalju, et isegi Šarik ei hoolinud neist enam. Kõik pidasid Anfissast lugu!

Teenistusest Musta mere laevastikus

Nõukogude armees teenides vennastusin paljude võitluskaaslastega üle suure kodumaa. Just nii, nagu vennad olime, valmis üksteise heaks kõik ohverdama! Seda ohverdamist õpetati meile teenistuse esimestest päevadest saadik, kui noored pidid kõik kodust saadetud pakid demblitele ohverdama. Kui nad aga ise ükskord dembliteks said, siis ohverdati juba neile – kord oli majas! Meid vendi oli laevas palju, kapten Starohujev oli meile isa eest ning vanemabi Puškin ja zampolit Ivanov olid meile ema eest. Zampoliti nimi oli major Maksim Ivanov, aga maailmavaate järgi kutsuti teda laeval Marksiks, sest talle meeldis “Kommunistliku partei  manifesti” tsiteerida. Peale teenistusest erru minekut kasvatas zampolit endale sarnase habeme, mistõttu ta nägi ka välimuse järgi välja täpselt samasugune nagu tema suur eeskuju. Major Ivanov oli tegelikult maaväelane, kes oli oma garnisonilinna viinapoed ühe päevaga tühjaks joonud ja määrati siis karistuseks meie laevale zampolitiks. Tema ülemused arvasid, et merel jääb talle vähem viinapoode ette. Peale zampolit Ivanovi teenis meil veel leitnant Ivanov, Moskvast pärit brillidega äbarik tüüp. Kohe näha, et intelikent. Räägiti, et tema isa olevat professor olnud. Kui zampolit käskis end kutsuda tovarishts Ivanoov, siis leitnant rõhutas, et tema nimi on Ivaanov. Küsisin zampolitilt poliittunnis, miks see nii on ja tema seletas, et Ivanoov on proletaarse päritoluga, tema vanemad olid lihtsad töölised kuuendast mikrorajoonist, aga Ivaanovid pärinevad otse buržuidest, sihukesed, kellele ishias pähe lõi. Ega me seda leitnanti eriti ei sallinud ka.

Tõelisi mehi on tänapäeval vähe. Kui mina veel laevastikus aega teenisin ja meie suurt kodumaad kaitsesin, siis seda probleemi ei olnud. Mehi oli meil piisavalt ning osad meist olid isegi tõelised mehed, nagu mina, kapten Starohujev, vanemabi Puškin, teine tüürimees Zamogilnõi, zampolit Ivanov, mitšman Volkov, siis veel grusiin Agdam Pohmelidze, kaks leedukat ja kasahh. Nõukogude rahvaste sõprusele võrdset kusagilt mujalt maailmast naljalt ei leia, sest meid lähendas ühine teenistus nõukogude armees ja sõjalaevastikus. Parem sõbraks võtta ikka tules ja vees karastunud turkmeen või kasahh, kellega oled kanistritäie punast pidurivedelikku koos ära joonud ja alati valmis koos luurele uue järele minema kui ärahellitatud eurooplane. Aviobensiini või nitrolahusti peale hakkab sihuke kohe oksele, nii nõrga seedimisega on need kapitalistide võsukesed. Musta mere äärseid rahvaid õppisin tundma siis, kui ma linnaloaga Suhhumis kõrtsist tulles puu taha pissile läksin ja pärast kogemata vales suunas liikusin. Lõpuks jõudsin Mahhatškalasse ja teenisin kuni järgmise linnaloani Kaspia mere flotillis. Selleks, et kodusesse Musta mere laevastikku jälle õnnelikult tagasi jõuda, pidin sedakorda hoopistükis tagurpidi liikuma, et oskaksin tuldud teed mööda tagasi tulla ja maismaamärkide järgi orienteeruda. Teekonna jooksul jäi minust maha hulgaliselt blonde ja sinisilmseid lapsi, muidu täitsa minu moodi, ainult eesti keelt ei oska. Räägitakse, et ma olevat  oluliselt kaukaasia rahvaste geneetilist koodi muutnud.

Armee ja sõjalaevastik olid mulle nagu teine kodu ja vanemtüürimees Puškin oli mulle nagu teine ema. Oligi täpselt sellise nimega nagu tuntud nõukogude luuletaja, ainult et talle meeldis luuletamise asemel hoopis jäähoki. Nime said Puškinid hoopis kahuri järgi, sest nende kauge esivanem oli kunagi Ivan Kolmanda ajal kahuri leiutanud ja siitpeale olid kõik Puškinid enne vanemabi kahurväelased. Vanemabilegi meeldis jommis peaga laevakahuritest saluuti lasta ning kahuripaukude saatel tuntud rahvalaule esitada. Pärit oli Puškin Ulan-Batorist ja koolis oli tulevane mereväelane pätt poiss. Õpetajad kaebasid tema peale, et häbistab kuulsat nõukogude luuletajat ja käskisid tema vanematel uue nime võtta. Puškini isa ütles, et juba tema isa oli Puškin ja vanaisa oli Puškin, nemad on seda nime põlvest põlve kandnud, võtku see luuletaja parem endale uus nimi. Noorena peeti Puškinit lootustandvaks Mongoolia hokimängijaks. Teda oleks äärepealt isegi Mongoolia koondisesse võetud, aga siis avastati, et ta oli hoopis Nõukogude Liidu kodanik, kelle vanemad teenisid sealses Nõukogude piiratud väekontingendis ja andsid kohalikule rahvale vennalikku abi. Mustal merel me seda mängida ei saanud, liiga palav oli ja meri ei läinud jäässe.  Sellepärast paluski ennast  pidevalt Põhja-Jäämerele üle viia, sest seal olid hoki mängimiseks laialdased võimalused – väljak kattis kaks kolmandikku maismaast ja põhjanaba sai kasutada keskjoonelt litri lahtilöömiseks.

Tegelikult on see laim, kui väidetakse, et vanemabi ei osanud luuletada. Talle meeldisid luuletused väga ja „devki v ozere kupalis“ stiilis tsastuškasid tuli temalt nagu käisest saelaudu. Hiljem sõjaväepensionärina on Puškin õnnelikult elanud kõrge eani. Kõik suhtuvad temasse austavalt, pakuvad trammis istet ning lasevad viinasabas ettepoole, ikkagi kuulus luuletaja. Pärast pikaajalist teenistust erru minnes ei kolinud vanemabi Põhja-Jäämere äärde, vaid jäi elama talle juba koduseks saanud Odessasse, õpetas kohalikus koolis sõjalist õpetust ja rääkis pioneeridele, kuidas ta laevastiku delegaadina NLKP XXV-l kongressil käis ning kohtus seal seltsimees Brežneviga. Seda jutustas ta meilegi, kuidas ta istungite vaheajal tualetti läks ja une peletamiseks põuepudelist tubli sõõmu ergutavat jooki võttis, siis tõmmati kusagil vett, ühe WC-kabiini uks avanes, välja astus seltsimees Brežnev ning küsis klõmakat. Selgus, et temalgi tükkis presiidiumis istudes uni silma ja vajas hädasti väikest ergutust. Lisaks nõukogude noorsoo kasvatamisele hakkas vanemabi datšas küülikuid kasvatama. Küülikute nahast sai teha Lada istmekatteid ja karvaseid läkiläkisid, aga sisu sai kasutada toitlustamisel. Peale seda, kui vanemabi küülikud majja tõi, on datšade rajoonis langenud ka kuritegevus. Pätid teavad eemale hoida, kui Puškini küülikud jalutamas käivad ning isegi porgandid võtavad valvel. Kui on küülikukasvatus, siis ei ole lähiümbruses ka rebaseid, sest vanemabi küülikud söövad need lihtsalt ära.

Elukool nõukogude armees ja sõjalaevastikus

Nõukogude Liidus oli tööinimesel raha alati taskus ja temast peeti lugu. Juba enne armeeteenistust teenisin kallurijuhina 450 rubla kuus ja selle raha eest sai juua kaheksa päeva nädalas! See tegi kapitalistid kadedaks ja nad tahtsid meie rahvalt raha ära võtta ja meid endale orjaks teha, aga nõukogude armee kaitses meid ja ei lasknud kapitaliste üle meie suure kodumaa piiri.   Siis pärast sõjaväge töötasin numbritehases, kus pandi mingeid ülisalajasi vidinaid kokku. Monteerimistsehhi naised saunas rääkisid, et nõukogude inimesi. Mina, teate, seda pläma ei usu. Sellegipoolest lugesin teadusportaalist, et kusagil on olemas ka mingid reptiilid, kes on inimestest palju kõrgemalt arenenud ja targemad. Pildil kujutatud tüüpi olen peale kolme lauaviina näinud istumas kaardilaua taga, kus varem istus Agdam Pohmelidze, kes aga ühtäkki kuju muutis ja tema kõne hakkas meenutama linnulaulu. Mitšman Volkov aga hakkas peo edenedes üha enam sarnanema libahundile ning kukkus kurbi mõtteid mõlgutades ulguma.

Viimasel ajal on telekast jälle neid reptiiile, reptiloide ja ufosid näitama hakatud. Ise näen neid tüüpe paralleeluniversumitest, ufosid, päkapikke ja kollaseid kuradikesi muidu päris tihti, aga mis seal salata, veel kunagi pole neile kaine peaga peale juhtunud. Ikka peale mitut pitsi ja vastu hommikut. Nad on ikka kõvad joodikud, et tulevad ainult valge viina peale kohale. Sedasama võib ka robotite kohta väita, sest kui ma peale armeeteenistust numbritehases roboteid kokku monteerisin, siis sain nende käest alati piiritust. Aga reptiloidid on hullemad. Neid hakkasin ma tõesti kartma, sest kui ma eile õhtul seriaali “V” vaatasin, siis jõudsin järeldusele, teie oma otsustada, kas usute või mitte, aga minu kallis kaasa Anfissa on ka reptiloid, kes on inimeseks ümber maskeeritud! Kõik märgid viitavad sellele. Kuidas ta muidu mind kogu aeg läbi näeb? Katsu sa tema eest pudelit ära peita. Ilmselt oskab ta ka mõtteid lugeda, sest alati kui olen õhtul kauemaks jäänud, siis vaatab ta mind oma röntgenisilmadega ja tal on kohe kõik selge, kus ma käisin ja mis ma tegin. See pilk ajab kananaha ihule. Reptiloid mis reptiloid!

Kui keegi pappi annaks, võiksin ma kohe siinsamas näidata, kuidas suhteliselt kiiresti ja lihtsa vaevaga on võimalik sattuda paralleelreaalsustesse, kus elavad nii rohelised mehikesed, kollased kuradikesed, jõuluvana kui ka aiapäkapikud. Ainult, et selliste teadvuseseisunditega eksperimenteerijad peavad faasinihkest põhjustatud füüsikaliste probleemide tõttu arvestama hommikuse kehva enesetundega. Tõsist teadust ei tehtagi ilma ohvriteta! Räägitakse, et meie mehed olla avastanud mingisuguse pohmelusevastase plaastri. Paned plaastri peale ja lähed peole, hommikul aga on tervis korras nagu kainel kaljamüüjal. Mina, teate, selliseid teleturukaupu ei usalda, sest siis peaksin peole minnes ennast selle plaastriga üleni sisse teipima nagu kellegi Tutanhamoni muumia esimesest abielust. Võib-olla sellisel juhul vastaks see plaaster ärajoodud kumulatiivsele alkoholikogusele. Jäägem ikka traditsiooniliste rahvuslike ravimeetodite juurde nagu soe saun, kurgisoolvesi ja kalli abikaasa Anfissa mehine massaaž.

Paljud meie hädad saavad alguse sellest, et tänapäeva inimesed loevad liiga palju raamatuid, muutuvad intelikentideks, hakkavad brille kandma ja siis on ilm hukas. Need odavad 80-rublased hädavaresed, brillidega intelikendid, kellest midagi kasu ei olnud ning nõukogude võim pidas neid armu poolest üleval, istusid seal oma ülikoolides ja lubasid kartulikoori süüa kui vabaks saavad.  Söögu siis neid ja olgu vait.  Muide, õlle kõrvale on kartulikoored päris head. Nüüd on aga sihukesed võimule tulnud ja kõigil on oma arvamus. Kuhu see kõlbab? Varem mõtlesid riik ja partei rahva eest ja otsustasid, kuidas neil parem on. Valimistel andsid kõik oma hääle kommunistlikule parteile ning selle eest kostitas partei rahvast valimistepäeval hea ja paremaga. Rahvas räägib, et ükskord olla isegi banaane müüdud. Kujutage ette, banaane!

Minule piisab täiesti sellest, mida õppisin noores eas. Kõik seisab eluaeg peas ja midagi uut sinna juurde lihtsalt enam ei mahu.  Kogu eluks vajaliku omandasin nõukogude armees. Vanemabi Puškinilt õppisin ma Musta mere laevastikus füüsikat. Me alustasime õpinguid ikka lihtsamatest asjadest ehk teooriast. Näiteks kellegi Ohmu seadusest ja kuidas mingile Njuutonile õunaga pähe löödi, et tal värvid paika tiksuksid nagu laevastiku staabi punanurga televiisoril “Raduga”, kust me vaatasime igal õhtul uudisteprogrammi “Vremja” ja pühapäeva hommikuti veel “Teenin nõukogude liitu”. Alles siis läksime praktika ehk iselenduvate reduktorite ja pidurivedelike peale üle. See viimane on küll otsapidi juba keemia. Meie nõukogude füüsika oli väga eesrindlik. Laevastikus haihtusid paljud asjad lihtsalt õhku. Kütusest, mis on väga lenduv, ei hakka rääkimagi, sest ühe ööga haihtus tsisternist õhku pool kütusevarudest, mille tsivilistid jällegi suutsid kuidagi õhust kinni püüda ja käivitasid sellega oma Žiguleid ja Moskvitše. Aga õhku haihtusid ka veetorud, peldikupotid, roheline värv, saapanööbid ja isegi kasarmu uksed. Vot selline võimas asi, lapsed, on füüsika!

Kui ma Musta mere laevastikus teenisin, oli meri sinisem, rohi rohelisem ja alkohol hakkas paremini pähe. Pisarsilmi meenutan aknooli, mida õnnestus suurte pühade ajal  Anfissa tagant mõned pudelid pihta panna ja sellega sain puhtaks nii väljast kui seestpoolt, aga minu lemmikjook peale punase pidurivedeliku oli kokteil “Aleksandr III”, odekolonn Saša segatuna troinoiga. Küll lõhnas hästi! Sellele võis ka dihlofossi lisada, mis andis hõrguma maitse. Hästi läksid peale veel süütevedelik ja nitrolahusti, neid õpetas mind jooma meie laeva kaptjorsik ehk laohoidja seltsimees Platon Ivanõtš, kelle käsutada ja kasutada olid punase pidurivedeliku varud. Miks pidurivedelik punane on, küsite? Aga pidurid, kust seda vedelikku läbi aeti, olid ju roostes ning see andis värvi. Samal ajal kui meie vanemabi Puškin oli kõva kämmal füüsikas, arendas  Platon Ivanõtš  keemiateadust ning tõestas, et nõukogude eesrindlik keemia võimaldas absoluutselt kõik ained aviobensiinist nitrolahustini muuta ärajoodavateks. Platon oli tark mees, võiks öelda, et lausa filosoof, keda isegi kokk Anfissa ja vanemabi Puškin teretasid kättpidi, kui koridoris vastu juhtus tulema. Tema hüüdnimi oligi “filosoof”. Mina pean Platon Ivanõtši enda suureks õpetajaks, kelle käe all läbisin elu ülikooli ning sain lõpuks teada, mis elu on.

Ükskord juhtus muidugi selline lugu, et jubedalt ajas janutama, aga midagi kätte ei saanud, sest isegi petrooli olime juba ära joonud. Siis võtsime gürokompassil klaasi maha ja panime nahka tehnilise piirituse ja asemele panime vee. Mis seal vahet, millega kompass loksub? Ega tüürimees enne aru ei saanudki, kui kompass vastu kevadet vetikaid täis kasvas ja roheliseks läks. Aga nõukaaegne lapsega, kes sa ütlesid täiesti õigesti, et ka saapaviksiga paneb ilge litaka, sinuga läheks kasvõi luurele! Muidugi, saapaviksi trikki tegid nad rohkem tankivägedes ja meremehed olid pigem pidurivedeliku peal, sest meil, motoristidel, jäi seda alati üle.

Kuigi riik lagunes, siis nõukogude armee ei ole kadunud ja elab meie südametes tänase päevani edasi. Me kõik loodame kunagi taas ühineda suurt kodumaad teenides. Meele teeb rõõmsaks, kui arheoloogid avastavad ammu kaduma läinud võitlejaid. Hiljuti leiti Siberist üles minu vana võitluskaaslane madrus Denissov. Afganistanist leiti sõdur Usbekistanist šeik Abdullah, endine Hakimov, kes tegeleb seal ravimtaimede kasvatamisega. Ravimtaimede järele on mitmel pool väga suur nõudlus ja sellega teenib palju raha. Kesk-Aasiast pärit ajateenijad olid ravimtaimede alal eriti suured asjatundjad. Mulle tutvustas ravimtaimi teenistuse ajal motorist Abezjanov, kellele sugulased saatsid ravimtaimi otse väeosasse ja siis oli terve laev mitu päeva ravimtaimede mõju all. Sellised alternatiivmeditsiini huvilised olime seal kõik. Praegu räägitakse, et tehnilist piiritust ei saa juua. Mis jutt see on? Mis joogikõlbmatu? Kes on nõukogude armees teeninud ja punase pidurivedelikuga tutvust teinud, sellise jaoks on kõik joodav, sest tõelise mehe magu kannatab kõik välja.

Meie laeva meeskond oli väga sportlik. Kui kapteni vanemabi Puškin oli nooruses perspektiivikas Mongoolia hokimängija, siis mitšman Volkovi lemmiksportdiala oli hundijooks, mis oli leiutatud tema kuulsa esivanema Tambovi Hundi poolt. Sageli tegime me hundijooksu maaväemeestega võidu, kuigi nemad olid pigem saapaviksi ja saia peal ja mitte sellised tõelised mehed nagu meie. Kui me siis oleksime teadnud selliseid põnevaid sõnu nagu triatlon, siis oleks see spordiala ilmselt millekski selliseks kvalifitseerunud. Alguses tuli triatleetidel takistusrada läbida joostes, ühest kontrollpunktist teiseni, ning igas kontrollpunktis pakuti võistlejatele kehakarastuseks klaas kangemat jooki ja peale haukamiseks hapukurki. Teise alana tuli takistusriba läbida juba käpakil ja see sisaldas ka orienteerumist, sest käpakil ei näe sa nii palju maastikku kui püsti seistes. Kolmas distantsiosa tuli läbida aga roomates ja seal ei olnud võimalik kasutada ei kaarti ega kompassi. Isegi kui alustasime distantsi läbimist varahommikul, jäi lõpuosa tavaliselt ikka pimeda peale, nii et finišisse ehk kasarmusse jõudmiseks tuli kasutada kõiki oma kümmet kaasasündinud meelt.  Alati see ei õnnestunud. Ükskord võistlustuhinas avastasime mitšman Volkoviga end kodusadama asemel keset Himaalaja  mägesid, kus ründasid hangude ja kirvestega relvastatud tulivihased mägilased, kes  meid eksikombel rüüsteretkele saabunud lumeinimesteks pidasid. Nägime kurja vaeva tõestamaks, et oleme hoopis hundijooksu võistlustel eksinud rahumeelsed nõukogude sportlased.

Teenistus Musta mere laevastikus oli meil pingeline. Sageli juhtus nii, et kaitsesime meie suurt kodumaad nii kõvasti, et kütus sai otsa. Ja kujutage ette, ilus lage meri, ei kajakat ei kala … ning nurga tagant tuleb NATO tank! Need NATO tankid, sindrinahad, saabusid eriti peale palgapäeva, kui vanemabi Puškin ajateenijatele jooke välja käristas. Samas jäi meie süda muidugi rahule, sest nägime, kuidas neil seal kapitalistlikus tulevikuta ühiskonna džunglites olid näpud nii põhjas, et ainult peale palgapäeva jätkub neil raha tankide käivitamiseks. No need lääne teadlased ei jõudnud meie teadlastega sammu pidada ning mahajäämus keemias ja füüsikas oli eriti suur. Ma siin lugesin hiljuti, et kapitalistlikus läänes anti Nobeli füüsikapreemia sinise valgusidioodi leiutajatele. Meil Nõukogude Liidus olid sinised valgusidioodid ammu olemas ja ma pole neid kohanud mitte vähem kui NATO tanke. Tavaliselt tulid nad nii kolme-nelja paiku öösel, lärmi peale. Aga need polnud mitte Marsilt, vaid meie omad, seda oli juba keelepruugist aru saada. Tulid sireeniga, palusid kaasa ja viisid sidruniga minema …

Laevastikus nõuti meilt ka inglise keele perfektset oskust, sest muidu ei saanud me vaenlaste laevadega suhelda. Keelteoskusest on mul hilisemas elus palju kasu olnud, sest kui sa oskad võõrkeeli, saavutad võõrastes sadamates autoriteedi palju lihtsamini ning sinust saadakse paremini aru.  Siinkohal tahaksin tervitada oma head sõpra mitšman Volkovit Tambovist, hüüdnimega Tambovi hunt! Just temale võlgnengi ma oma hea võõrkeeleoskuse. Mitšman oli meist kõige intelligentsem, mõistis inglise keelt, oskas ilusalt ja selgelt “fakk” ja “hände hohh” öelda. Mitšman Volkov oskas inglise keeles isegi sõimata, aga see pole muidugi midagi selle kõrval, kui ta rahvastevahelises suhtlemise keeles sõimama hakkas. Inglise keeles ei ole ülepea võimalik literatuurselt väljenduda. Rahvastevahelise suhtlemise keeles on võimalik aga tundeid ja mõtteid väljendada ainult kolme sõnaga ja kui veel sidesõnad ka appi võtta, siis räägid juba nagu Puškin ja kõik linnud, loomad ja kaladki meres jäävad sind kuulama.

Noortest ja nende kasvatamisest

Tänapäeva noored ei tea sõimamisest midagi, hakkavad nutma ja jooksevad kitule juba siis, kui õige sõimamine pole veel isegi alanud ning lauldakse alles häält lahti. Kui meie mitšman sõimama pistis, siis oleks nagu välipeldikus okastraadiga perset pühitud ja madrused ronisid kõik hirmust masti otsa, aga kuna meie laeval polnudki maste, ainult antennid, siis pidid nad masti otsa ronimiseks veel mitu kilomeetrit maha ujuma, kuni leidsid mõne purjelaeva, millel olid mastid. Meie kapten Starohujev oli vana meremees ja tõeline mees, kes oli laevaga Põhja-Jäämere kuni Alaskani välja läbi sõitnud! Tema hüüdnimi oli Vana Tyra, mitte iseloomu, vaid ühe ameerika näitleja järgi. Nii hirmuäratav nägi ta välja. Kapteni suuvärk ei jäänud mitšman Volkovile palju alla. Ükskord kui meil rahvusvahelistes vetes kütus otsa sai, läks ta ahtrisse ja hakkas vastu laineid sõimama. Usu või ei, aga aitas. Laev tegi seitse sõlme kiirust ja jõudsime õhtuks omade juurde. Vat sellised olid tõelised mehed, keda kasvatas nõukogude armee ja sõjalaevastik!

Aga mis tänapäeval on? Härra sõdur ette, härra sõdur taha … Meie ajal elasid härrad Pariisis. Selle asemel, et lakkamatult viriseda, tööd ei ole, raha ei ole ja keegi ei anna ka, tuleb noortel teha õige valik ja astuda nõukogude armeesse, kuid tühjagi … Praegustel noortel on võimalus tõeliseks meheks saada ära võetud, sest neid lihtsalt ei kutsuta enam nõukogude armeesse. Anfissa tegi Musta mere laevastikus teenides igal hommikul paarisaja kaupa kätekõverdusi  kas siis plaksuga või sõrmeotstel seistes. Mitu kätekõverdust või toenglamangut need tänapäeva nannipunnid teha jõuavad? Kui mina noor olin, siis sõime kartuli asemel hirsiputru ja kapsasuppi, pidudel jõime puupiiritust, aviobensiini ja punast pidurivedelikku ning mehistusime suure kodumaa avarustel. Tänapäeva tulevikuta noored söövad burksi, joovad siidrit ja saku on aissi ning tšillivad ja hängivad kaubanduskeskustes. Nad ei jõua isegi oma rula tõsta ja seda peab neil göölfrend kandma, kui nad koos käivad. Göölfrend muide tähendab, et sõber on emane, frend on isasest soost sõna, gööl aga tüdruk. Ma tahaks selle peale ropendada, aga te ei saa ju korralikust ropendamisest isegi aru, sest te ei valda võõrkeeli. Ainult fakk ja fakk, mis keel see on?  Ma nutaks teie pärast, kui ma oskaks. Aga tõelised mehed ei nuta kunagi!

Murega jälgin ma, kuidas meie noorsugu läheb hukka ning pole kedagi, kes neile õiget teed näitaks ja õigesti kasvataks. Isa kasvatas mind lapsest saadik rihma abil ning andis mulle kolm korda päevas regulaarselt peksa, aga kui ma sain juba nii suureks, et jõudsin isale kolm korda päevas peksa anda, siis tekkis ka autoriteet ja edaspidi võeti mind kui võrdne võrdset, kutsuti kalale ning ees-ja isanime pidi. Samamoodi olen ka mina oma lapsi kasvatanud ja minu mõlemast tütrest Liisist ja Laenast ning koer Šarikust kasvasid tõelised mehed. Kuidas sai Šarikust tõeline mees, küsite? Väga lihtsalt – algul õppis jooma, siis suitsetama ja lõpuks keeldus haukumast. Praegu kasvatab abikaasa Anfissa mind taignarulliga, kui ma nõukogude armee aastapäeval jään liiga kauaks prügiämbrit välja viima ning jõuan lössis tordikarbi ning punaste nelkidega tagasi alles rahvusvahelisel naistepäeval. Kõige selle eest olen ma talle väga tänulik, sest pereväärtused on meil paigas ning nõukogude armeest saadud terasest karastus töötab tänase päevani.

Noori inimesi tuleb kasvatada karistuse hirmus, sest nii hoitakse ära laste sattumine kuritegelikule teele ja kui laps kasvab suureks, siis ta teab, mis elu on ning on valmis teenistuseks nõukogude armees. Siis kui mina veel nõukogude armees teenisin, oli kord majas ning salaagad ei julgenud kurja teha, enne kui nad dembliks said. Nad teadsid, et kõik nende pahateod saavad karistatud ja füüsiline karistus on see, millest kõik ühtemoodi aru saavad.  Pärast õhtukooli lõpetamist käskis riik mul aega teenida ja ma kaitsesin vapralt kodumaad Musta mere laevastikus, kus elu ei olnud selline meelakkumine nagu praegu neil nannipunnidel kapitalistide sõjaväes. Mis sõjavägi see selline on? Isegi kasarmus ei saa enam unepealt peksa, kõik magavad ja lasevad peeru. Meie ajal öösel ei magatud, vaid oodati. Sõdur oli alati valmis! Kui magada tahtsid, siis tuli teise aastani ära teenida ja siis ootasid sinu eest esimese aasta salaagad. Nii tehti meheks ja kui olid mees, siis oskasid ise vastu pead anda, mis näitab, et õpitu ei ole mööda külgi maha jooksnud.

Salaagad läbisid nõukogude armees karmi kooli. Teisel aastal, kui nad olid välja õpetatud ja omandanud kõik eluks vajalikud oskused, siis võisid nad juba  ise karistama hakata ja kasvatasid esimese aasta salaagadest mehi. Süsteem töötas. Niimoodi kasvasid tõelised mehed, kes jaksasid kätekõverdusi teha ning relv käes ja nuga hambus vaenlasele rind ees julgelt vastu astuda. Tänapäeva ärahellitatud lillelapsed, kes pole kunagi peksa saanud, ei tea, mis elu on. Kui midagi on, siis kohe kaebama, kuni inimõiguste kohtuni välja. Kui mina veel nõukogude armees aega teenisin, siis kaevelda ei tohtinud. Alati kui küsiti, tuli öelda, et seltsimees major, rõõm on teenida! Major oli meie zampolit. Mul olid ükskord laternad silma all, kaks ribi puruks ja hambad kurgus, aga tegin optimistliku näo ja ütlesin, et rõõm on teenida, aga magada ei ole, sest ma vähkren unes ja kukkusin voodist maha. Kui major küsis, et kuidas kaks silma korraga siniseks kukkusin, siis vastasin, et kaks korda kukkusin maha, nii rahutu unega olen. Nii kasvasid meie armees tõelised mehed!

Meil nõukogude armees said esimesel aastal said peksa kõik, eriti palju aga Moskva ja Leningradi poisid, sest nende kohta öeldi, et nad on ülbed intelikendid ja see tuleb neist välja peksta. Baltikumist pärit poisid said lisaks peksa veel selle eest, et nende vanaisad tapsid teiste vanaisasid, kuigi reeglina anti peksa lihtsalt niisama. Järgmisel aastal, siis kui intelligentsus oli välja pekstud, lasti tublimad neist juba ise peksma. Kui meil tšurkadega seisud tekkisid, siis  nemad hoidsid alati kokku ja said peksa samuti koos, mitte nagu eestlased, kes ei taha koos peksa saada, vaid igaüks eraldi ja ise kohas ning jooksevad kohe eri suunda laiali. Koos mitšman Volkoviga peksime Musta mere laevastiku kultuuripäevade raames Dušanbes läbi koguni 17 tadžiki miilitsat. Need üritasid käsitsivõitlust pidada, ilmselt olid poksitrennis käinud, aga mina olin selleks ajaks Anfissa käest juba mõned sambovõtted omandanud, jalahoop lõua alla ja miilits lendas nagu pall. Teine tahtis selja tagant püksirihma pandlaga äsada, aga talle andsin poole pöörde pealt kannaga mööda molu, siis jäi siruli ja pärast lapiti tal lõualuusid kokku. Meid saadeti hiljem lilledega rongile ja Mosfilm väntas meie seikluste järgi seriaali “17 kevadist hetke”.

Riik, mida kardeti ja austati

Nõukogude riiki austasid ja kartsid kõik, aga mis praegu on? Piiri taha saadetakse igasuguseid tolguseid ja vodkaturiste riigi mainet kahjustama. Meie ajal igat molu välismaale ei lastudki, vaid ainult neid, kes oskasid meie riiki väärikalt esindada.  Keegi ei saanud välismaale niisama, vaid tal  pidi kõigepealt olema usaldusväärne inimene, kes saatis küllakutse, mille järel kontrolliti tausta, ega ta ei ole juhtumisi rahvavaenlane või tema esivanemate hulgas ei leidu mõnda buržuid või kulakut. Alles siis, kui selgus, et inimene oli igati korralik nõukogude inimene, kes ei tee riigile häbi, on abielus pereinimene, kommunistlik noor või parteilane, lasti ta välismaale, sest selliseid inimesi võis usaldada. Et nad veelgi paremini käituksid, siis jäi pere muidugi mõista meie riiki, sest kui vahel mõni murdus välismaal ja ei tahtnud enam tagasi tulla, sai abikaasa talle kirja teel mõistuse pähe tagasi panna ning tagasi kodumaale kutsuda.

Sotsialistlikud ühismajandid, kolhoosid ja sovhoosid, tuleks taastada, sest seal oli see õige põllumajandus. Enne revolutsiooni sai maarahvas tööd mõisates, kuid mõisate taastamise vastu olen ma otsustavalt, sest koos mõisatega võidakse taastada ka mõisnikud ja siis ei ole enam kaugel pärisorjuse taastamine, aga kes tahaks minna tööle pärisorjaks? Hitler kutsus enne Nõukogude Eestile kallale tungimist mõisnikud ära ja mõisahooned said kannatada, kui meie armee taganemise käigus fritsud välja peksis. Võib-olla tuleks taastada mõisatallid, sest seal motiveeriti edukalt pärisorje ühiskonnale kasulik olema ja õpetati eestlasi baltisaksa kultuuriruumiga paremini integreeruma. Neile, kes ei tahtnud kasulik olla või integreeruda, anti vitstega peksa. Sellised haridusasutused oleksid ühiskonnale ehk tõesti kasulikud, mida on kinnitanud pikaajaline õppe- ja kasvatustöö kogemus nõukogude armees ja sõjalaevastikus. Musta mere laevastikus said kõigepealt peksa ja siis õppisid demokraatiat. Kui demokraatia selge, siis võisid ise demokraatiat levitama ehk peksma hakata.

Räägitakse, et maal ei ole tööd ja juuakse. Nõukogude ajal ei olnud meil kunagi töötuid ega joodikuid. Joodi küll kõvasti, aga kõik olid ilusti kolhoosi palgalehel. Sada kõplaga kolhoosnikut harisid ühte põldu sama edukalt nagu täna teeb seda üks talunik, kes teeb üksi ära kogu selle töö, mille tarvis nõukogude ajal oli loodud terve kolhoos.  Talunik ostnud endale traktori ja künnab ühe päevaga oma põllud üles. Meie ajal võis traktorist olla viinanina ja alkohoolik, aga ühtlasi oli ta omamoodi aadlik, keda külapoe juures kõik austasid ja pidasid temast lugu. Katsu praegu töö ajast põõsa all pead välja magada – lahti lasevad!  Kui ma ükskord käisin uudismaal põldu kündmas, panin Kirovetsile autopiloodi peale, keerasin rattad natuke pöördesse ja läksin põõsa alla magama. Kui brigadir põllust mööda sõitis, vaatas, et lausa stahhaanovlane on tööle tulnud. Traktor undas ja urises, ajas tossu välja ja joonistas, sahk taga, põllule selliseid uhkeid kaari, et vaata ja imesta!  Pärast anti mulle kiitusekiri ja pandi autahvlile, kuna ma olevat pool oblastit üksi üles kündnud.

Maainimesed elasid sotsialistliku põllumajanduse aegu hästi. Tööd nii palju,  et ei jõutud kogu tööd ise ära teha ja kui tuli sügis, toodi  linnast šeffe juurde. Musta mere laevastikus teenides käisime ühismajandites põllusaagi koristamisel šefluskorras abis ja tõsi mis tõsi, nii rikkalikku vastuvõttu pole ma varem kusagil kohanud. Juua sai nii, et mitte ainult meri, vaid ka maa oli must ja mitte punast pidurivedeliku, vaid ehtsat nõukogude viina. Tavaliselt jäime sinna vabatahtlikult veel mitmeks nädalaks peale koristustööde lõppu ning iga päev toimusid meil poe taga rahvakoosolekud, kus rahvas ja armee vennastusid. Kolhoosnikud olid väga lahked ja ma tõin koristustöödelt kaasa kombaini, rehepeksumasina ning kümme kotti maisi. Võim on rahvast võõrandunud. Aga nüüd? Põllumajandus on hävitatud, külad on kõik välja surnud ja sellist linna- ja maainimeste vennastumist nagu varem, enam ei toimu. Kõiges selles on süüdi kapitalistid.

Koolilapsed said koolist vabaks ja tulid plaanimajandusele appi. Nad ei pidanud siis koolis õppima, vaid said tööd tehes teada eluväärtustest ja kuidas kartul kasvab. Seda nimetati töökasvatuseks. Tore oli vaadata, kuidas noored vihma käes mitmekesi viiekümnekiloseid kartulivakkasid traktorikasti vinnasid. Niiviisi saidki neist tõelised mehed, kes pärast teenisid aega nõukogude armees ja sõjamerelaevastikus. Siis kui mina veel nõukogude  armees teenisin, oli kõigil stiimul olla ühiskonnale vajalik, sest nõukogude ajal riik hoolitses rahva eest. Ükski noor ei läinud välismaale tööle, sest kodumaal oli tööd küllaga. Peale teenistust nõukogude armees ja sõjalaevastikus harisid nad uudismaad või ehitasid Baikal-Amuuri raudteed. Praegu ajab riik oma noored välismaale orjatööle. Meie ajal olid piirid kinni ja kõike seda sai teha siinsamas – noored olid kodus, ei pidanud kusagile sõitma ja kasvasid tublideks meesteks nagu mina!

Niikaua kui ma teadsin, et mind kaitseb nõukogude armee, magasin öösiti rahulikult, kuni ühel hommikul ärkasin pohmas peaga NATO riigis ja sealt ei päästnud enam isegi uuesti peale joomine. Mis elu see praegu ka on? Riik on imeõhuke, korda ei ole ja iga tsivilistist naabri-Juhan möliseb. Inimesed saavad vähe palka. Eestil metsa on, et paberit teha, aga kogu mets müüakse välismaale selle asemel, et rahvale hoopis rohkem raha trükkida. Täiesti arusaamatu, miks riik nii vähe raha trükib? Kui ta trükiks rohkem raha, siis saaksime kõigile maksta kodanikupalka ja kõikvõimalikku toetusi sinna otsa. Juba see omal ajal kapitalistide määratud kurss 1/8 saksa margale tundus kahtlane. Oleks tulnud vähemalt üks ühele teha, aga veelgi parem oleks olnud, kui üks kroon oleks võrdunud saja saksa margaga, sest kes kurat sõja võitis? Eesti NSV-s olime kõik ühteviisi vaesed, aga ikkagi nagu vennad olime. Mis praegu on? Mõni rajakas on isegi rikkaks saanud, kuigi alustasime kõik ühelt joonelt ja riik andis meile 150 krooni võrdselt kätte. Kelle taskusse see pärast läks, ma küsin? Mina kulutasin oma 150 krooni kohe odekolonni ja pidurivedeliku peale ära, natuke ostsin ka makarone, aga ma tean selliseid, kes viisid raha panka ja ostsid aktsiaid. Las siis ostsid ja sõitku nüüd oma mersuga! Jälestan selliseid tõusikmatse.

Enam ei tunne seltsimehelikkust ja küünarnukitunnet, millega meid nõukogude ajal üles kasvatati. Kapitalistid on kaasa toonud hundimoraali ning praeguse aja inimesed hindavad üle kõige raha. Eesti NSV-s ei saanud inimene nii lihtsalt asju osta ja isegi peldikupaberi ostmiseks ei piisanud sellest, et sul oli viis rubla taskus, vaid pidid vajalikku inimest tundma. Ainuke rõõm on nüüd osaleda uute kaubanduskeskuste või telekapoodide avamistel, kus müüakse tuhandekrooniseid televiisoreid. Tõeline defitsiiditunne tuleb peale, kui saad kellestki ette ja viimase odava teleka kellegi nina eest haarata. Pidu elab! Jagad vapralt küünarnukkidega vopse ja kui saad kelleltki nõrgemalt paki käest ära nikerdada, siis tunned, et oled kasvanud nõukogude armees, tõeline mees, kes läheb avatud silmadega vastu helgele homsele! See on elu, mehed! Adrenaliin! Mul on nüüd kodus neli telekat, aga mis rõõm see ka on? Sotsialismajal oli terves korrusmajas kaks telekat ja kõik sugulased käisid külas Soome TV-d vaatamas ja kapitaliste mõnitamas. Meil müüdi lihaletis sea kõrvu ja pulli sõrgu, aga Soome reklaamides näidati suitsusinke ja purgiõlut. Keegi ju ei olnud meil suguvõsas nii loll, et arvas, et neid seal ka päriselt osta sai! Kes turistina Soomes käis, need ju rääkisid, et lihaletis olid plastmassist näidised. Selleks, et meiesuguseid lollitada!

Meie ajal inimesed suhtlesid omavahel, käisid üksteisel külas, vahetasid informatsiooni, näitasid asju, mida nad olid töölt kaasa var… vabandust, toonud. Telefon oli peaaegu et tasuta, helistamine maksis kaks kopikat ja oli kõigile ühine. Inimesed jagasid telefoniputka juures sabas seistes muresid ja rõõme. Aga nüüd, kõigil mobiilid taskus ja räägivad isegi peldikus. Või needsamad toidupoed … Kui levis info, et kusagil müüdi sardelle või sukkpükse, siis sai ruttu kõik tuttavad läbi joostud ja lõpuks jooksime koos järjekorda moodustama. Kes ennem jõudis, see hoidis ka teistele kohta. Vot see oli tõeline seltsimehelikkus, mida enam ei ole ja mis me räägime, pole isegi järjekordi. Mulle need europoed ei meeldi! Kaupa on palju, aga raha osta ei ole. Meie ajal ei olnud kumbagi ja kõik olid rahul. Filosoofid ütlevad ka, et parem kui ei tea tahta, muidu jääd ruttu vanaks.

Nõukogude ajal oli kõik tasuta ning kõike oli võimalik saada. Kui inimesed tahtsid millegi eest maksta, siis tegid nad seda vabatahtlikult. Leidsid kusagilt vajaliku asja, panid taskusse ja võtsid kaasa. Mina tõin Musta mere laevastikust torpeedokaatri taskus koju, et pärast oleks hea kalal käia. Kalu lausa lendas, kui ma neid torpeedoga sihtisin. Isegi vastavad inimesed olid ametisse võetud, varastajad … või see et … varustajad, kellelt oli võimalik kõike eluks vajalikku saada. Igal korralikul inimesel olid tutvused vorsti- või riidepoes, kust saadi altleti kaupa ja tunti ennast väärtuslike inimestena. Praegused noored ei tea isegi, mis see “leti alt” tähendab! Mida neile üldse seal koolis õpetatakse? Mitte mingit korda ei ole ning lihtsatest inimestest ei peeta enam lugu! Kui sa nõukogude ajal olid taksojuht või restorani uksehoidja, siis tundsid sind isegi ülikooli professorid, pugesid su ees ja andsid kätt, aga kas tänapäeval on nii? Ei ole ja selline asi tekitab tööinimeses stressi!

Kogu võim oli meie oma riigi käes, kes oli aus ja õiglane ning andis tublimatele kodanikele kortereid ja autoostulube. Töötuid, kodutuid, prostituute ja narkomaane ei olnud. Kõik, kes ei tahtnud tööd teha, suunati sundkorras tööle ja need, kes ei tahtnud koolis õppida, pandi kolooniasse ümber kasvama, kuni nad kooli läbi said ja siis sai neid juba sundkorras tööle suunata. Sellist noorte inimeste hängimist, tšillimist ja koolikohustuse mittetäitmist nagu tänapäeval kaubanduskeskustes näeb, siis ei olnud! Kodutud said endale hulkurluse paragrahvi ja nad pandi pokri järele mõtlema, et kas selline elu on ikka hea? Kes tahtis,  see jõi ennast täis kvaliteetsest kraamist, mitte ei süstinud ennast kuskil prügikasti taga ei tea mida sisse. Süsti üldiselt hoopis kardeti. Mäletan, et esimene kord, kui mulle taheti teha teetanusesüsti, närisin ma laevaarstil käe läbi ja mind pisteti kartsa, arst aga kanti maha ja temast ei saanudki enam midagi muud kui ühekäeline katlakütja. Kas siis selleks tasus meditsiinikoolis aega raisata?

Kapitalistliku riigi häda on selles, et kõike saab osta liiga lihtsalt. Kui mina noor olin ja Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis elasin, kas siis oli võimalik endale niisama lihtsalt autot osta? Ei olnud! Kõigepealt pidid ise kõva mees olema, parteilane või ühiskonnale vajalik, näiteks lüpsid lehma rohkem, kui too suutis piima anda või siis olid tubli sportlane ja võitsid kõiki kapitalistlike maade sportlasi olümpiamängudel. Alles siis lubas riik sul auto osta! Nüüd on igal matsil SMS-laenuga või nooreperelaenuga auto muretsetud. Mõned isegi elavad autos! Meie omal ajal seisime seltsimeestega autoostuloa järjekorras. Mina seisin Anfissaga viis aastat järjest, et Moskvitš 412 ostuluba kätte saada. Vahetustega seisime, sest kui mina seisin, siis tõi naine mulle süüa ja vastupidi. Kui ostuluba lõpuks kätte anti, siis tegime väikese peo koos naabrite ja sugulastega, pakkusime sardellisalatit ja üks hea inimene tõi parteikomitee puhvetist apelsine! Viinuskit voolas lõutult ja lõpuks käisin isegi valge kure lauale, mille üks klient oli Anfissale toonud, kui ta naiste karvase äärega kunstnahast saapad altleti kätte sai. Nõukogude ajal oli neil, kes olid eesrindlikud kodanikud, kõik vajalik olemas.

Burksiputka juures, mida me praegu Anfissaga ühes depressiivses Eesti väikelinnas peame, lähevad tibid sellise kuti juurde, kellel on rohkem sulli ja feimi, jämedam kuldkett kaelas ja parem auto istumise all. Mis Ameerika ees lömitamine see olgu? Ma võin teile öelda, et ei ole parimat autot kui Moskvitš 407. Selle auto järgi tehti enamik maailma autosid, isegi Ladasid. Kellel olid maailmas esimesena turvavööd? Mossel! Mercedes tegi need alles kakskümmend aastat hiljem. Mossesid toodeti isegi ennesõjaaegsel Saksamaal, mis peaks taset näitama! Mosse puhul oli oluline veel see, et ükskõik, mis seal perse läks või ära kukkus, kõike oli võimalik ise parandada. Näiteks kui sumbutaja alt ära kukkus, sidusid selle heinanööriga auto külge ja sõit läks edasi. Meie aja inimesed olid leidlikud, mitte nagu need tänapäeva lodipüksid. Ma võiks siin pikalt rääkida, kuidas me Musta mere laevastikus laevu parandasime. Kui mootor ei hakanud tööle, siis panid talle paar hoopi kuvaldaga ja täiskäik edasi! Varuosasid oli võimalik saada mustalt turult või suhtlesid teiste kodanikega ja vahetasid nukkvõlli käigukangi vastu. Tänapäeva autod vii muudkui kalli raha eest parandusse, kus nad midagi teha ei oska, aga raha võtavad küll.

Majandusnäitusel käisime ikka uusimat tehnikat vaatamas. Kui meie insenerid olid suutnud midagi uut kokku varastada, siis tehti uus mudel kohe valmis, mitte nagu praegu, et patent ees ja taga. Teadmised peaksid olema vabalt kättesaadavad. Teie leiutate, meie kasutame ning ausalt öeldes ei ole isegi häbi. Tehke siis midagi meie järgi ka, kui tahate vinguda, et meie tegime teie järgi. Mina näiteks leiutasin kolme jalaga tabureti ja seda ei taha ükski kapitalist millegipärast järgi teha. Bensiin oli meie ajal odav ja vabalt käes, A-66, A-72 ja A-76 ja mis nad kõik olidki. Lõpuks tuli AI-93 ja see viimane pani ikka korraliku litaka, kui pool liitrit alla jõid. Need tänapäeva maherohelised ökobensiinid ei ole pooltki seda. Kui millestki puudus oli, sai seda alati riigilt võtta ja keegi ei pannud seda pahaks, sest meil oli võim rahva käes ja kõik võtsid. Kui minu kadunud isa veel vorstivabrikus töötas, siis võttis ta alati tööd koju kaasa, sest inimesed tegid tööd rõõmuga, isegi oma vabast ajast. Katsu sa nüüd midagi võtta, kohe kutsutakse politsei!

Ma tahaksin teile veel kunstist rääkida, sest tänapäeva inimestel puudub arusaamine tõelisest kunstist. Eurovisioonile saadetakse lauljad, kes ei suuda seda võita ning teevad oma kodumaale häbi. Riiki esindama tuleks saata ikkagi žürii poolt akrediteeritud teeneline rahvakunstnik, Lenini preemia laureaat, keda võime alati usaldada, sest tema kõrge kunstiline tase on karastunud paljudes lahingutes. Kui mina saaksin otsustada, siis ei oleks mingit Eurovisiooni eelvooru üldse vajagi. Žürii, mis koosneb usaldusväärsetest inimestest, valib juba enne konkurssi võidulaulu välja ja see saadetakse Euroopasse ning võidab ka seal. Võidulaulu valikut ei saa usaldada laiadele rahvahulkadele, kes hääletavad anonüümselt telefoni teel. No kuulge, kes niimoodi võitjat selgitab? Niimoodi võib võita täiesti vale laul, samal ajal kui õige laul kaotab.

Meil oli Musta mere laevastikus rahvakunstiansambel “Pesni i pljaski”, koosseisus motorist Abezjanov (tamburiin, tants, laul), Ivar (kitarre, balalaika, laul) ja mitšman Volkov (karmoška, bajaan, ansambli juht). Me olime kõikide Musta mere rahvaste seas väga populaarsed. Kui meid peaks Eurovisioonile saadetama, siis annaksid nad meile kindlasti oma hääle. Nõukogude armee ja sõjalaevastiku aastapäeva isetegevuskonkursil esitasime mitšman Volkovi ja Agdam Pohmelidzega tuukriülikonnas mõõkade tantsu balletist Luikede järv ja pärast suhtusid isegi demblid meisse lugupidavalt ja kutsusid meid ees- ja isanime pidi. Ükskord, kui punane pidurivedelik oli otsa saanud, jõime jälle gürokompassi tühjaks, lükkasime laevale täiskäigu sisse ning merel ära eksides sattusime kogemata Türgi vennasvabariiki, kus korraldasime nõukogude kultuuripäevad ja tutvustasime türklasi Puškini, Tšaikovski ja Repini loominguga. Eriti meeldisid türklastele burlakid Volgal, valge viina ja seentega.

Maailmavaade inimesel kas on või seda ei ole. Lapsevanemana saan usaldada ainult sellist õpetajat, kes esindab õiget maailmavaadet. Enne nõukogude armees teenimist minul maailmavaadet ei olnud, aga pärast maailmavaate omandamist oskasin juba teisigi suunata. Kõik esimese aasta salaagad said jalaga tagumikku, kui tundus, et nende maailmavaade on nõrk. Niimoodi isiksus arenes ja lõpuks tegime silguniisast tõelise mehe, mis on ju ka armee ülesanne! Siis kui meil oli ainult üks partei, mõtlesid riik ja partei rahva eest ja otsustasid, kuidas rahvale parem on ning partei oli rahva seas ka väga populaarne. Valimistel andsid kõik oma hääle ühele parteile, valimas käis 99,9% valijaid ning selle eest kostitas partei rahvast valimistepäeval hea ja paremaga. Vahel müüdi valimisjaoskonnas isegi keeduvorsti ja mandariine. Rahvas läks võttis juba kell kuus hommikul jaoskonna ette  järjekorda, et parteile oma hääl anda, sest mitte kusagilt mujalt ei olnud nii vara hommikul õlut saada.

Kui parteist veel rääkida, siis meie ajal oli üks ja ainuke partei, mitte nagu praegu, kus sa ei teagi, kui palju parteisid kokku on. Praegu, kui meil on mitu parteid, võib iga valija vastaste parteist rääkida, mida sülg suhu toob. Kui loed internetist kommentaare, siis seal oleksid justkui ahvid trükimasina taha lastud. Kuhu see kõlbab? Meie ajal tohtis rääkida ainult head, kord oli majas ja kui keegi tahtis midagi kritiseerida, siis sellise viisid miilitsad ära. Tugev partei tähendab ka tugevat riiki, mis on nagu kvaliteedimärk ja kui mingile asjale on kvaliteedimärk peale löödud, siis tead, et see asi on õige ja ilma kvaliteedimärgita on vale. Punasele piduriõlile ja aviobensiinile oli kvaliteedimärk peale löödud ja kõik teadsid, et see on kõige õigem kraam ning keegi ei joonud rohelist piduriõli. Kellele on vaja kümmet parteid, kus igaüks räägib ise juttu? Piisab ühestki. Mere peal ei ole ka mitut kompassi, vaid on üks laevakompass ja see näitab täpselt, kuidas põhja minna.

Tänapäeval on igal mehel on oma partei ja igaüks arvab isemoodi. Aga kuidas me siis teame, millised neist on õiged ja millised valed arvamused?  Sellepärast peab riik tegelema nende küsimustega, mis on rahva jaoks esmase tähtsusega. Rahvas tahab paksu riiki, surmanuhtlust, kaitsetolle, oma raha, rohkem sotsiaalabi ja toetusi, vähem ettevõtlust, piirid kinnipanekut, teistsugustele koha kätte näitamist, pärisorjuse taaskehtestamist, sünnituskohustuse sisseseadmist, Euroopa Liidust välja astumist, Petserimaad tagasi, aga rahva tahet ei täideta. Ja mis on tulemus – riik on imeõhuke, korda pole majas ja iga naabri-Juhan ütleb välja, mida sülg suhu toob. Kuhu see kõlbab? Kas me sellist Eestit tahtsime? Kas selline ongi demokraatia? Riigis peaks autoriteeti rohkem olema tõelistel meestel, näiteks minu naisel Anfissal. Laevas olid kõik Anfissa kuuldekauguses vagurad nagu lambad, isegi vanemabi Puškin!

Kõik kohad on mingeid kodanikeühendusi täis, kus mingid brillidega intelikendid joovad teed ning teevad suitsu. Mida sellistest ikka oodata? Võim tuleb anda tõeliste meeste kätte, keda nähes hundid jäävad metsas kuulatama ning karud poevad põõsa taha peitu. Vot kui ikka tõelised mehed tulevad ja ütlevad, kuidas elu on, siis niiviisi on ikka õige. Me moodustasime Anfissa, Šariku ja mitšman Volkoviga sauna eesruumis samuti kodanikuühenduse. Kui kõik ühiskonna valupunktid olid läbi arutatud, jäime kõik kella kolme paiku ilusti magama. Majapidamises on meist kõige võimekam Anfissa – tema on tavaliselt meie kodanikeühenduse juht. Mitšman Volkov kannab kõige paremini. Tema käib tavaliselt taksos uue joogi järel ja lahendab transpordiprobleeme. Šarik juhib tähelepanu sotsiaalküsimustele – viimati anti talle sakummiks koerakonserve, aga tema nõuab supermarketi grillkana, seda mida Anfissa sööb. Mina ise olen lihtliige, sest jään tavaliselt kõige varem magama. Üldiselt, mõtteid on, mõtteid on, mõtt… norrr!

Mõtteid on …

Meil ei ole surmanuhtlust! Mis riik see selline on, kus pole surmanuhtlust? Tagajärjed on kõigile näha. Täna sülitab maha, homme tapab, ülehomme reedab juba kodumaa … Kõrgeimat karistust tuleks mahasülitajate puhul juba ennetavalt rakendada! Kui mahasülitajad ära giljotineerida, siis nad ei jõua enam kodumaad reeta ning meil kehtiks kurjategijate suhtes nulltolerants. Musta mere laevastikus süüdlane lihtsalt määrati, käsuahel oli hea lühike, omakohus toimis ja kõik kohtuotsused menetleti kiirkorras. Salaagad olid hirmul ning keegi neist ei julgenud maha sülitada enne kui dembliks said. Tulemus – meil ei olnud mitte ühtegi kodumaa reeturit! Mina toetan nõukogude armees kasutusel olnud omakohtute sisseseadmist, millel võib olla kasvatuslik mõju kogu ühiskonnale. Rahvakohtud võiksid tegutseda näiteks Delfi kommentaariumis, kus iga inimese tegevus arutatakse rahva poolt läbi ja kui süüdistatav saab rohkem miinuseid kui plusse, siis on ta süüdi ja mõistetakse surma. Kohtusüsteem peab kohanema kiirmenetlustega, et oleks piisavalt hukatavaid ja timukas ei logeleks.

Õnneks saadakse meil tänapäeval aru, kui hea elu oli Nõukogude Liidus ning mitmeid nõukogude tavasid on püütud taaselustada. Paljudele valmistab muret väike sündivus ning noorte väljaränne. See on kapitalistliku röövmajanduse tagajärg! Ma ei imestaks kui rahvarohkemates piirkondades hakatakse laste tegemist litsentsi alusel lubama, umbes nagu see meie ühelapsepoliitika on hetkel. Meil Nõukogude Liidus oli sündivus alati väga kõrge, sest me teadsime, et me ei saa kunagi suureks vaimult, kuid võime saada suureks rahvaarvult ning meil on kõige suurem ja tugevam armee. Mina toetan ettepanekut lastetusmaksu kehtestamiseks, et kõik oleks nii nagu meie ajal, kui kodanikud teenisid nõukogude armees ja maksid lastetusmaksu ning kõik olid õnnelikud. Meile paistis alati päike! Lastest tuleks kasvatada tõelisi mehi ja sellepärast võiks mõelda veel komsomoli, pioneeriorganisatsiooni ja oktoobrilaste taastamisele.

Naisi, nagu mehed teavad, on alati vähe. Eriti peale teist õlut. Musta mere laevastikus esindas naisi minu tulevane abikaasa kokk Anfissa, kuid talle langes paraku liiga suur koormus. Mulle naised meeldivad ja nõukogude armee traditsioonidega porutšik Rževski vaimse kasvandikuna on mul igale naisele alati midagi lohutavat öelda. Musta mere laevastiku veteranid teavad, et mitte kunagi ei olemas koledaid naisi, vaid alati on vähe viina. Kui poleks naisi, siis poleks ka nõukogude armeed ja selle eest luban ma igal rahvusvahelisel naistepäeval neile paar punast nelki viia, et nad rahul oleksid ja ei viriseks. Seks on iga inimese püha kohus, sest ainult niiviisi saame sõjaväekohuslasi juurde sünnitada ning moodustada nendest tugeva armee. Sellepärast peaks seks olema kohustuslik, mille täitmist kontrollitakse riigi poolt. Kujutage ette, kui seksi enam ei oleks, kust me saame endale uusi sõdureid? Minul on abikaasa Anfissaga seksikohustus juba sisse seatud, kolm korda päevas, ja kui üks kord jääb vahele, siis pean hiljem topelt järgi tegema. Siin ei ole nalja, sest kui naine on kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister, siis mine räägi temaga, et sa seksi ei taha.

Kohustusliku seksi loomulik järg on üleüldise sünnituskohustuse sisseviimine ajateenistusealistele naiskodanikele. Noormehed läbivad kohustusliku ajateenistuse kaitseväes, mis sest, et tegemist pole enam nõukogude armeega, kus nad lisaks sõjalisele väljaõppele tehti meheks. Samamoodi tuleb tütarlastele, kes ei ole läbinud armeeteenistust, sisse seada sünnituskohustus, millega kaotaksime ära soolise ebavõrdsuse ning annaksime tütarlastele võimaluse anda kohustuslik panus oma kodumaa hüvanguks. Sünnituskohustus on väärt mõte, sest siis jääks ära see igavene virisemine iibe teemadel, kuid ühiskond saaks oma liikmeid suunata perekohustuste täitmisele. Kõik ööklubid on vallalisi noori täis, aga pereloomiseni ei jõuta enne kui parim enne möödas, meeleheide peal ja bioloogiline kell kukub ning selline meeleheitlik looduse sunnile järeleandmine annab meile palju vallasperesid. Kui meil kehtiks naistele sünnituskohustus, siis saaksid kodanikud juba aegsasti peret planeerida, sest trahvid neile, kes kõrvale viilivad, oleksid suured.

Üldriikliku sünnituskohustuse sisseviimise kõrval tuleb kindlasti kehtestada kondoomikasutamise maks. Ei saa lubada sellist tühja rabelemist keerulisel ajal, kui kogu energia tuleb suunata rahvastiku taastootmisse. See on peaaegu nagu kogu maa elektrifitseerimine. Lahendust näeksin ka kondoomide ostuloa kehtestamises ning eelisjärjekorras jagatakse kondoome Suure Isamaasõja veteranidele veteranipileti ettenäitamisel. Noored teenigu õigus kondoome kasutada kõigepealt kodumaad kaitstes välja! Ja muide, kas te ka teate, et Norras lähevad nüüd ka naised kohustuslikus korras sõjaväkke ja on valmis tööks ja kodumaa kaitseks. Tervitangi siinkohal kõiki tõelisi mehi ja neist eriti meie naisseltsimehi, sealhulgas minu armast Anfissat, kes on kaheksakordne laevastiku meister sambos nii naiste kui ka meeste arvestuses. Proosit!

Seiklustest maa ja mere taga

Nõukogude armee oli tõeline vendluse ja õeluse proovikivi, kus sa võisid inimeste peale, kellega sa teenisid koos aega rahvaste sõpruses, iga ilmaga kindel olla. Kus mujal oli võimalik sõpru leida ning teiste rahvastega vennastuda kui ikka nõukogude armees? Kapitalistid on ju kõik omakasu peal väljas. Nagu ma siin juba rääkinud olnud, oli minu parim sõber Musta mere laevastikus mitšman Volkov, Tambovi poiss hüüdnimega Tambovi hunt. Mitšman Volkovil oli õde Matrjoška, kes laulis kuulsas Tambovi kooris ja keda selletõttu kutsuti Tambovi hoor. Kui teised Matrjoškad läksid lahti võttes aina väiksemaks, siis Matrjoška Volkova, vastupidi, läks lahti võttes hoopis suuremaks. Siis oli meil üks motorist, kelle eesnime ei mäleta, aga perekonnanime järgi ristisime ta kohe alguses Abezjanoviks. Too hüppas ühe käe peal, kires kuke moodi ning suutis kolmekümne sekundiga kanistritäie denatureeritud tehnilist piiritust ära juua! Vot selline mees oli, tõeline džigitt! Ta elas kusagil lõunavabariikides. Tore poiss oli, tõi alati kodust arbuusi kaasa. Agdam Pohmelidze oskas kõhutuulega nii puhtalt Nõukogude Liidu hümni mängida, et oleks võinud teise otsemaid Sopoti laulufestivalile saata. Siis oli meil veel üks Siberi poiss Denissov, vaikne mees, palju ei rääkinud, aga kui demblitega salaagasid peksma läksime, siis virutas nagu kuvaldaga. Korra lõi, mees langes. Teist korda lõi, oli terve rivi pikali. Kolmandat korda tavaliselt lööma ei pidanud, sest kes veel püsti olid, need jooksid targu minema.

Ükskord, juba pärast teenistust, käis Abezjanov meil Anfissaga Eestis külas. Tahtsime talle eesti kultuuri tutvustada, näidata, kuidas nõukogude armee jaanipäeval  rahvaga vennastub ja sõitsime Saaremaale. Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu, kuldtärniga nooruke sõjamees sa! Mosse oli aga asju juba nii täis, et peale Anfissa, Šariku ja külakostiks kaasa võetud õllekastide sinna enam keegi sisse ei mahtunud. Lükkasime Abezjanovi pagasnikusse. Meie ajal oli Saaremaa nagu välismaa, kuhu iga suvaline mats ei pääsenud, vaid tal pidi olema kohalik saarlasest sõber, kes saatis küllakutse. Algul oligi selline tunne, et sõidadki välismaale, aga kui kohale jõudsid, siis oli kõik meie nõukogude ning inimesed ei saanud stressi, mis neil kapitalistlikes riikides tihtipeale tekkis. Nõukogude piirivalvepoisid siis kontrollisid iga sõiduki läbi, et ei oleks kummipaati või mõnda välismaa spiooni kaasas. Abezjanov aga oli meie viimasest eesti moodi saunaõhtust nii pehme, et me ei saanudki talle pilti enne ette, kui  piirivalvurid sadamas ta pagasnikust leidsid. Alguses vaatasid, et mingi mees lamab tagavararatta sees kerra tõmbunult. Äkki on spioon? Küsisid talt inglise keeles, et kes sa selline üldse oled. Motorist välismaa keelt ei osanud ja kui pildi ette sai, siis sai kurjaks ja pistis üles ajamise pärast sõimama.

Sõimata ta sindrinahk oskas, muidugi aktsendiga, aga selle eest kujundlikult. Saatis su kuni kolmanda põlveni tagant- ja ettejärgi nahhui, nii et kuidagi valus hakkas, nagu oleks tripperiga peldikusse sattunud. Piirivalvepoiss kuulas traktaadi ära, alguses läks näost punaseks, siis kollaseks ja lõpuks roheliseks nagu tema mundergi. Mina olen kõrge stressitaluvusega inimene ja oskan alati igas olukorras õigesti käituda, aga seekord meenutas piirivalvur kõrvalt vaadates kangesti valgusfoori, nii et hakkasin lausa naerma, kuigi sellises situatsioonis ei ole huumorile kohta, maha lasevad. Piirivalvur, kes oli vist alles esimese aasta salaaga, hakkas minuga kaasa naerma, ütles kergendatult: “svoii …” ja laskis edasi sõita. Selge see, et omad, sest välismaalane sul nii kaunilt ei ropenda. Sellest ajast saadik väldivad kajakad sadamakaid, kus Abezjanov piirivalvureid sõimas. Igal pool mujal on kohal, aga vaata selles kohas ei ole. Ükskord küsisin ühelt ornitoloogilt, et kas kajakad suudavad nii vanasid asju mäletada? See ütles, et lõdvalt. See on ju nagu rahvamuistendis, et muna ju õpetab kana või vastupidi. Meil tuli aga võimas jaaninädal ja järgmine kord sai Abezjanov pildi ette alles rongis kusagil Arhangelski kandis, kui ta kodu poole sõitis. Saatis veel postkaardigi ja tänas ette ja taha, aga vabandas, et ei saanud kauemaks jääda. Tegelikult oli ta ju muidugi umbes kuu aega meil külas, aga see kõik möödus nagu üks päev. Selline tore lugu siis. Ma praegu pikemalt ei pajataks, sest minu armas abikaasa Anfissa jõudis just poest tagasi, lähen vaatan, kas ta õlut ka tõi!

Kapten Starohujevist ja akadeemik Starohujevist, aurikutest ja inimestest

Eraldi peaksin rääkima teile meie laeva kaptenist. Lihtsalt teadmiseks, et kui keegi arvab, et nüüd kapteni nimi oligi Vana Tyra, siis päris nii see ei olnud, vaid tema pärisnimi oli hoopis kapitan pervovo ranga Starohujev. Meie kapten oli tõeline mees, kes isegi siis, kui kogu laeva kütus oli ära joodud, suutis laeva alati sadamasse tüürida. Kuidas ta seda tegi, küsite? Väga lihtsalt. Seda, lapsed, nimetatakse füüsikaks. Vana Tyra pani kaptenimütsi pähe, läks laeva ahtrisse ja kukkus nii kõvasti vastu laineid sõimama, et meie laevuke lendas sõimamisest kerkinud auru jõul sadama poole nagu linnuke. Kuigi mina teenisin kapten Starohujevi juhtimise all Musta mere laevastikus, oli legendaarne merekaru pool teenistusest veetnud Põhja-Jäämerel. Mitmed minu teenistuskaaslased olid juba seal temaga koos teeninud. Seal õppis vanemabi Puškin Starohujevi  juhendamisel laeva juhtima ning mitšman Volkov omandas suurepärase võõrkeelteoskuse ning otsustasid kaptenist innustust saades peale ajateenistuse lõppu merekooli minna ning edasise elu sõjalaevastikule pühendada.

Hüüdnime Vana Tyra,sai kapten ameerika näitleja Tyra Banksi järgi või mida teie siis mõtlesite? Rahva seas liikusid ringi küll legendid, et tegelikult võis see ka vastupidi olla ja Tyra Banks võis oma nime hoopis Starohujevilt saada, kui see paksu udu sees ära eksis ja laevaga Alaska rannikule sõitis. Kapten oli haritud inimene, võõrkeeled suus, istus välismaa kõrtsis laua taha ning tellis kohe neli viina ja hapukurgi. Ettekandja oli kena mustanahaline naine. Kapten ei raisanud aega ning tegi naisele komplimendi, öeldes selges välismaa keeles „Mii-juu fakk-fakk!“ See ongi kunst, seltsimehed, kuidas sünnivad suured näitlejad, täpselt nagu Stanislavski oli õpetanud! Naised laevastiku suusabaasi saunas rääkisid küll, et see Alaska lugu on väljamõeldud ning nime oli kapten saanud hoopis väljasurnud roomajalt tyrannosauruselt, kellega ta oli sarnane nagu kaks tilka vett.

Kuidas Vana Tyra aga niihästi füüsikat ja aurujõudu tundis, see tuli ilmselt geenidest. Tema kauge esivanem oli kuulus akadeemik Starohujev, kes leiutas koos ühe teise kuulsa leiutaja Ivan Polzunoviga kahe peale aurumasina.  Nagu te teate, siis vanasti ei olnud võimalik internetist vaadata, kuidas aurumasinat ehitama peab, kõik mänguasjad olid puust ja punased ning aurumasin tuli teadusehuvilisel ise leiutada. Ega nad esialgu aurumasinat teha ei tahtnudki, aga kui nad olid koos Polzunoviga päev otsa mõisapõllul mõisniku heaks tööd rüganud, siis ajas see neid hirmsasti janutama. Pärast tööd suundusid nad mõisatalli – ikka sinna, kus pärisorjadele harilikult motivatsioonikõnesid peeti ja sageli ka peksa anti. Nõukogude armees me õppisime, et need mõlemad on tähtsad osad tööviljakust stimuleerivast paketist “Kaks ühes”. Kõigepealt tuli teooria ehk kõne ning sellele järgnes praktika ehk peks, et kõne ikka kindlalt pähe jääks.

Nii otsustasidki Polzunov ja Starohujev öö varjus salaja mõisatallis samagonni ajada ja selleks tuli kõigepealt vastav masin valmis ehitada. Aga vaat mis välja tuli – aurumasin! Starohujev leiutas nimelt auru ja Polzunov leiutas masina ning kokku saigi aurumasin See, lapsed, oli juba kõrgem matemaatika! Siitpeale nimetavad vene rahvamuistendid ehk bõliinad teadusloomeks vajalikku valgustatud seisundit auru all olemiseks, kuid vähesed teavad, et kõik sai alguse pärisorisest talupojast Starohujevist. Pärast liikusid aurujõul käitava masina ehitamise teadmised koos aurujõul töötavate meremeestega edasi vanale Inglismaale, kus  keegi härra Dzeimz Vatt, kui nime järgi otsustada, siis ilmselt Dzeimz Bondi sugulane, need teadmised sadamakõrtsis lihtsameelsetelt meremeestelt välja meelitas ja varastatud plaanide järgi oma aurumasina ehitas. Aga kinnitan teile, et pärisori ja hilisem akadeemik Starohujev on siiski aurumasina kaasesmaleiutaja, kuigi kapitalistid seda tunnistada ei taha! Dzeimz Vatist veel niipalju, et just vahetult enne aurumasina varastamist oli ta meilt pihta pannud vati valmistamise tehnoloogia, mille tagajärjel muutus vatt hiljem Nõukogude Liidus defitsiidiks. Ta oli tõsine kahjur ning rahvamajanduse vaenlane nagu tema sugulane Dzeimz Bondki.

Isake tsaar kuulis Starohujevist ja kutsus ta hiljem õukonda ning tegi temast teadlase ehk akadeemiku, et ta tsaarile ja tema alamatelegi auru all olemise kõrget kunsti õpetaks. Tsaar andis talle tänutäheks aunimetuseks Starõi hui, aga kui pärisorjusest vabastamise ajal akadeemikule ka pärisnimi pandi, siis muutus see Starohujeviks. Eesnimi oli tal ju Ivan nagu Polzunovil ja paljudel teistelgi pärisorjadel, kes tsaari heaks töötasid. Nime järgi oleksid akadeemikud ju omavahel sassi läinud, seepärast tuli perenimele mõelda. Nii nagu keskaegsed alkeemikud otsisid kulla tegemise saladust, otsis Starohujev iidset vene viina valmistamise saladust ning üritades maitsvat märjukest kõikvõimalikul viisil ajada, leiutas mitmeid tänapäevani käibelolevaid seadmeid aurumasinast kuni kombainini välja. Starohujev oli mees nagu orkester, kes jala ei käinud ja vett ei joonud, aga sellegipoolest leiutas tsaariaja kitsastes  tingimustes nii sisepõlemismootori kui ka hõõglambi, viimase neist mitusada aastat enne seda ameeriklaste Edisoni. Hiljem leiutas ta veel jalgratta, telegraafi ja raadio, kuid kõik need leiutas ta kõrvalproduktina igiliikurit ehk kääritavate jookide valmistamise masinat ehitades.  See masin oli tema elu eesmärk! Ööd ja päevad puhkamata, töötades nagu mingi kodumaine Leonardo da Vinci, tegi mees mitmeid katseid, kuid iga kord, kui tema põhieesmärk ebaõnnestus, suutis ta oma sisemise geniaalsuse toel siiski alati leiutada midagi kasulikku.

Oleks akadeemik Starohujev veidi aega kauem elanud, siis oleks ta sisepõlemismootori juurde leiutanud ka esimese välispõlemismootori.  Ta oli välispõlemismootori avastamisele vägagi lähedal, kuid üritades oma leiutise tulemusena tekkinud universaalset samagonniajamise aparaati käivitada, põletas ta seadme prototüübi katsete käigus kogemata kombel maha. Välispõlemismootorist oleks aga omakorda võinud hiljem välja arendada kaasaegse kõrgtehnoloogilise kosmoseraketi, millega me saaksime kosmosesse möödunud nädalal avastatud Uuele Maale sõita ja selle ära koloniseerida. Teadlased väidavad millegipärast, et miski ei saa kosmoses liikuda nii kiiresti kui valgus. Tegelikult on asjad palju keerulisemad, sest isegi pimedus liigub kosmoses valguse kiirusega, kui Päike ära kustutada. Starohujev lootis kunagi rajada ka omanimelise teaduste akadeemia, aga enne kui ta jõudis mõtte teoks teha, sai kuulus teadlane pidevalt igasuguseid asju leiutades kutsehaigusena kaasa maksatsirroosi ja suri selle kätte ära. Ajamiseni  ta jõudis, aga rajamiseni kahjuks enam mitte.

Meie kaptenikajuti seinal oli Vana Tyra kuulsa esivanema akadeemik Starohujevi uhkete vuntsidega paraadportree. Kuldse raamiga vana õlimaal andis kaptenile palju inspiratsiooni, kuid kahjuks ei inspireerinud kuulus esivanem Vana Tyra ennast teadlaseks hakkama. Temast sai hoopis laevakapten, kuigi samal ajal oli ta siiski täiesti arvestatav hobiteadlane auru ja selle mõjude uurimisel. See, lapsed, on juba geneetika! Peale seda kui kapten Vana Tyra mereväest erru läks ning sõjaväepensionäriks hakkas, käib ta pensilisa teenides lastele ded morozi tegemas. Sellise ameti juures on põhjalikud teadmised aurust ainult kasuks, sest muidu võib lumelagendikel koos Lumehelbekesega põdrarakendit juhtides ära külmuda. Vot selline tõeline mees oli meie laeva kapten, kuulsa akadeemik Starohujevi mitte vähem kuulus järeltulija.  Kunagi kirjutas keegi nõukogude luuletaja, arvatavasti oli see Puškin või siis Lermontov, luuletuse Theodor Nettest, aurikust ja inimesest. Sellised mehed ja laevad teenisid meil omal ajal nõukogude armees ja sõjalaevastikus, siis kui laevad olid rauast, mehed terasest ja seedesüsteem kannatas juua punast pidurivedelikku!

Denissovi inimene ja inimene Denissov

Hiljuti teatasid ajalehed, et Siberist leiti ühest koopast väljasurnud inimliik, keda kutsutakse Denissovi inimeseks. See ei vasta päris tõele, sest nii kui ma tema pilti ajalehes nägin, sain kohe aru, et see pole keegi muu, kui minu vana kamraad Musta mere laevastikust madrus Denissov.  Denissov oli selline vaikne mees, maapoiss, palju ei rääkinud, aga kui demblitega salaagasid peksma läksime, siis virutas nagu kuvaldaga. Denissov oli pärit Siberist, Altai kraist. Enne teenistust nõukogude armees töötas ta kolhoosis sepana. Kutsusime teist lihtsalt Deniskaks.

Kord teenistuse ajal Altai kraisse puhkusele sõites mõtles ta naaberkolhoosi naistesse minna. Seal elas Ljusja nimeline tugev ja matsakas kolhoositar, kelle peale ta oli teenistusest vabadel hetkedel sageli mõelnud, aga eksis mägedes ära ning otsustas öö taigas mööda saata. Noor tugev mees, ennegi metsas jahil käinud ja kuna tegemist oli nõukogude armees teeninud tõelise mehega, siis oli ta ekstreemseteks elujuhtumiteks hästi ette valmistatud. Tal oli galonkaga puskarit kaasas, pani selle hinge alla ja heitis magama. Öösel tundis, kuidas keegi poeb külje alla. Denissovile meenus, et õieti ta ju pidigi naaberkolhoosi naistesse minema ja mõtles, et näe, nüüd naine trügib ise tema juurde. Ega midagi, ei hakka teile rääkima, mis järgnes, aga Deniska hoidis  meheau kuulsusrikkalt ülal nagu see on kohane tõelisele mehele, kes on nõukogude armees või sõjalaevastikus teeninud. Lisaks suurele kodumaale tuli seal teenida ju ka ohvitseride naisi ja käia neile regulaarselt näärivana tegemas, isegi maipühade paiku. Lõpuks Deniska ainult väheke imestas, miks naine oli selline karvane ja sabaga, aga tõeline sõdur ei löö millegi ega kellegi ees kartma ja nagu teada, pole olemas koledaid naisi, vaid viina on vähe.

Kui Denissovile jälle pilt ette tuli, siis oli ta jõudnud meie vaprate teedeehitajate, kommunistlike noorte juurde, kes Baikal-Amuuri magistraali ehitasid. Ehitajad olid väga üllatunud, kui triibulises madrusesärgis karvast meremeest nägid ja arvasid algul, et tegemist on lumeinimesega. Nad mõtlesid teda algul kinni püüda ning loomaaiale kinkida, aga kui lumeinimene nad selges rahvastevahelise suhtlemise keeles värvikalt läbi sõimas ning teadagi kuhu saatis, siis said aru, et tegemist on oma nõukogude inimesega ja pakkusid talle viina ning paberosse, et ta maha rahuneks. Kuigi Denissov üldiselt vähe rääkis, siis sõimata ta oskas, ikkagi Puškini kool, vanemabi, mitte selle luuletaja. Viinaklaasi taga selgus, et ta oli mitu oblastit läbi rännanud ning jõudnud lõpuks Amuuri äärde. Kohalikud teadsid rääkida, et sellest ajast peale on Amuuri tiigril triibud. Hiljem kirjutati tema teekonnast Altai kraist Amuuri äärde raamat “Deniska seiklused”, aga mitte see lasteraamat, vaid üks teine, täiskasvanutele.

Nojah, ja kui Deniska oli BAM-i ehitajatega juba piisavalt vennastunud, siis sai ta kanistritäie piiritust teemoonaks kaasa ja asus tagasiteele, sest teenistus Musta mere laevastikus kutsus ning tee oli pikk. Musta mere äärde ta aga ei jõudnudki. Aastaid ei olnud temast midagi kuulda, kuni mõned aastad tagasi leiti Altai kraist koobastest senitundmatu liik, keda teadlased pidasid puuduvaks lüliks inimese ja ahvi vahel. Mingid teadlased uurisid koopaid ja sattusid koopaelaniku peale. Denissov oli karva kasvanud, räbaldunud madrusesärgis, ja suutis ainult žestikuleerida – peremees, üks suits! Kui talle vett pakuti, siis valas ta selle maha ja nõudis: “Piivo, blin!” Kui Ljusja sellest kuulis, sai ta kohe aru, kellega on tegemist. Kui ta aga kuulis, et äsja avastatud liigil olid kunagi Aasias tohutud valdused Siberist Indoneesiani, siis nad abiellusid ja Deniskat hakati Ljusja Denissova järgi vahel kutsuma ka Denissova inimeseks. Mõned väidavad, et koopast leiti üldse naine, sest Ljusja räägib kõikidele  koobast külastavatele turistidele, kes nende perest üldse inimene on, aga see ei vasta tõele, sest alguses ei olnud seal koopas ühtegi Denissovat. Ljusja kolis hiljem sisse.

Neil teadlastel oli vaja preemia välja teenida ja lükkasid meie Deniska välismaa antropoloogide ette. Need ei tahtnud muidugi uskuda, et tegemist ei ole mitte uue liigi, vaid ammu kadunud Musta mere laevastiku madrusega ning hakkasid Deniskat uurima, tõmbasid tal hamba välja ja lõikasid sõrme maha. Hiljem muidugi väitsid, et leidsidki ainult sõrmeluu ja hamba ning mingit Denissovit pole olnud. Teiste andmete järgi lõi Deniska hamba välja ühel ringi tuiaval lumeinimesel, kui see jälle piiritust nuruma tuli ja sõrmeluu oli karu oma. Teadlased leidsid, et 17% tema geenidest pärineb neandertallastelt ning ta on lähisugulane Heidelbergi inimesega, kuid ilmselt on ta ka tänapäeva inimesega paljunenud. Vaikse ookeani melaneeslastel leiti 4-6% Denissoviga sarnaseid geene, aga see vajab veel välja selgitamist, kuidas tema geenid Melaneesiasse sattusid. Loodetavasti vastavad organid juba tegelevad sellega. Amuuri tiigri geneetilisi uuringuid pole veel tehtud, kuid võib oletada, et sarnaseid geene on seal isegi rohkem.

Hiljem hakkasid levima kuulujutud, et need olime meie mitšman Volkoviga, kui me kord hundijooksu võistlustel ära eksisine ning õigelt marsruudilt kõrvale kaldusime, kuni meid lõpuks Himaalaja mägedest ringi ekslemas leiti ja siis välimuse järgi ekslikult lumeinimesteks peeti, sest kohalikele tundusid kaks triibulistes meremehesärkides karvast eurooplast senitundmatute hiigelolenditena ja nad väitsid, et meie käitumine olevat samuti olnud lumeinimesele kohane. Leiti küll, aga mitte Himaalaja mägedest, vaid ikka Suur-Kaukasuse Peaahelikust, meie suure kodumaa mägede keskelt ja peeti ka, aga mitte lumeinimesteks, vaid deklasseerunud elemendiks, kelle tarvis naaberauulist miilits kohale kutsuti. See on samasugune alatu laim, kui mind süüdistati Araali mere tühjaks joomises, kui ma vedasin kasti viina peale kihla, et lähen Araali merest kuiva jalaga läbi, nii et isegi püksid ei saa märjaks. Enne olin nädal aega jutti puskarit joonud ja ajas janutama. Jõin küll, seda ma ei eitagi, ja tühjaks jõin, aga mitte Araali mere, vaid Aralski linna viinapoe.

Lugesin lehest, et lumeinimest ei ole olemas ja see olevat teaduslikult ära tõestatud! Mind ennast ajavadki need aegajalt kostvad teated, et keegi on jälle lumeinimest näinud, lihtsalt naerma.  Tuleb vähem juua, seltsimehed! Iseenesestki mõista ei ole lumeinimest olemas nagu seda räägivad NSV Liidu ajaloo õpikudki. Need teated lumeinimese ilmumisest taigaküladesse ei ole seotud kellegi muu kui vana relvavenna madrus Denissovi eksirännakutega. Pärast kirjutasid teadlased, et lumeinimest ei ole olemas, mis oli muidugi õige, aga lisasid, et nad avastasid uue liigi inimese eellastest, Denissovi inimese, kellest ma juba kirjutasin.

Pühendatud nõukogude naisele

Nii kordub see aastast aastasse: 23. veebruaril, nõukogude armee ja sõjalaevastiku aastapäeval, lähen prügiämbrit välja viima ning saabun Odysseuse eksirännakutelt koju tagasi 8. märtsil rahvusvahelisel naistepäeval. See päev on tähelepanuks kõigile veteranidele, et aeg on lõpetada nõukogude armee aastapäeva tähistamine, otsida üles lössis tordikarp ja närtsinud nelgiõis ning seada sammud kodu poole. Anfissa ootab mind tavaliselt juba varakult taignarulliga, sest teate talle kohe meeldib küpsetada. Rahvusvahelise naistepäeva paiku ta muudkui küpsetab ja triigib tainast.  Teekond saab alguse 23. veebruaril, millal progressiivne üldsus tähistab nõukogude armee ja sõjalaevastiku päeva ja mida mõned eriti patriootlikud ringkonnad meestepäevaks kutsuvad, kuigi sellelegi traditsioonile pani aluse naine – naiskommunist Alice Tisler, kes 1918. a.  hukkus vastloodud Punaarmee esimeses lahingus  Keila all võitluses Saksamaa röövvallutajatega.  Tema mälestuseks loodigi nõukogude armee ja sõjalaevastik ning Keila lahingu aastapäeva hakati tähistama armee sünnipäevana.

Üks päev aastas, 8. märts, on pühendatud liigile, keda teiste hulgas esindavad partei- ja riigitegelased Clara Zetkin ja Nadežda Krupskaja, künnihiiglane Praskovja Angelina traktori seljas põldu kündmas, meisterlüpsja Leida Peips lehmadega Moskva poole sammumas, kujur Veera Muhhina koos  töölise ja kolhoositariga poodiumil seistes, sõjamerelaevastiku kokk ja kaheksakordne sambomeister Anfissa  Fjodorovna ordenid rinnas burksiputka leti taga seismas  ning aktiivne kodanik Loreida Loo-Reha raadiosse helistamas. Nõukogude naine on meie aja kangelane, kelle näol ei ole tegemist inimese ega ahviga, mehe ega naisega, vaid omaette liigiga, kellel esinevad nii kõrge moraal ja eeskujulikud kombed kui ka visa hing ja tugevad küünarnukid, et nõukogude kaubandussüsteemi viljakates tingimustes igikestva prussakana säilida. Liik, keda austatakse vaid üks kord aastas ja sedagi kohusetundest. Liik, kelle näol hämmastava edukusega likvideeriti erinevused meeste ja naiste vahel ja keda täieliku võrdõiguslikkuse nimel kutsutakse seltsiMEHEKS. Liiki, kelle huve esindas ajakiri “Nõukogude Naine” ja kelle auks anti nõukogude meestele iga aasta märtsis puhkepäev. Liik, kes tasuks juba ülla idee nimel kanda PUNASESSE raamatusse, kuigi ta ei ole üldsegi mitte surnud, vaid elab ka kapitalistliku korra ajal edukalt edasi.

Nõukogude naine ilmus Eestisse kohe peale Pätsu ajastut ning levis hirmuäratava kiirusega tehastesse, vabrikutesse, kontoritesse, ühismajanditesse.   Temaga seostuvad paljude helged mälestused odavast viinast, Ülemiste vorstist, prussakatest, letialusest kaubandusest ja küünarnukitundelisest nõukogude naiste lemmiktegevusest – sabasseismisest. Meestega võrdselt valget viina viskava nõukogude naise alaliik on hämmastavalt elujõuline võrreldes ristpistet harrastava ning kohvi kõrvale kooke nautiva Pätsuaegse proua alaliigiga,   kes hakkas kiiresti  kaduma peale nõukogude võimu kehtestamist 1940. aastal.  Miks on üks liik kadumas, kuid teine elab veel aastakümneid peale teda ehitanud riigi surma, omandades vaid mõnevõrra ajakohasema ja moodsama ilme, kuid säilitades oma punase südame? Missugused on nõukogude naise eelised Pätsuaegse proua ees? Miks on nõukogude tähtpäevad on rahvakommetest nii visad kaduma? Tõsi, 7. novembrit vähemalt avalikult enam ei tähistata, kuid mitmed teise nõukogude aegsed traditsioonid õilmitsevad täies elujõus.

Rahvusvahelise naistepäeva idee pärineb saksa kommunistidelt Rosa Luxemburgilt, Luise Zietzilt ja Clara Zetkinilt ning arvatakse, et 8. märts võeti kuupäevana kasutusele 1857. a. New Yorgis toimunud tekstiilitööliste sotsiaalsete õiguste tagamiseks avaldatud vastupanu mälestuseks, kuigi selle sündmuse toimumist ei peeta piisavalt tõendatuks. Traditsiooni säilimist vabas maailmas on näiliselt lihtne õigustada: naistel on õigus kord aastas pälvida meeste tähelepanu ja kuna paljud naised pole emad, siis emadepäev selleks ei sobivat. Miks just kord aastas? Miks just 8. märtsil? Need on küsimused, millele vastust pole antud. Petlik on väita, et rahvusvahelise naistepäevaga me avaldame tunnustust õrnemale soole, mitte ei hoia me ülal nõukogude traditsioone. Mõned räägivad, et naised vääriksid tähelepanu ka igal teisel päeval peale 8. märtsi, aga selliste naiste näol ei oleks tegemist nõukogude naistega, kellele olgu pühendatud alljärgnev luuletus:

Pühendatud nõukogude naisele

Tere tulemast nõukogude naine
Nii karge, põhjamaine
Sind õnnitlen seltsimees naine
Kes ainsana oled veel kaine

Ketrusmasina töökas sinas
Punab päike kui talvine kuu
Naistepäevajärgses sinises vinas
Kord aastas ta huulil naeratus

Kimp närtsinud punastest nelkidest
Kas oled sa üldsegi naine
Lapsepõlveunistus mädand banaanidest
Tundud Marsilt, nii ebamaine

Lössis tordikarp kaubandusvõrgust
Ja et mees üks kord aastas ei joo
Sest kaine peaga ta iialgi
Punanelke majja ei too

Tatralastest

Telekas näidati ameerika filmi maisilastest. Sellised verejanulised ja julmad need kapitalistliku  maailma noored on, täpselt sellistena kirjeldas neid meie zampolit major  Ivanov poliittunnis. Nõukogude noorsugu elas maisilaste ajastu üle Nikita Hruštšovi ajal, kui taheti igas asjas Ameerika Ühendriikidele järgi jõuda ning neist möödagi minna. Nii varastati läänest tehnoloogia ning hakati meilgi ameeriklaste eeskujul maisilapsi kokku panema. Ameeriklased piirdusid maisilastega, edasi tulid juba ohutud lillelapsed, seejärel indigo-, tähe- ja kristallilapsed. Nõukogude teadlased aga aretasid välja hoopis uue purustava kodumaise jõu – tatralapsed, kes olid loodud viisaastaku plaane ennaktempos ellu viima. Tšehhoslovakkia vennasvabariigist toodi natuke sisse ka kristallilapsi, kuid nemad pidid taanduma suure purustava jõu ees ja surid aegamööda välja.

Siis, kui mina noor olin, eraldati meid Euroopast raudse eesriidega, millest midagi eriti läbi ei kumanud. Euroopat tundsime põhiliselt läbi Ida-Saksa ajakirjade (NBI, Bummi, Jugend+Technik). Tšehhide Svet-Motoris avaldati välismaa autopilte. Meie aja kangelased ei olnud enam inimesed sõdurisinelis, standartenführer Stirlitz, kapten Tenkes või see tüüp, kellest rääkis raamat: “Jutustus tõelisest inimesest“. Rahvas rääkis aga, et see Meresjev elas rahulikult ühes Kaug-Ida tööstuslinnas ning tegi kingsepatööd, jalad kaotas aga hoopis purjuspäi rongi alla jäädes. Tema naabermajas elas Jevgeni Nikonov ning kaks tänavat edasi Aleksandr Matrossov. Tõelise inimese tegelik prototüüp olevat olnud hoopis üks Luftwaffe lennuäss, kes tegelikult roomas hoopis meie tagalast vaenlaste juurde, sest nagu tehnika, kopeeriti ka legendid nõukogudemaal sakslaste pealt maha. Seda võib uskuda küll, sest utšebkas ütles seeru meile, et nõukogude lendureid ei tulistatud mitte kunagi alla, mistõttu ei olnud meie lenduril ka kuidagi võimalik vaenlase tagalast meie juurde tagasi roomata.

Igal ajastul on oma kangelased. Meie tatralapsed olid kalamaksaõli, hirsi- ja tatrapudru peal kasvanud tõelised mehed. Meie aja noore kangelane oli näiteks põrandaaluses videolevis nähtud Ameerika džungliäss Rambo või siis robot Terminaator, kelle peale ei hakanud ükski hammas. Selliseid matšomehi oli teisigi, hiljem tulid juba Dzeimz Bond ja Brjuuss Willis. Viimase järgi kutsuti meil autosid, mille idee oli Ameerikast varastatud. Need olid eeskujud, kes lahendasid kõik probleemid sirgjooneliselt ja eesmärgipäraselt. Idablokil oli neile vastu panna jälle Dean Reed ja Gojko Mitič, võib-olla ka neli tankisti ja koer, kelle järgi meie koer Šarik oma nime sai või siis Gabriel Viimsest Reliikviast koos kolme musketäri, Vassili Livanovi kehastatud Šerlok Holmsi ja Timuriga, kes vanainimesi üle tee aitas. Need olid meie, tatralaste, kangelased, kes karastusid ühel kuuendikul planeedist, nõukogude armees teenides, Baikal-Amuuri Maanteed ehitades, uudismaad harides või koos Gagarini, Laika, Belka ja Strelkaga kosmosesse lennates. Need oleme meie, mehed ja naised, kes mehistusid vorsti, WC-paberi ja viinasabades seistes, vaevaliselt korteri- või autoostuloa järjekorras edasi liikudes, kuid nii kasvatati meist võitjaid, sest häbi oli ilma vorstita koju tulla ning me pidime oma sardellid vere, higi ja pisaratega välja võitlema. Aga nii õppisime vaenlastele mitte halastama ja võitsime kõik sõjad rahvusvahelise imperialismi ja nelja aastaaja vastu. Meie sõdureid austasid kõik, eriti aga saksa naised, kes nimetasid sm. Stalinit oma parimaks sõbraks.

Millised on tänase noore, indigo- või kristallilapse eeskujud? Igatahes mitte sellised tõelised Mehed suure algustähega nagu meie neid nimetasime. Tänase päeva noor on üles kasvanud koos tundeliste libahuntide ja identiteedikriisis vampiiridega, ärripotterite ja muude enese arvates jõle kõvade maagide ja võluritega, kuid tegelikult sissepoole elavate ja koolikiusamise all kannatavate troppidega, keda nende eakaaslased mõnitavad. Nad loovad enesekaitseks omaette maailmu, kus nad võiksid kõik kiusajad hiirteks ja rottideks nõiduda, kui vaid tahaks. Siit jõuame vähehaaval arusaamiseni, et kangelaste aeg on läbi. Need, keda näeme tänaste kangelastena, pole enam need, kellest kirjutas Lermontov ja keda nõukogude armees ja sõjalaevastikus kasvatas Puškin – vanemabi, mitte see luuletaja. Tänane kangelane ei ole nahkpükstes Määd Maks või Witni Hjuustoni ihukaitsja, vaid sissepoole pööratud tundeeluga vinniline tüüp, kelle üle spordipoisid naeravad, aga kes on oma arvutimaailma universumi direktor ja kellele teised sarnased vinnidega nohikud teistelt mandritelt üle küberruumi feimi ja pointe saadavad. Spordipoistest tehakse aga luuserid ning vinnilised patsipoisid valitsevad maailma. Noorus on hukas!

Kui meie saime viinerit ja karbonaadi ainult valimiste ajal, siis nemad, vabandage ropendamast, on sageli üldse taimetoitlased, kes ei austa, et praegu on poes vorst vabamüügil ja on enesest vabatahtlikult veise teinud. Lase mõni tänapäeva njuu-eidz taimetoitlane seltskonda ja kõik peavad ümber sellise keksima, et mida ta süüa tohib ja see või too toit on spetsiaalselt tema pärast tehtud ilma lihata. Kuhu see kõlbab? See on lihtsalt enese ego nuumamine teiste arvelt, ei muud. Kui mees sööb, siis mees ka lööb, mitte nagu need tänapäeva noored, kelle ainuke musklitrenn on arvutihiire liigutamine ja pakk paberit printerisse tõsta tekitab juba eluaegse seljavigastuse, nii et isegi armeesse ei võeta. Meil Nõukogude Liidus olid ka taimetoitlased, aga sellepärast, et riik hoolitses rahva eest ja vaatas, et nad liiga palju liha ei sööks. Kapitalistide armees on nad isegi esmaspäevast taimetoidupäeva teinud ja küllap nad varsti lihasöömise ära keelavadki. Meil oli neljapäeviti jälle kalapäev, et inimesed taimetoiduga üle ei pingutaks ning vahelduseks kala sööksid. Musta mere laevastikus elasime põhiliselt hirsi, tursa ja mahorka peal ning lisaks sellele keetis Anfissa nädalavahetusel hapukapsasuppi. Tänapäeva taimetoitlane viskaks ketsid kappi sellise taimetoidu peale, aga meie sõime, silmad kissis ja tervis tuli!

Nõukogude noor oli eesrindlik, kes oli maisilaste perioodi üle elanud juba Nikita Sergejevitši ajal ning arenenud edasi tatralapseks, samal ajal kui lääne noored heaoluühiskonnas tulevikuta ühiskonna džunglites vegeteerides degenereerusid lillelasteks ehk hipideks, kes haledasti piiksusid piiss, piiss, nõu voor (nagu võõrkeeli tundev mitšman Volkov ütleb). Meie maal istus voor range režiimiga paranduslike tööde koloonias ning tema auks loodi rahvalaule. Isegi selline aunimetus oli – seaduslik varas, umbes nagu Nõukogude Liidu teeneline kunstnik. Tatrapudru ja kalamaksaõli peal üles kasvanud tatralaps ei kartnud süsti ning oli alati valmis kodumaad vaenlaste vastu kaitsma. Spordivõistlustel võitsid meie vaprad tatralapsed alati läänemaailma nõrgukesi maisilapsi. Nüüd on maisilaste järglased indigo- ja kristallilapsed uuesti võimule tulnud, aga sellise magu ju punast pidurivedelikku ja metanoolpiiritust enam ei kannata, kipuvad ära surema, sest nad pole karastunud nõukogude armees. Isegi sõimata ei võinud neid enam. Teevad muudkui suitsu, aga mitte enam Priimat ja Belomorkanali nagu meie, vaid kanepit ja autovõtmed olid neil alatihti kadunud. Aga mis autod neil on? Sellised ei käi ju enam koost lahtigi. Kardavad käsi õliseks teha. Ega need uue aja indigo-, tähe- ja kristallilapsed ise ka enam koost lahti ei käi, ongi ühes tükis kokku pandud ühekordseks kasutamiseks. Kui ära kulub, siis visatakse minema. Mida niisugustest oodata?

Rahva füüsilise iibe tõstmisest ja sünnituskohustuse kehtestamisest

Viimasel ajal on igasugused arvamusliidrid ja muud meediapersoonid hoogsalt sõna võtnud eesti rahva väljasuremise teemadel, kuna meie naised ei taha enam sünnitada ning rahvaarvu tõsta. Kohe näha, et meil pole enam nõukogude armeed ja sõjalaevastikku, kus inimesi õpetati õigesti mõtlema. Need nahahoidjad nimelt arvavad, et iibe tõstmiseks piisab lastele valimisõiguse andmist, valimistel lastevanematele lisahäälte andmisest ja sünnitustoetuste tõstmist. Kas need abinõud on aga piisavad, et viia meie rahvaarv Hiina või India tasemele? Kas need tänapäeva maisi- ja tatralapsed valimisõiguse saamist otstarbekalt kasutavad ning hakkavad paljunema nagu küülikud? Või hääletavad nad hoopis sellise partei poolt, kes lubab koolimajad sulgeda ja kõigile tasuta jäätist ja õlut jagada? Kas võib usaldada lapsevanemaid, kes on sünnitustoetustega oma bemmile uued põhjatuled muretsenud? Meil Musta mere laevastikus lahendati probleeme, mitte ei tekitatud neid juurde ja seepärast paljunes laevastik ennaktempos. Laevu tuli iga viisaastakuga juurde, mõni läks küll vahepeal põhja, aga tema asemele kerkis mitu uut laeva.

Nõutakse riigi suuremat sekkumist lastetegemisse! Mure väikese rahvaarvu pärast on arusaadav, aga kui paljud on ise valmis siin oma panust andma? Seda enam, et rahva juurdekasvu pärssivale probleemile on olemas täiesti toimiv lahendus – nii nagu noormehed täidavad ajateenistuskohustust armees, peaksid tütarlapsed täitma sünnituskohustust, millest kõrvalehoidmine on karistatav. Sünnituskohustuse täitmisega on nagu maksude kehtestamisega, kus on alati kasud sees. Ühel juhul saab riik tulevasi ajateenijaid, teisel juhul raha. Praegu valitseb meil aga sooline ebavõrdsus, kus meeskodanikud peavad läbima kohustusliku ajateenistuse sõjaväes, aga naised sünnitavad vabatahtlikult. Ja siis me veel imestame, et iive on väike! Kuhu see kõlbab? Kas naistel polegi riigi ees kohustusi? Tütarlapsed peavad läbima kohustusliku sünnitusteenistuse – kaks aastat maaväes ja kolm aastast mereväes nagu meil nõukogude armees ja selle aja jooksul on ta kohustatud sünnitama riigile igal aastal ühe järeltulija. Peale sünnitusteenistuse lõpetamist arvatakse naine reservi ja vajadusel kutsutakse kordusõppustele. Sünnitusteenistuse läbi sündinud lapsed kuulutatakse riigi omandiks, kellel puudub õigus riigist välja rännata. Nii tagamegi eesti rahva kestvuse.

Kujutage nüüd ette, sellel ajal kui meie noormehed teenivad aega ja kaitsevad meie suurt kodumaad, hängivad ja tšillivad meie neiud ööklubides ja diskosaalides vanemate härrasmeestega, mõtlemata üldse rahva väljasuremisele ega võta tarvitusele meetmeid sünnituskohustuse täitmiseks. Mis see siis olgu? Ja kui siis tuleb meie poiss sõjaväest reservi, on meie tüdrukud juba soojale maale ära sõitnud ja abiellunud mõne välismaa mehega. Meie mehed peavad jääma maapiirkondadesse üksikuteks meeleheitel  koduperemeesteks. Kuhu see kõlbab? Piirid tuleks kinni panna! Välismaalastega abiellumine tuleks ära keelata ning võrdsustada riigireetmisega! Või siis lubada välismaale ainult sõjaväe- või sünnitusteenistuse läbinud noori, kes on kodumaa ees oma kohuse täitnud. Ma ei saa aru, mida need eesti naised välismaa italjaanodes leiavad? Oli meil siin üks Marco-nimeline burksiputka ees, kes käis meie naisi noolimas. Moosipurk pähe valatud, lõhnab pool meremiili oma šanelli ja pjeer kardaani järgi  nagu russki less, aga mitu kätekõverdust või lõuatõmmet selline nöör teha jõuab?  Sõja ajal öeldi, et itaalia tankil on neli käiku – üks edasi ja kolm tagasi. Sihukesi donžuaane söödi meil laevastikus hommikuse hirsipudru kõrvale. Aga näe, naised jooksevad tormi,  sest neile pole kohusetunnet õpetatud.  Kui meie naised osaleksid kodumaa kaitsmisel nagu tegi seda minu naine Musta mere laevastikus, siis alles tekiks noortel tütarlastel vastutustunne kodumaa ees ja nad valiksid vabatahtlikult kohustusliku sünnitusteenistuse, et viia Eesti iive maailmatasemele, kus igal eesti mehel on tema mõlema naisega seitse last!

Lisaks sünnituskohustuse puudumisele on ka mitmeid teisi rahva juurdekasvu takistavaid tegureid nagu üksikud mehed maapiirkondade burksiputkade ümber, kes ei leia endale sobiva haridustasemega naisi. Esiteks – tango tantsimiseks on vaja kahte inimest. Järelikult peaks riik Eesti maapiirkondade üksikutele meestele naised määrama. Just määrama ja seaduse täie rangusega! Peale sõjaväe- ja sünnitusteenistuse läbimist määratakse abikaasad riigi poolt ja nad kinnistatakse teineteise külge ühise pangalaenuga kolmekümneks aastaks. Kui kuskil on mõni üksik mees, siis sellele määrab riik või kohalik omavalitsus naise. Toob talle kullerteenusega koju kätte ja paneb allkirja vastu paari. Kuna tänapäeval räägitakse palju igasugustest vähemuste õigustest, siis võib sõjaväeteenistust ja sünnitusteenistust omavahel sooneutraalselt vahetada. Kui mõnele töllmokale sõjaväeteenistus ei meeldi, hakaku sünnitama. Või vastupidi, sünnitada mittesoovivad neiud on oodatud sõjaväkke! Minule määras merevägi omal ajal abikaasaks meie koka, kaheksakordse sõjalaevastiku meistri sambos nii meeste kui naiste arvestuses. Ma ütlen, riik hoolitses meie eest! Aga nüüd? Mõned kardavad, et saavad endale koleda naise, kuid need, kes on läbinud teenistuse nõukogude armees, teavad, et pole olemas koledaid naisi, vaid on vähe viina!

Veel tahetakse, et riik tõstaks peretoetusi. Õige, pere ülalpidamine olgu riigi mure, kes peab selle lahendama, et pere oleks ülal peetud ja peretoetused korralikult välja makstud. Rootsis seda tehakse ja rahvastiku juurdekasvuga probleeme ei ole, eeslinnad õitsevad, inimesi kasvab juurde nagu murdu, iive on eeskujulik ja rahvaste sõprus areneb. Lasteaiakohti tahate? Kas te üldse teate missugused need tänapäeva lasteaiad on, kus uue ajastu indigo- ja kristallilapsed käivad? Mind hammustas nõukogude lasteaias üks vanem rühmakaaslane, väga valus oli! Kasvataja ütles ainult, et hammusta siis vastu. Õige kasvatus muutis minu väärtushinnanguid ja nii sai juba lasteaias minust tõeline mees, kes oli hiljem valmis teenima meie suurt kodumaad nõukogude armees. Kui mind armees uuesti jalast hammustati (üks lõunaosariikide poiss utšebkas), siis ma juba teadsin, mida teha. Elu on võitlus! Nõuan tagasi suuri nõukaaegseid lasteaedu koos nõukogude naiskasvatajatega, sest just sealt algab õige mehe kasvatamine!

Kaevatakse, et meil ei ole perekonnaministrit. Siia võib olla ongi väikese rahvaarvu põhjused maetud ja kui ametisse määratakse perekonnaminister, siis hakkavad kõik probleemid nagu võluväel lahenema, sest perekond on riigi kontrolli all. Perekonnaministeeriumi olemasolul tunneb kodanik, et riik pole teda maha jätnud, vaid valvab tema üle WC-s, köögis ja magamistoas. Perekonnaminister hakkab isiklikult juhtima sünnituskohustuse programmi elluviimist. Eesti rahva iibe tõstmine peab olema sõjapidamise kõrval riigi kõige tähtsam ülesanne, sest kuidas muidu me endale uusi sõdureid saaksime? Kõigepealt tuleks taastada nõukogude armee, kus inimesi õpetati õigesti mõtlema ja kasvatati tõelisteks meesteks, kes on karastunud läbi sõjaväe- ja sünnitusteenistuse.

Keelest

Vahepeal on siis maailm jälle edasi pöörelnud, keerelnud ja eluga edasi läinud. Ükspäev lugesin lehest, et meie filmikunsti on tabanud valus kaotus, sest kõnekeelsete ja igati rahvalike väljendite kasutamine oma meeleolu või hinnangute edastamiseks saab  tulevikus olema piiratud. Jäin siis mõtlema, et kui nüüd rahvalike väljendite kasutamine ära jääb, siis kas edaspidi valmistataksegi ainult tummfilme?  Õieti ei tulegi meelde ühtegi nõukogude filmi, kus oleks otsesõnu ropendatud. See ropendamine on rohkem välismaa komme. Nendes välismaa filmides ropendatakse küll koguaeg, muudkui fakk ja fakk, mis ei tähenda keeleoskajast mitšman Volkovi sõnul isegi mitte tõsiselt võetavat kehaosa, vaid väljendab välismaa keeles hoopis soovi vestluspartneriga intiimvahekorda astuda. Selliseid sõnu kasutavad neiudega tutvumisel need lakutud välismaa staarid, kes ei oska korralikult jalgpalligi mängida. Pole imestada, et korralikud neiud neist aru ei saa. Kui meie rahvastevahelise suhtlemise keeles ropendame ja lubame kellegagi eelpool nimetatud vahekorda astuda, siis kõlab see kaunilt ja intelligentselt nagu filmides  musketärid prantsuse keeles räägivad.

Kui meil Nõukogude armees ja sõjalaevastikus oleks sedaviisi keelt tsenseeritud, siis ei oleks me saanud enam sõjalist väljaõpet läbi viia ning meie suur kodumaa oleks jäänud kaitseta. Meil oli ajateenijaid paljudest rahvustest ning loomulikult kasutasid nad omavahelisel suhtlemisel kõigile arusaadavat rahvastevahelise suhtlemise keelt. Teenistuse huvides oli see tehtud võimalikult lihtsaks, sest kuidas sa lahingolukorras pikka juttu ajad. Sel ajal kui sa pikalt seletad, teeb vaenlane sind sõelapõhjaks. Isegi president Putin teatas hiljaaegu, et ajaloo, kultuuri ja traditsioonide unarussejätmine viib riigi kaosesse. Aga meie soovime, et riik püsiks paks, kord oleks majas ning naabri-Juhan, blääd, ei möliseks. Näiteks mitšman Volkov, kellel oli keelte peale annet, suutis kolme kohustusliku sõna abil selgeks teha  kui vaja oli nii videomagnetofoni kui kosmoselaeva ehituse. Rohkem sõnu ei läinudki lihtsalt vaja, sest inseneriteadus oli meil juba nii kaugele arenenud. Meie kapten, keda , me kutsusime hellitaval moel Vana Tyra, juhtis kolme sõna abil laeva kõikidel maailma meredel. Kui meil sõjalaevastikus oleks ropendamine ära keelatud, siis kuidas oleks kapten saanud meeskonnaga suhelda? Kuidas ta oleks saanud laeva juhtida? Taastumatu löögi oleks see andnud meie auhinnatud isetegevusele, sest vanemabi Puškin ei oleks saanud enam oma luuletusi deklameerida, vaid oleks pidanud keelatud sõnade asemel piiksuma. No mis luuletused need sellised oleksid olnud, muudkui piiks ja piiks?

Helistasin ka mitšman Volkovile ja vanemabi Puškinile ning küsisin, et kui nüüd nagu enam kultuurselt vestelda ei saa, millest me siis üldse räägime? Ma ise mõtlesin, et kui on selline seadus, et ei saa enam rahvalikult väljenduda, siis seadust tuleb muidugi täita. Järgmine kord kui sõbrad külla tulevad, siis joome teed… joome teed… ja… vaikime. Vanade sõprade vahel on kõik niigi selge… ilma sõnadetagi nagu öeldakse. Mitšman ütles, et mõtete edasiandmisel võib tõesti tekkida raskusi, sest kui me peame hakkama uusi sõnu välja mõtlema, siis võib nii videomagnetofoni kui ka kosmoselaeva ehitus tõlkes kaduma minna. Vanemabi ei olnud ka suu peale kukkunud ja täiendas, et edaspidi räägime viipekeeles, sest kui viipad, saavad kõik aru, kuhupoole minema peab. Jaapanlastel olevat meie minimalistliku keelekasutusega võrreldav kunstivorm: teatud luuletuste ehk haikude esitamine, kus kolme reaga antakse edasi terve tunnete spekter nagu meie seda kolme sõnaga teeme. No mina seda ei tea, Jaapanis mina käinud ei ole, aga kui mõni jaapanlane mind nende haikudega solvama tuleb, siis vabandage, võlgu ma ei jää, panen talle kolmekordsetega poeesiat ja lüürikat vastu. Vaatame, kellel parem luuletus tuleb!

Jalgpalli MM-st ja meestest suure M-iga

Meil on Anfissaga alles veel televiisor “Berjozka”, Brežnevi ajal ostuloaga kaubandusvõrgust muretsetud. Originaalis oli mustvalge pildiga, aga kui paar korda sai teda rusikaga põrutatud, lõi pildi värviliseks. Hea nõukogudeaegne kraam, töötab siiamaani. Ma eriti palju telekat ei vaata, pole ju sealt enam midagi vaadata. Vanasti tuli igal pühapäeva hommikul “Teenin Nõukogude Liitu” ja siis olid veel filmid “Neli tankisti ja koer”, “Kaalul on rohkem kui elu” ja “Seitseteist kevadist hetke”, aga selliseid filme enam ei tehta. Anfissa jõllitab sealt põhiliselt seebikaid, mida saab hiljem naabri-Loreidaga pikalt ja laialt arutada, kas Maria abiellub Arturoga ning kas Lucia on Eduardo vanaema kolmandast abielust. Iga nelja aasta tagant löön ma aga korra majja, sest siis vallutab helesinise ekraani jalgpall, varustan end õllega ja maabun teleka ette. Anfissa viriseb ja lubab mul ninaluu murda, aga ma pean ometi end kehtestama ja näitama, kes on majas tõeline mees. Jalgpall mulle aga meeldib. Õppisin seda mängima Musta mere laevastikus teenides ja noorusajad tulevad meelde, aga ausalt öeldes tuleb tunnistada, et mäng ja eriti mängijad pole enam sellest klassist kui omal ajal. Vaatan televiisorist neid ülemakstud jalgpallureid ja sees kihvatab – täiskasvanud mees kukub juba peale puhumisest pikali maha ja viskleb-väänleb nagu langetõbine. Oigab, närib muru ja nutab nagu hakkaks kohe jalgpalli sünnitama, kuigi vastane ei ole teist veel varbaotsagagi puutuda saanud! Memmekad mitte mehed, ma ütlen, ja mitte keegi ei pea seda imelikuks?

Kui meie omal ajal laevastikus jalgpalli mängisime, siis käis see nii, et kahe laeva vahele tõmbasime merre poid püsti ja mees-mehe vahelises võitluses tuli pall ujudes viia vastase laevale. Kui ma räägin meestest, siis mõtlen ma loomulikult tõelisi mehi, milliseid valmistati ainult Nõukogude armees ja laevastikus. Need praegused jalgpallistaarid oleksid meie ajal heal juhul ainult kööki hirsiputru keetma ja kartulit koorima sobinud. Kuigi, mis ma räägin, kartuleid koorides oleksid nad endal ju kõrvad maha lõiganud ja siis vastasele viga nõudnud! Meie omal ajal mängisime jalgpalli nii, et tuli pall hambus vastase laevani ujuda, mööda ankruketti üles ronida, viiele vastasmängijale molli sõita ja pall läbi illuminaatori kambüüsi lüüa. Kõvemad mehed lõid nii täpselt, et pall maandus otse supipotti, kus kokk borši või rassolnikut vaaritas! Mis praegu on? Mingid kõrendid, sajadollarilised soengud moosiga pähe kammitud, toksivad palli ja ei saa isegi kuival maal väravale pihta! Kohe kui midagi on, kukuvad maha, nutt lahti ja viiakse kanderaami peal väljakult minema. Omal ajal, kui Spartak mängis Dünamoga või Šahtjor Lokomotiiviga, siis olid väljakul nõukogude inimesed, tõelised mehed, kes ei kartnud tuisku ega tormi. Suutsime jalgpalli mängida isegi kahe katkise ribi, murdunud lõualuu ja paistes kopsuga ja mitte ainult et ei mänginud, vaid ka võitsime mängu!

Meie kesktormaja oli motorist Abezjanov, kelle vanemabi Puškin oli ta kunagi purjus peaga Suhhumi lähedalt üles korjanud ja Abezjanovi nime all laevale madruseks munsterdanud. Oli selline ilus sileda karva ja pika sabaga pärdik. Pärast selgus, et professor Ivanovi ahvikasvanduses üritati mingite vanade sumeri savitahvlite järgi ahvi inimesega ristates tõelist nõukogude sõdurit valmistada, aga Abezjanov oli sealt plehku pannud. Pärdik oli väga nutikas, eriti huvitas teda kehakultuur ning ta võttis innukalt osa kõikidest meie hommikvõimlemistest. Varsti tegi ta  kätekõverdusi meeskonnakaaslastest juba kolm korda rohkem, aga ega need teised ka mingid nannipunnid ei olnud, ikkagi nõukogude sõjalaevastiku toodang, sdelanno v sssr. Siis ühel hommikul ei ilmunudki hommikvõimlemisele enam pika sabaga pärdik, vaid ehtne šimpans. Selgus, et Abezjanov oli vahepeal kehakultuuri abil pärdikust šimpansiks arenenud ning korraga oli kogu meie laev prillidega teadlasi täis, kes kõik teda uurisid ja puurisid, sest lõpuks ometi oli evolutsiooniteooria elava tõestuse saanud. Lõpuks jõudsid nad otsusele, et kõhulihaste ja käte treenimine oli pärdikutele oluline, et karmis olelusvõitluses ellu jääda ja need pärdikud, kes teevad kätekõverdusi, võivad leida endale paremad sigimispartnerid kui laisad pärdikud, kes käsi kõverdada ei taha. Abezjanovil oli aga naiste seas lööki. Alati kui me kusagil sadamasse jõudsime, võttis Abezjanov linnaloa ja kadus naistesse. Vot see oli tõeline mees, suure M-iga.

Peale naiste huvitasid teda veel suits ja viin ning mitšman Volkov õpetas ta selges rahvastevahelise suhtlemise keeles ropendama. Ühel korral saadeti meid ühte sõbralikku Aafrika riiki vennalikku abi andma ning seal me õpetasime Abezjanovi relvi käsitsema, et ta suudaks tõelise Musta mere laevastiku madrusena oma ajaloolist kodumaad kaitsta. Abezjanov lõi üksipäini vaenlase üksuse põgenema. Kui me aga Aafrikast tagasi kodusadamasse jõudsime, siis avastasime, et ega ta meist enam väga palju ei erinenudki. Nõukogude armee oli lihtsast pärdikust kasvatanud mitte ainult tõelise inimese, vaid ka tõelise mehe. Teadlased olid sillas, sest Engelsi kuulus lause “teenistus nõukogude armees tegi ahvist inimese” sai jälle kinnituse. Hiljem, kui ta Kesk-Aasias elas ning Taškendi Pahtakoris mängis ja sõjalaevastiku vormis kišlakivahel käis, siis kõik austasid teda. Jalgpalli ta, sindrinahk, mängida oskas. Oleks te vaid näinud, kuidas Abezjanov, pall hambus, mööda vaenlase reelingut silkas, omal kolm vastase dessantnikut sabas! Aga nii kõva koolituse oli ta mereväes saanud, et paljaste kätega   piiras tekil üksinda need kolm meest sisse ja sundis alla andma! Sellised mehed mängisid meil omal ajal, siis kui laevad olid rauast, mehed terasest ja seedesüsteem kannatas juua punast pidurivedelikku, laevastikus jalgpalli.

Niisiis vaatan mina nüüd meie nõukogudeaegsest “Berjozkast” seda jalgpalli emm-emmi ja ütlen, et ei ole see mäng ega midagi. Võtame või selle mängija, kes vastast õlast hammustas. Kas see on siis mehelik käitumine? Isegi minu naine Anfissa, kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister nii meeste kui naiste arvestuses, mitte ei hammusta, vaid lahkarvamuse korral virutab, nii et pea on paistes kui ette jääd! Hiljuti lubas ta mu hakklihamasinast läbi ajada, kuna mina vahin muudkui jalgpalli ja ta peab kuu aega ilma seksita olema. Meil nõukogude armees ei julgenud keegi kedagi hammustada, sest hammustavad ainult eided ja needki kättemaksuks. Seltsimehed naised nagu minu kallis kaasa, ei hakka hammustamisele aega kulutama, vaid panevad litri kirja ja head ööd! Kutu, piilu! Isegi kaevata pole kellelegi. Ja kui oligi vaja hammustada, siis hammustati nii, et midagi oli ära hammustatud, mitte õrnalt näksides nagu need lääne veiderdajad. Jalgpallis aga, palun väga, hammusta, kui miski ei meeldi! Oleks meie ajal mõni meremees kedagi hammustanud, siis oleks arvatud, et selline on linnaloaga kuskil sadamakõrtsides aeledes endale mõne ohtliku nakkushaiguse külge saanud ja mees, keda hammustati oleks velskri juurde viidud marutõvevastaseid süste saama!  Ühe korra ma siiski hammustasin laevaarsti, kui see tahtis mulle teetanuse süsti teha. Arst kanti maha ja viidi üle ühekäeliseks katlakütjaks. Niimoodi hammustasid tõelised mehed! Olid ajad, aga nüüd on jälle mäng algamas, pean minema külmkappi õlle järele. Jalgpall on parem kui seks, aga ärge seda Anfissale öelge.

Kuidas me olümpiamänge korraldasime

Nendel ilusatel aegadel, kui ma veel Mustal mere laevastikus aega teenisin, kutsuti mind ühel sinisel esmaspäeval vanemabi Puškini juurde. See ei ennustanud head. Püüdsin meeleheitlikult meenutada, mida ma jälle valesti olin teinud, kas vahis magama jäänud või köögitoimkonnas liiga paksud kartulikoored koorinud. Igatahes gürokompassi tühjaks joomist ma seekord enda peale ei võta, sest nägin oma silmaga, kuidas delfiin Maša meie laevas ringi luusis ning endale peaparandust otsis. Maša teenis aega laevastiku delfiinide üksuses, aga teda võis alatasa meie laeval näha, sest delfiinid on targad loomad ja Maša teadis, et meie juurest leiab ta peaaegu alati viina ja paberosse. Laevastik oli delfiinid pannud kaladieedile ja napsi ning sigarettidega oli neil alati kitsas käes. Alguses sulistasid delfiinid meres, nagu loodusloo õpikus ette on nähtud, aga poisid pakkusid neile naljapärast kärakat ja paberosse ning see hakkas neile meeldima. Vana Darvin ise oleks pidanud seda evolutsiooniimet nägema! Mingi hetk hakkasid delfiinid juba ise tekile ronima ja suitsu ning viina küsima ja mitte ainult suitsu ja viina, vaid kohanesid ka muidu mereväelaste spartaliku eluviisiga väga hästi. Need laevastikku astunud delfiinid olid väga meie moodi – panid sadamakõrtsides tina, käisid naistes ja võimalusel kaklesid maarottidega. Nii kui mõne kõhetuma madruse sadamas kätte said, siis peksid selle karistuseks armutult läbi. Sellised vinged vennad olid meie delfiinid!

Koputasin vanemabi kajuti uksele, astusin sisse ja võtsin valvel seisangu. Vanemabi istus mornilt laua taga, silmad öisest joomingust punased ja kottis ning ütles: „Ivar Juhannesovitš!“ Mul langes südamelt kohe kivi, sest niimoodi ees- ja isanime pidi ta minu poole pöörduski. Tavaliselt kasutas ta alluvate poole pöördumiseks hoopis krõbedamaid väljendeid, sest nii näeb ära, kes on ülemus ja kes on alluv. Teate küll, sõjaväes on subordinatsioonil väga oluline koht. Aga kuhu ma nüüd jäingi? Seekord kõnetas vanemabi Puškin mind lugupidavas toonis, mitte nagu tavaliselt: „Ivar Juhannesovitš, ma loodan, et te mäletate ikka, kuidas meeskond valis teid meie laeva spordiorganisaatoriks?“ See oli mul muidugi meeles, sest pidime istuma räige pohmakaga major Ivanovi poliittunnis, kus määrati meeskonna liikmeid igasugustele ühiskondlikele ametipostidele – kes määrati komsomolikomitee sekretäriks, kes vastutas ideoloogilise kasvatustöö eest ja niimoodi oli terve persetäis igasuguseid ametikohti välja jagamisel. Kui hõigati välja spordiorganisaator, siis käis Anfissa kohe minu nime välja ja nii jäigi, sest kõik olid muidugi nõus, et liisk nende peale ei langeks. Anfissa kui mitmekordne laevastiku sambomeister, tahtis sporditöö oma käpa all hoida ja ta teadis, et mina toetan teda alati.

Nüüd aga oli, nagu prantslased ütlevad, perse majas, sest vanemabi Puškin andis teada: „Ivar Juhannesovitš, lood on sellised, nagu te muidugi mäletate, kuidas neli aastat tagasi korraldas meie maa Moskvas suure üleilmse spordiürituse – olümpiamängud. Nüüd on neli aastat mööda läinud, aga olümpiamänge ei ole. Kapitalistid korraldavad oma olümpiamängud kusagil Los Andželeses, aga need pole mingid õiged olümpiamängud ja nõukogude sportlased sellistel ei osale. Meile pole tarvis, et mingi Miki Maus meile olümpiamänge korraldab! Kohtusin täna hommikul Vana T… eee … kapten Starohujeviga ja kapten andis teada, et teeme endale ise olümpiamängud, mis on palju tõelisemad olümpiamängud kui need, mida Miki Maus korraldab. Teie, Ivar Juhannesovitš, olete meile silma jäänud kui väga sportlik noormees, laeva spordiorganisaator, ja me hindame seda kõrgelt – sellepärast saate parteilise ülesande korraldada meie oma olümpiamängud. Küsimusi on? Ei ole. Täitke käsk, madrus Ivar!“ Mul ei jäänud muud üle kui raporteerisin: „Just nii, teenin Nõukogude Liitu, seltsimees kapten!“, millejärel andis vanemabi käskluse „Vabalt! Rivitult! Võite lahkuda!”, mis tähendab, et jäin oma murega üksi. Kui niimoodi ametlikult välja kutsutakse, ega siis pikka möla ei ole ja ohvitseri käsk tuleb täita. Küsimusi ei olnud, aga süda oli muret täis – kuidas mina, noor mees, saan hakkama nii tähtsa spordisündmuse korraldamisega nagu olümpiamängud? Moskva olümpiamänge mäletasin hästi, eelkõige selle järgi, et poodidesse ilmus siis igasugust defitsiitset kaupa müügile: banaane, nätsu, suhkruga kondenspiima, kakaokonserve ja isegi pepsikoolat, mida meie inimesed varem ei tundnud, aga välismaa sportlastele tuli muljet jätta. Miks pepsi, küsite? Teate, kui kokakoola oli selline vaenulik kapitalistide jook, siis pepsikoola oli meie nõukogude oma, isegi Fidel Castro ise jõi seda Havanna sigari kõrvale.

Läksin selle suure vastutusekoorma all küürus olles laeva tekile ja valasin ettenägelikult tulekustutusvahendite kappi tallele pandud pudelist endale ühe korraliku suraka. Ei mõjunud! Sellepärast valasin teise ja tüki kolmandatki, pudel sai tühjaks, aga minul hakkas mõte lõpuks jooksma. Mida on vaja spordivõistluste korraldamiseks? Olin koolis käies spordivõistlustel mitu korda osalenud ja ükskord sain rajooni noorte meistrivõistlustel kettaheites kolmanda koha, sest neljas osaleja ei suutnud ringi jääda ning ei saanudki tulemust kirja. Polnud ka ime, sest eelmisel õhtul olime temaga poiste vetsus salaja pudeli peeti naha vahele ajanud ja kaks pakki Priimat peale tõmmanud. Nüüd tal süda läikis ja sportlikku vormi polnud ollagi. Mina aga tegin oma tulemuse alati ära. Diplom peaks mul siiani kodus seina peal rippuma. Lasksin selle isegi ära raamida. Niisiis, olümpiamängud! Elementaarne, Watson, kõigepealt on meil spordi tegemiseks tarvis mida? Sportlasi! Õige! Tuleb leida staadion, spordivahendeid ja kohtunikke, kes sporditulemused ära mõõdaksid ja kõik kirja paneksid. Lõpuks on vaja veel diplomeid ja medaleid, sest autasustamine on spordivõistluste juures väga oluline. Peale kolmandat surakat mulle tundus, et kõike seda annab meil korraldada – laev oli suur ja lai, ka spordipoisse oli meil palju, küll me ka need kohtunikud leiame. Aga kas me ikka peame korraldama kõiki neid saja ja tuhande viiesaja meetri jookse, kolmikhüppeid, odaviskeid, kuulitõukeid ja vasaraheiteid, rääkimata ratsutamise takistussõidust või vibulaskmisest? Päris kõige selle jaoks ei jätkuks meil spordivahendeid ja kust kohast me näiteks hobused saame? Võibolla ainult Agdam Pohmelidze oskab meil ratsutada ja on natuke hobuse nägu, aga isegi kui selle mure saaksime lahendatud, siis katsu sa hobuseid kuidagi laeva peale saada ning neile veel võistlusrada üles panna. Tuleb jääda reaalsuse piiridesse. Sest vaata, kui meie teeme siin päris omad nõukogude olümpiamängud, kus osalevad ainult meie inimesed, siis võiksime piirduda ka meie nõukogulike spordialadega ja loobuda lääneriikide poolt pealesurutud kapitalistlikest spordialadest.

Mõeldud, tehtud! Otsustasin piirduda meie inimestele sobivate ja hästi sissetöötatud spordialadega nagu hundijooks, rusikavõitlus, joomiskabe, purjusujumine, torpeedolaskmine, podkidnoi ja muud sellised rahvalikud spordialad. Olime neid juba piisavalt harjutanud ja nii mõnigi kaasteenija oli juba omandanud olümpiamängudel osalemiseks vajaliku professionaalsuse. Anfissat silmas pidades lülitasin ka sambomaadluse võistlusprogrammi. Nüüd läks kõik juba hulga libedamalt, peagi olid meil sportlased koos, kõik valmis tööks ja kodumaa kaitseks: mina, vanemabi Puškin, teine tüürimees Zamogilnõi, mitšman Volkov, Agdam Pohmelidze, madrus Denissov, motorist Abezjanov, kokk Anfissa ja lisaks veel kaks leedukat ning kasahh. Pole välistatud, et mõnel talle südamelähedasel spordialal lööb kaasa ka kapten Starohujev ehk Vana Tyra isiklikult! Kohtunikuks hakkas meie zampolit major Ivanov ja laeva kaptjortšiku Platon Ivanõtši määrasime vastutama varustuse ja võitjate autasustamise eest. Hundijooksu ja paljude teiste spordivõistluste läbiviimise korraldamiseks tuli korralikult joogikraami varuda, et võistlused ikka kõrgeimal tasemel tehtud saaksid! Siis oli vaja veel välisvõistlejaid ning selleks palusin vennalikku abi naabruses asuvast tankipolgust. Võistluspäeva hommikul nad olidki kohal, eesotsas Anfissa kõva konkurendi Olimpiada Bogatõrinaga, kes oli küll veidi laksu all, aga kadestamisväärselt heas sportlikus vormis. Teate küll, need tankistid olid seal rohkem saapamäärde ja tavoti peal ning see võttis neil orienteerumise segi, kuid meie sportlastele peaks see edu sisse andma. Delfiiniüksuse sportlasi esindas loomulikult meie vana tuttav delfiin Maša, kes jälle meie laevas ringi luusis ning viina ja suitsu otsis. Kahe paki Belamorkanaliga sain ta nõusse. Delfiinid tegid eranditult filtrita suitsu, sest nagu ütles Maša, filtrid, eriti veefiltrid, on nõrkadele!

Soojenduseks alustasime hundijooksuga, selle oli meie oma mitšman Volkov, Tambovi poiss, välja mõelnud ja see ala kujutas omalaadset orienteerumisvõistlust, kus kontrollpunktides tuli igas ühes teeklaas viinaga hinge alla panna. Võitis see, kes kõik kontrollpunktid üles leidis ja lõpuks esimesena finišisse jõudis. Selle võistluse pani mitšman Volkov muidugi ülekaalukalt kinni, kuid kaks järgmist auhinnalist kohta läksid tankipolgu poistele. Mina sain stardist hästi minema ja leidsin kontrollpunktid kergesti üles, aga kuigi ma ise olin võistlusraja maha märkinud, viimast kontrollpunkti enam ei mäletanud ja jäin napilt medalist ilma. Lohutuseks õnnestus edestada vanemabi Puškinit, kes ei olnud üldse mitte papist poiss, vaid oli nooruses perspektiivikas Mongoolia hokimängija. Teda oleks äärepealt isegi Mongoolia koondisesse võetud, aga siis avastati, et ta oli hoopis Nõukogude Liidu kodanik. Nüüd, aastaid hiljem tagantjärele tark olles, oleksime võinud saapamäärde dopinguks kuulutada ja tankipolgu poisid võistlustelt kõrvaldada, aga siis ei teadnud me veel dopingust midagi ja nii jäingi ma sellel alal medalist ilma.

Järgmisena siirdusime purjusujumise distantsile ja siin enam tankipolgu maarottidel šansse polnud, kuid kõva konkurent oli meile delfiin Maša, kes tavaliselt alati võitis, kui ta just väga purjus polnud. Purjusujumine erines tavalisest ujumisest sellepoolest, et ujuti Mustas meres ümber laeva ning iga võistleja pidi enne pudeli viina hinge alla panema, et tekiks ujumiseks sobilik seisund, mida kapten Starohujev isiklikult liiklusmiilitsatelt kaardimängus võidetud alkomeetriga kontrollis. Maša võitis seegi kord ülekaalukalt, kuid dopingukontrollis avastati, et ta oli seekord varastanud ja jätnud pudeli puutumata. Starohujevi alkomeeter näitas, et promillid olid nullis ning delfiini sõjakavalus ei läinud läbi. Kuldmedal läks seetõttu vanemabi Puškinile, kes edestas kahte leedukat ja kasahhi. Maša ei jäänud medalist siiski ilma, sest tavaliselt ongi nii, et kui ujumises ei vedanud, siis veab kaardimängus ja ta võitis podkidnoi turniiri motorist Abezjanovi ja Agdam Pohmelidze ees. Viimane ei osanud tegelikult küll üldse kaarte mängida, ainult kiibitseda, kuid tal vedas kohutavalt, sest tema vastased pakkusid järjekindlalt üle ja ta ei pidanud võitmiseks midagi tegema.

Järgmine võistlusala oli meil päästepaatide sõuderalli. Distantsiks kinnitas rajameister kaptjortšik Platon Ivanõtš marsruudi laevalt sadamasse ja tagasi. Selleks olid objektiivsed põhjused, sest hundijooks ja purjusujumine, aga eriti kaardimäng olid meie viinavarud lõplikult ammendanud. Jõudnud sadamasse, pidi paatkond maale hüppama, kiiruse peale 100 meetrit viinapoodi sprintima, viis kasti õlut ja kaks kasti viina kaasa ostma ja siis tagasi laevale aerutama. Selle võistluse pani minu paatkond koosseisus mina, mitšman Volkov, vanemabi Puškin, Agdam Pohmelidze ja motorist Abezjanov nagu naksti kinni, sest kui inimesel on õllejanu, on ka sportlik motivatsioon kõrge. Me edestasime pikalt Anfissa paatkonda, kuhu kuulusid veel teine tüürimees Zamogilnõi, kaks leedukat ja kasahh. Tankistide paatkond, mille roolimees oli delfiin Maša, jäi kaugele maha. Võitjana tegime veel mitu auringi kuni kaptjortšik lõpuks rahule jäi ja edasiseks võistluseks vajaminevad sporditegemise vahendid olid meie laoseisus jälle taastatud. Spordivõistluste juures on väga oluline, et sul on ka korralikud spordivahendid. Lisaks viinavarudele leidus laeva trümmis veel konserve, kala tomatipasta kastmes ja hapukurki. Hea toitumine on sõjapidamise alus, seda ütles juba kuulus nõukogude väejuht Suvorov, kes paistis silma Suures Isamaasõjas. Suvorovile õpetas selle tarkuse aga akadeemik Starohujev, meie kapteni kauge esiisa, kes oli leiutanud nii aurumasina kui ka puskariajamise tehnoloogia. Sõudmiselt läksime üle joomiskabele, kus osales juba kapten Starohujev, sest ka selle mängu oli leiutanud tema akadeemikust esiisa efektiivset puskariajamise tehnoloogiat otsides. Meie kaptenile ei saanudki joomiskabes keegi vastu, kuid teiseks tuli Olimpiada Bogatõrina tankipolgust, kes jättis teise tüürimehe Zamogilnõi pronksile.

Nüüd oli aeg käes rusikavõitluseks, aga siin ei olnud vastast Siberi karule madrus Denissovile, kes võitis finaalis Olimpiada Bogatõrinat. Denissovil oli hea tugev löök, virutas nagu kuvaldaga, ta oli seda salaagade peal kõvasti harjutanud. Eelnevalt saatis Bogatõrina poolfinaalis Anfissa vasakhaagiga ööbikuid kuulama ning Anfissa jäi alles kolmandaks, kuigi lootis võita, sest tema paremsirge  ei jäänud oluliselt alla Denissovile. Siiski sai ta oma esimese individuaalse medali hoolimata sellest, et tema silmaalust kaunistas nüüd Olimpiada joonistatud suur sinine latern, millega ta tavaliselt mind kostitas. Allajäämine põhikonkurendile ajas Anfissa püha viha täis ning sambovõistluse finaalis tuuseldas ta Olimpiadat juba päris korralikult. Ta sisistas võidurõõmsalt valuvõttesse võetud Olimpiadale: „Nüüd sa patsutad küll, vana madu … Aga, kes siin enne mölises? Kes mu meikapi ära rikkus?“ Nii keeras ta valuvõtet veel mitu tiiru peale, kuni kohtunik zampolit Ivanov vahele hüppas ja marus Anfissa tankipolgu poiste abiga eemale tiris. Anfissa sai kuldmedali ning tema suureks rõõmuks ei võitnud Olimpiada lõpuks ühtegi kuldmedalit, mis tema  tuju veelgi tõstis ning ta keetis meeskonnale tänutäheks suure pajatäie makarone laevastiku moodi, teate küll tema firmaroog makaroonõ po flotski, mis  viisid  keele alla. Kolmandaks tuli siin jällegi Agdam Pohmelidze, kes sai pronksikohtumises jagu motorist Abezjanovist. Abezjanov oli pisike ja kaalus teistest palju vähem, kuid väle nagu ahv ning suutis suuremad vastased osavusega pikali tõmmata ja nii sai ta üsna mitu tähtsat võitu enne kui Anfissa haamri alla jäi.

Finaalalaks oli meil torpeedolaskmine. Selleks sõitsime kaatritega avamerele ja võitis see, kes võttis torpeedodega kõige rohkem NATO tanke maha. See on midagi sarnast pokemonijahiga, mida need tänapäeva lödipüksid mängivad, ainult et torpeedolaskmises osalesid tõelised mehed ja meil olid ikka tõelised relvad. Selleks ajaks olid kõik võistlejad ennast sobivasse konditsioonisse viinud, sest muidu ei oleks üldse võimalik olnud Mustal merelt NATO tanke üles leida.  Medalid on tugeva ettevalmistuse vili ja selle eest oli kaptjortšik hoolt kandnud. Siingi osales kapten Starohujev isiklikult, kes muidugi võitis. Teiseks tuli vanemabi Puškin ja minul õnnestus ka lõpuks individuaalne medal kätte saada, kuna tabasin ühe tanki rohkem kui mitšman Volkov. Esialgu kuulus programmi veel ka Kalašnikovi automaadi kokkupanek, teate küll, kõigepealt võtsid automaadi lahti, siis pudel viina hinge alla ning stopper pandi käima. Kuid vahepeal raporteeris kaptjortšik  laoseisust ja  andis teada, et spordivahendid  on jälle otsa saanud, mistõttu tuli see ala programmist  kustutada. See kurvastas eriti vanemabi Puškinit, kellele kuulus mitteametlik maailmarekord 17 sekundit ning keda peeti selgeks favoriidiks. Kapten Starohujev oli aga  resoluutne ja teatas, et automaadi kokkupanek kaine peaga on sama, mis purjetamine tuulevaikse ilmaga ning võistlus tuli ära jätta.

Üldarvestuses saime me aga tankipolgu poistest palju rohkem medaleid ja mulle avaldas edukate olümpiamängude korraldamise eest kiitust ei keegi muu kui kapten Starohujev ise. Mulle kingiti pudel viina, läikivas köites Leonid Brežnevi kõnede kogumik „Leninlikul kursil“ ning minu pilt pandi väeosa autahvlile. Kõik tunnistasid, et need meie omad olid vingelt korraldatud tõelised olümpiamängud, mille üle isegi Sparta nõukogude sotsialistliku vabariigi ajateenijad oleksid Vanas Kreekas uhked olnud. Nüüd on jälle kusagil Brasiilias olümpia käimas, olen seda vahel telekast vaadanud, aga mis seal toimub? Kusagil tagatoas otsustatakse tulemused ära ja nõukogude sportlasi ei lasta mängudele ligidalegi. Räägivad, et doping. Kohe näha, et kardavad. Kujutad sa ette, sellel olümpial võisteldakse sulgpallis ja kujundujumises! Kas sellised saavad olla tõelised mehed ja naised? Pankrationis löödi vanasti ikka nii mõnigi moll korralikult mõlki, aga poksis ja maadluses vaadatakse tänapäeval hoolega, et sa vastasele haiget ei teeks, kujutad sa ette, nad poksivad isegi kiivrid peas. Maadluses ei näinud ma ühtegi valuvõtet, mis oleks vastase karjuma pannud. Pusisid niisama keset ringi nagu teise päeva joodikud, Anfissa ja Olimpiada vägeva finaaliga ei anna millegagi võrrelda. Kuhu me küll jõudnud oleme?

Delfiin Maša õiend

Täna hommikul oli toimetuse akvaariumisse laekunud üks kiri. See ei olnud mitte tavaline kiri, vaid oli saadetud pudelpostiga otse Atlandi ookeani vastaskaldalt, Miami rannavetelt! Kaunis haiverega valgele beluuganahale kirjutatud dokument oli hoolikalt hülgerasvaga tihendatud Jack Danielsi viskipudelisse suletud. Tuli välja, et kirja oli saatnud meile Ivari vana teenistuskaaslane Musta mere laevastiku päevilt, delfiin Maša. Peale pikaaegset teenistus Musta mere laevastikus Nõukogude Liidu, Ukraina ja Venemaa lipu all, on hoovused teda tänaseks kandnud päikesepaistelise Miami rannavetesse Florida lähistel, aga kuidas Maša teisele poole ookeani jõudis, on juba omaette seiklus tema pikaajalises meremeheelus, millest ta kirjutab oma kirja lõpuosas. Meile saatis ta kirja aga sellepärast, et ta ei ole nõus mõnede Ivari avaldatud seisukohtadega ning tahab mõningaid aspekte täpsustada või lausa ümber lükata. Õiendile lisatud kaaskirjas põhjendas ta oma pöördumist sellega, et inimene teadvat mereelust sama palju nagu heeringas jalgrattast. Käesolevaga avaldame Maša kirja muutmata kujul.

***
Moens, sägad! Minu nimi on Maša ja ma olen delfiin. Selle nime all võeti mind teenistusse Musta mere laevastikus ja kirjutati välja sõjalaevastiku madruse pajuk. Delfiinide seas tuntakse mind hoopis teise nimega, aga seda ei suudaks te järgi hääldada ning see kõlaks teie kõrvadele nagu inimhelilooja Bachi kuuenda sümfoonia partituur, mida orkester esitab basseinis vee all. Delfiiniks tahtsin ma saada juba varases lapsepõlves. Tõsi, minu päritolu arvestades ei olnudki eriti teisi valikuid, sest kui juba sinu vanaema oli delfiin, ema oli delfiin, siis ega pärl karbist kaugele ei kuku – paratamatult sai ka minust delfiin ja see oli juba privileeg, sest meil meres on nii, et isegi viimane kui kalmaar või raipojuke unistab delfiiniks saamisest, kuigi mitte kunagi pole ükski kalmaar ega rai oma unistust täita suutnud ega delfiiniks saanud nagu pole mitte kunagi ühtegi kalmaari ega raid võetud teenistusse Nõukogude Liidu sõjalaevastikus. Paremal juhul saabub nende karjääri tipphetk laevastiku lipulaeva kalasupi potis! Selles, kuidas delfiiniparv kuuvalgel mööda laineharju lendab, nagu teie inimesed ütlete, on midagi poeetilist ja ligitõmbavat. Poeesiat meil sellisel kujul küll ei ole, sest delfiinid ei luuleta. Meie hoopis laulame! Aga meie laul ei ole nagu teil, vaid hoopis eriline ja teie selle ilu ei mõista, sest teie intelligentsustase on palju madalam ja te pole veel nii kaugele arenenud. Siin ma korrigeerin kohe ühe Ivari väite, kes võrdles evolutsiooni Darwini teooriaga, aga Darwin eksis – evolutsioon ei ole mitte selles, et ahv areneb inimeseks, vaid hoopis see, kui inimene areneb delfiiniks.

Peale Bachi sümfooniate meeldib mulle inimeste muusikast veel Koit Toome, siis kui ta laulab laulu „Mere lapsed“. Tõelise delfiini tunneb teine delfiin kohe ära! Kui ma möödunud aastal Läänemeres ringi ujusin, siis ühe kruiisilaeva kõrval kroolides jäin kuulama, kuidas ta seda laulu esitas. See oli täitsa sama keele moodi, mida Ivar räägib ja ma sain kõikidest sõnadest aru. Nõukogude sõjalaevastikus õpetati meile rahvastevahelise suhtlemise keelt, et me sõjaväelistest käsklustest aru saaksime, sest ohvitserid ju delfiinide keelt ei osanud. Eesti keele õppisin ma ära, kui kunagi Ivarile pudeli Solntsedari võlgu jäin. Ükskord ajas hirmsasti janutama, selline kõva veiniisu oli peal, aga raha ei olnud, sest delfiinidele palka ei makstud ja katsu sa ilma rahata poest veini kätte saada, panevad karistuseks basseini kinni. Meie komandör ütles alati, et laevastikus teenimine on auasi ja selle eest pole viisakas raha küsida. Ivar oli nõus mulle kapten Starohujevi varudest pudeli veini va… muretsema, aga vastutasuks leppisime kokku, et mina omakorda õpin eesti keele ära, et temaga emakeeles juttu ajada saaks, sest teenistuses pole ühtegi teist eesti poissi ja ilma praktikata hakkab keel juba ära ununema. Nii ma õppisingi eesti keele ühe nädalaga ära, sest meie, delfiinid, oleme palju targemad kui inimesed, meil on palju suurem aju ja sinna ikka mahub igasuguseid teadmisi palju rohkem sisse. Ivar näiteks kurdabki, et tema mälumaht sai laevastikus teenides täis ja uusi teadmisi enam pähe ei mahu, tao või kuvaldaga.

Minul on kõik merekaardid peas, ükskord vanemtüürimees Puškin näitas mulle laevastiku mereatlast, kus olid kõik ookeanid ja mered sees ja mulle jäid nad kõik kohe meelde! Kui ma hiljuti Sevastoopolist Miami suunas kursi võtsin, polnud minu jaoks eriline kunst õigesse randa jõuda. Seda kutsute teie absoluutseks mäluks, aga delfiinidele on see tavaline argipäev, sest meil on selline ajuehitus, mis kõik teadmised talletab. Meie vajame selliseid oskusi kajalokatsioonil, kui räimeparvesid taga ajame. Teil inimestel on selleks igasugused radarid ja GPS-id ja muud vidinad välja mõeldud, et omal ajusid vaja ei oleks. Meie aga peame kõik ise meeles pidama, iga viimast kui viidikat nägupidi ära tundma ja kõiki meresid mäletama, et parves ära ei eksiks. Sellepärast jäävad meile ka kõik võõrkeeled hästi meelde. Ma tahaks muidugi näha, kuidas Ivar vastutasuks delfiinikeele ära õpib! Viskan selle peale kohe kuus saltot, või nagu teie ütlete, naeran laginal! Ta pole võimeline isegi lihtlabasest heeringakeelest aru saama, seletas mulle siin, et kalad on tummad ja ainult maigutavad suud nagu mitšman Volkov peale palgapäeva.

Ükskord käis Krimmis meie väeosas külas ihtüoloog, kes uuris mereelukate elu. Teate ka, kui solvav see võib olla, kui sind pidevalt kalaks peetakse ja kalateadlane sind uurima saadetakse? Tahtsin talle kohe loivaga üle küüru anda selle eest, et ta meid koos kaladega samasse patta pani nagu kalmaari või rai laevastiku lipulaeva kalasuppi. Loopis see kalateadlane siis viidikaid vette, et me pinnale tuleksime, lülitas magnetofoni sisse ja nõudis, et hakkaksime rääkima! Ma ütlesin talle suhteliselt lahtise tekstiga puhtas heeringakeeles, mis ma temast peale sellist isiklikku solvamist arvan ja saatsin ta kolm korda järjest Mariaani sügavikku! Mitte et ma laevastikus rahvastevahelise suhtlemise keeles poleks ropendamist ära õppinud, aga no ta tahtis ju kalahääli kuulda! Delfiinikeeles ropendada ei ole võimalik, sest meie keeles ei olegi roppe sõnu, meie keel on poeetilise ülesehitusega, kasutame alliteratsiooni ja assonantsi, isegi süntaks ei võimalda meil rumalasti rääkida. Kui aga mõni latimeeria tuju pahaks ajab, siis läheme kohe heeringakeelele üle. Heeringakeel võimaldab ikka igasuguseid asju öelda, isegi teie Puškin punastaks, kui ta heeringakeelsest sõimust aru saaks. Ma mõtlen see kuulus nõukogude luuletaja Puškin. Vanemabi Puškin ei punastanud kunagi, sest tema nägu oli juba alkoholi liigtarvitamisest niigi pidevalt punane nagu riigilipp. Kalateadlane aga naeratas üle terve lolli lõusta ühest lõpusest teiseni ja palus mul kolm korda korrata, mida ma suurima rõõmuga ka tegin. See plankton läks selle lindiga oma instituuti kalade lingvistikaalast doktoritööd kirjutama. Ma ei tea, mis ta sinna kokku kirjutas, kui saate teada, siis öelge mulle ka. Midagi ilusat seal igatahes olla ei saanud, sest peale minu sõnavõttu kadusid Mustast merest heeringad kolmeks aastaks ära, olid nii ehmatanud selle peale!

Meie teadusega ei tegele, sest meie delfiinid teame niigi kõike! Teid muidugi huvitaks, et miks me ikkagi veel, kuigi oleme nii targad, meres elame? Kas poleks parem elada kolmetoalises kõigi mugavustega korteris maismaal suures linnas nagu see inimestele meeldib? Teate, delfiinidel levib selline kõnekäänd – loll nagu inimene! Ega me lollid ei ole, siis peaksime me ju hakkama lahendama väga paljusid erinevaid logistilisi, keskkonnaalaseid, tööhõivega seonduvaid ja sotsiaalpoliitilisi probleeme. Mäletame veel küll seda tüüpi, kellel miljon aastat tagasi merest kõrini sai, endale jalad alla kasvatas ning kaldale ronis. Ja mis ta sellest siis võitis? Mitte midagi! Kuuldavasti töötab trammipargis öövahina ja käib palgalisaks pudeleid korjamas. Praegu ei tunneks teda ilmselt äragi ja oleme nüüd ausad, ükski tõeline delfiin ei tahagi sellist koduvee reeturit ka tunda. Arvate, et räägin seda puhtast kadedusest? Et ma ise pole kunagi maareisil käinud ja nüüd õelutsen? Tegelikult oleme meremeestega maarottide juures käinud küll ja küll, nii et vähe pole. Tõsi, ega me sadamakõrtsidest palju kaugemale sisemaale pole saanud, sest magedaid jõgesid pidi me ujuda ei taha, magevesi läheb silma ja maismaal kõndimine paneb jällegi saba valutama, aga mingi kogemus seegi. Nagu ma ka eelnevalt ütlesin, maareisil tekivad kohe igasugused logistilised ja sotsiaalmajanduslikud probleemid. Mitte et ma nõrk oleksin, kaugel sellest, aga lihtsalt ei huvita! Ütlen ausalt, et kui laevastik oleks meid korralikult viina ja paberossidega varustanud, ei tõstaks uimeotsagi maale, aga laevastikus panid nad meid kaladieedile. Kalendris oli meil kogu aeg ainult üks päev – neljapäev! Ei mingeid siniseid esmaspäevi nagu inimeste väeosades! Aga isegi teie, inimesed teate, et kui pidevalt konservkala süüa, siis lõpuks tahaks vahelduseks ka midagi muud, kasvõi hapukapsaid sealiha ja kartulitega nagu mulle Ivari pool Eestis pakuti.

Pealegi, ega see peale meeleolukat kõrtsipäeva joogikünas ärkamine ja teise päeva maahaigus ka just kergete killast ei ole. Süda läigib ja ajab oksele, pea valutab ja isegi heeringas ei lähe enam suust sisse. Ma näen ju küll, mida te sinna maale olete oma nõrga aruga ehitanud: igasuguseid tammisid ja tõkkeid oma veehoidlate jaoks, et elektrit teha. Meie meres elektrit üldse ei kasutagi, sest milleks meile, delfiinidele, elekter? Elektrit kasutavad ainult mingid jube tumeda taustaga süvameresägad kuskil Mariaani süviku põhjas Vaikses ookeanis, aga sellistest ei taha meie, korralikud mereelanikud, midagi teada. Tean ainult paari elektriangerjat, aga need on üldse jõle libedad tüübid, saaksid ainult särada ja oma libedat juttu mulistada, et korralik tüdruk ära rääkida. Viisakas delfiinipreili sellistega ei suhtle! Aga teie, inimesed, olete elektrist ju lausa sõltuvuses nagu ka naftast, kivisöest, terasest, viinast, tubakast ja rahast ning muust te ei mõtlegi! Siis veel filtreerite omale joogivett, aga siinkohal pean heeringakeelele üle minema, sest oma rooja saadate te kõik meile filtreerimata kujul. Sööge, kalad, jooge, kalad! Keskkonnaalased teadmised on teil alles lapsekingades. Meie, nagu te oma blogis ka mainisite, tarvitame tõesti alkoholi, aga seda ainult tööajal ja teenistuskohustusi täites. Vabal ajal joome me ainult puhast vett, sööme heeringat ja ujume jala. Miks ainult teenistuse ajal, küsite? Teenistus nõukogude sõjalaevastikus ei olnud mingi meelakkumine! Kui inimesed maandavad alkoholiga pingeid, siis meie parandame sellega vaimset sooritusvõimet, sest meie suurtel ajudel on oht üle kuumeneda ja teadupärast sisaldavad jahutusvedelikud ka teatava protsendi alkoholi.

Ja nüüd, mida ma teie blogist loen: delfiin Maša käis mööda laeva ja otsis paberosse? No kuulge! Tehke endale kõigepealt selgeks, millepärast üks delfiin üldse suitsetab ja siis tulge alles rääkima! Ma ei hakka teile pikalt seletama, nagunii te aru ei saaks, aga meie puhul on tegu spirituaalsusega kõrgematel vibratsioonitasanditel, sest nii saame oma tšakrad läbi puhuda. Ja kui tšakrad on puhtad, siis saame laulda ning mediteerida ja tegeleda vaimse täiustumisega. Ivar rääkis mulle, et temal muuseas on ka samamoodi: peale kahte rasket järjestikust sünnipäevapidu jahutas ta oma aju alkoholiga, tegi hoolega suitsu peale ja uskuge või mitte, hakkas öösel kell kolm rääkima puhtas delfiinikeeles! Piiksus ja vilistas täiesti arvestatavas Musta mere aktsendiga delfiinidialektis, aru ei saanud ma tast mitte midagi, aga pika peo puhul on see isegi samakeelsete inimeste vahel nii, saati siis veel inimese ja delfiini vahelises vestluses kell kolm öösel. Teate ju küll seda olukorda – sina oled joogine, sõber on joogine. Üks räägib, teine räägib. Olete kaelakuti, aru ei saa, mida teine räägib, aga tuju on ülev. Selline näeb välja tõeline relvavendlus, sest igasuguse suvalise tüübiga luurele juba ei läheks! Hommikul Ivar muidugi enam midagi ei mäletanud, aga minult sai ta sellegipoolest preemiapunkti. On küll loll nagu inimene, aga vähemalt arenguvõimeline!

Ja mis te seal seletasite, et meie delfiinid olla kellelegi madrusele sadamas peksa andnud? Hullemat laimu pole minu delfiinisilmad veel näinud! Aegajalt esines laevastiku ajateenijatega tõesti erimeelsusi, aga nende lahendamiseks jäävad meie loivad lühikeseks. Kas me näeme teie arust välja nagu mingisugused tänavakaklejad? Kui delfiin tahab teisele delfiinile koha kätte näidata, siis ei tee ta seda rusikatega, nagu lollid inimeste külapeol, vaid hakkavad võidu sabalupsu lööma. Kes lööb tugevama sabalupsu, saabki kõik emased delfiinid endale! „The winner takes it all“, nagu meil Ameerikas öeldakse või nagu laulab Rootsi kalakonservide tootja ABBA. Nad teevad muuseas suurepärast tuunipastat! Minu tulevane abikaasa lõi mind kosides nii võimsa sabalupsu, et oleks peaaegu Ivari laeva põhja ajanud! Meremehed hakkasid juba päästepaatidesse ronima, et oma nahka päästa, sest arvasid, et vaenlase torpeedo on laeva tabanud. Oh, olid alles ajad! Aga olime ju siis noored ja ulakad…

Pidin teile rääkima veel, kuidas ma Miamisse sattusin ja selleks pean ma minema aega täna kakskümmend viis aastat tagasi, kui Nõukogude Liit sai otsa ja ühes temaga ka nõukogude sõjalaevastik. Mina oma teenistuskaaslastega jäin Ukraina alla, aga ukrainlased ei osanud meiega suurt midagi peale hakata ning kuigi me olime noored täies elujõus delfiinid, koheldi meid nagu mingeid sõjaväepensionäre ning meie teeneid ei vajatud enam. Niimoodi jäeti terve kari väljaõppinud spetsialiste ula peale. Ja nii see allakäik hakkas – kes hakkas depressioonist jooma, kes laskis ennast võrku püüda ja läks delfinaariumisse halvasti tasustatud tööle inimeste lõbustamiseks lolle pallitrikke tegema, mõned meie delfiinid emigreerusid koguni Iraani ja astusid islami usku. Minu armas abikaasa delfiin Miša laskis end samuti ära rääkida, sest ta oli kuulnud, et seal võib igaüks koguni neli naisdelfiini endale kaasaks kosida. Teised meie poisid aga, nagu juba ütlesin, hakkasid jooma või sattusid kuritegelikule teele, sest me olime saanud hea väljaõppe, mida kriminaalsed autoriteedid oskasid hinnata. Meie üksuse ülesandeks oli mereväe uppunud varustuse otsimine ja vaenlase sukeldujate tuvastamine. Aga kindlasti ei olnud kõik kadunud varustus mitte ära uppunud, vaid midagi olid ülemused ka koju viinud ja seda meie leida ei suutnud. Seetõttu jäi kadunud asjade leidmise statistiline näitaja üsnagi madalaks. Nõukogude sõjalaevastikus koolitati meid otsima veel meremiine ja teisi objekte, sest meie looduslik sonar suudab eristada inimkätega loodud ja naturaalseid objekte, aga selle jaoks ukrainlastel raha enam ei jätkunud. Alles mõned aastad tagasi võtsid ukrainlased meid uuesti teenistusse ja hakkasid jälle treenima.

Siis aga vahetus Krimmis võim, rohelised mehikesed piirasid meie baasi sisse ja seadsid meid valiku ette, et kas anname alla või läheme nende poole üle. Meie andsime muidugi alla, sest keda huvitaks väliköögis boršisupiks ülendamine ja läksime venelaste poole üle, sest jutud liikusid, et Venemaa sõjalaevastikus on palju parem elu ja seal jagatakse delfiinidele isegi viina ja paberosse, aga elu tõi hoopis uued väljakutsed. Sevastoopolis andis kontserti minu vana sõber Steven Seagal, kes on loomulikult minu lemmiknäitleja Jean-Claude van Damme ja Sylvester Stallone kõrval. Steveni isa oli merikajakas ja ema oli kuulsa Tšingis-khaani järeltulija, seepärast saime temaga kajakate keeles suhelda. Peale kontserti läksime õlut jooma ja Steven ütles, et Maša, kaua sa siin konutad, lähed niiviisi rasva. Tule parem Ameerikasse, neil on samuti delfiinide üksus loodud ja sinu kogemused kuluvad seal ära.

Võtsingi teekonna üle ookeani üle ette ja käisin ka Vaikse ookeani ääres nende ameeriklaste nõndanimetatud keskuses ära, aga vanale merekarule, kes on teeninud kõrvuti selliste mereväe korüfeedega nagu kapten Starohujev, vanemabi Puškin või mitšman Volkov, jättis see keskus väga nõrga mulje. Mulle demonstreeriti hüljest nimega Gunnar, vist isa poolt rootslane, sest miks tal selline nimi on, kes oskas kruvikeerajat kasutada! See võtab jälle vanduma ning pean heeringakeelele üle minema. Nimi ütleb ka juba midagi, sest meil Musta mere laevastikus teenis kunagi aega ka üks Gunnar. Teised salaagad said noorteajal tavaliselt seitse korda nädalas peksa, aga Gunnarile anti igaks juhus kaheksa korda, võite ise järeldusi teha. Kui kapten Starohujevil mootorpaadiga midagi juhtus, siis arvake ära, kelle poole ta pöördus? Loomulikult minu, delfiin Maša, mitte ajateenija Gunnari poole. Pudeli viina ning kahe paki paberosside peale saime alati kaubale. Meid, nõukogude delfiine, ei õpetatud mitte ainult kruvikeerajaga ümber käima, vaid ka elektridrelli, mutrivõtme, tungraua ja kuvaldaga. Nende ameerika delfiinidega polnud aga võimalik isegi koos napsi võtta, sest kujutad sa ette, nemad olla täiskarsklased! Ühele korralikule delfiinile mõjub aga karsklane samas akvatooriumis nagu inimestele praktiseeriv taimetoitlane cowboyde barbecue grilliõhtul, sa tunned, et midagi on ikka väga valesti! Kadusin sealt läänerannikult nii kiiresti kui võimalik.

Pidin siis leidma endale uut tegevust ja kohtusin ühe tüübiga, keda tundsin ajast, kui ma veel Ukraina laevastiku teenistuses olin. See tüüp, Paul, kutsusime teda siis Pašaks, oli president Janukovitši nõunik, aga selleks, et presidendile nõu anda, käis ta seda hoopiski minu käest küsimas, sest delfiinid on teadagi targemad kui inimesed. Nüüd oli Paša aga saanud Donald Trumpi valimiskampaania juhiks ja neil ei läinud hästi, sest paljud ameeriklased ei tahtnud millegipärast Donaldi poolt hääletada ning nende reitingud olid langustrendis. Ütles, et tema astub siis tagasi, kui mina tema asemel ise kampaaniajuhiks hakkan ja pudeli Jack Danielsi peale lõimegi käed. Selle pudeliga ma teile praegu kirja saadangi. See Donald tundub tõeline mees olevat, lubas korra majja lüüa ja Ameerika ümber suure müüri ehitada, sest nagu meil öeldakse, kõik hakkab pihta efektiivsest siseturukaitsest. Lõpetuseks ütlen teile veel, et vaatamata räigetele faktuaalsetele möödapanekutele jätkan ma siiski teie lugemist, aga palun tulevikus täpsem olla! Mul läheb sellise semantilise kirjandussodi tšakratest läbipuhumiseks tavaliselt kaks suurt Havanna sigarit päevas! Vahetan neid Fidel Castro vabaduse saarelt putku pistnud delfiinidelt Milleri õlle ja fishburgeritevastu. Neil Kuuba delfiinidel ju ei ole dollareid, et ise omale õlut osta, aga tubakaistanduses oli neil loib sees ja kui ajama panid, võtsid sigareid kaasa. Lähen nüüd rannakohvikusse viskit jooma ja tuunikala-krabi salatit sööma. Ciao, maimukesed, kabuloivakesed! Kuus saltot ja lainelups teile ujumispüksi!

Sündmustest Krimmis

Minu kui Musta mere laevastiku veterani poole on pöördunud paljud kodanikud burksiputka ees ja poe taga, et teha neile selgeks, mida arvata sündmustest Ukrainas ja Krimmis. Veetsin minagi oma elu ilusamad aastad Mustal merel nõukogude armeed ja sõjalaevastikku teenides. Minu kodusadam oli Odessa, kuid kolme aasta jooksul õnnestus mul külastada peaaegu kõiki Musta mere sadamaid ning peale seda hakati rahva seas rääkima, et igas sadamas võib kohata ühte eestlast. See juhtus siis, kui ma olin tutvunud kohalike naisterahvastega ning Musta mere rahvaste geneetilist koodi muutnud. Praegu on Musta mere ääres huvitavaks läinud, sest Krimm on ühinenud Venemaaga ja see toob meelde kuldsed ajad Musta mere laevastikus suurt kodumaad teenides. Südame teeb soojaks, kui näed, et vennasrahvad ühinevad ning iga Krimmi poisike võib nüüd unistada teenistusest Tšukotkas või Sahhalinil. Nõukogude armee taastamine on väga tähtis, sest seal karastus teras ning kasvasid tõelised mehed. Minu armas abikaasa Anfissa Fjodorovna, näkineid Musta mere lainetest, kaheksakordne Musta mere laevastiku meister sambos nii naiste kui meeste arvestuses ja tõeline mees on pärit kangelaslinnast Sevastoopolist ja sellepärast toetab meie pere – mina, Anfissa ja Šarik, vankumatult Krimmi ühinemist Vene NFSV-ga.

Tänapäeva kapitalistide sõjaväe kõige suurem viga on see, et ta on väike. Kes üldse kardaks väikest sõjaväge?  Vaenlase ajab selline sõjavägi naerma. Meie ajal oli armee suur ja võimas ja kaitses ühte kuuendikku planeedist.  Need tänapäeva kapitalistlikud nannipunnid, kes pole tõsist sõjaväge üldse näinudki, kas sellistest on tulest ja veest läbi käinud võitlejatele üldse vastast. Krimmis me nägime, kuidas nende tankidest ja soomukitest jagu saamiseks piisab ühest nõukogude kopamehest. Kui ma Anfissat sambovõistlustel esinemas nägin, siis saabus mulle äratundmine – vot siin on tegemist tõelise mehega. Sevastoopol oli alati tema südames, kus ühine teenistus Musta mere laevastikus viis kokku tema vanemad ning kelle jälgedes asus sinna teenima ka nende tütar. Algul ei tahetud teda sõjakomissariaadis kuulda võtta ning öeldi, et tüdrukuid armeesse teenima ei võeta. Anfissa sai sellise soolise diskrimineerimise peale väga vihaseks ja pidi demonstreerima neile vormis bürokraatidele seal paari sambovõtet, et tõestada – tema on tõeline mees ja peab läbima sõjaväeteenistuse nagu tema klassivennad, kellest paljusid ta ühe käega tuuseldas. Nii me ühele laevale teenima sattusimegi.

Rahvas kardab, et kui Krimm on võetud, siis tulevad venelased Eestit vallutama. Õigesti kardavad, sest meil siin pole tõelisi mehi, kes suudaksid vaenlasele vastu astuda. Kakskümmend kätekõverdust on lagi, mida meie ajateenijad suudavad välja võluda. Nõukogude armees kulus äratusest rivistuseni samapalju, kui kaua põles mitšman Volkovi käes tuletikk ja niiviisi võitsime me kõik sõjad. Tänapäeva nolkidel kulub selleks pool tundi, kui ta on jõudnud ärgata, ära juua kohvi koos saiakesega, vaadata internetist uudiseid ja alles siis on nad valmis isamaa kaitsmiseks. Viie minutiga jõuavad nad vaid hommikul doktori juurde ja kaebavad, kuidas neid ära kurnatakse ning nende õiguseid ei austata. Varsti hakkavad varsti teenimise eest endale palka ka nõudma nagu nad seal läänes juba teevad. Seda palgaarmeed mina kohe ei salli. Minu isa ütles alati, et heale sõdurile ei ole vaja palka, vaid malka!

Oleme Anfissa sugulaste käest muidugi küsinud, kuidas seal olukord on ja miks nad tahavad Venemaa alla minna. Kõik loodavad, et siis saab elu olema selline nagu meil vanasti Nõukogude Liidus, kus kõik oli odav ning muretu. Riik hoolitseb kõige eest. Osa Anfissa sugulasi elab Transnistrias, endises Moldaavia NSV-s. Nemadki on palunud ennast Venemaa koosseisu võtta. See on hea mõte, sest Moldaavias nad teevad head ja odavat veini, “Valgest kurest” rääkimata, mis toob lausa pisara silmi. “Agdam”, “Solntsedar”, millega sai ka planku värvida – kus olid meil omal ajal alles veinid, aga nüüd? Kõik on euronormidega ära solgitud.

Nüüd küsite minu käest, kuidas Eesti peaks käituma? Mina arvan, et meie peaksime venelastele kõigepealt piirilepingu üles ütlema, sest kõik saigi alguse sellest, kui rahvas ära reedeti ja piirileping tehti ning nüüd ei saa me enam Leningradi turule ja nõukogude armeesse. Lemps ja Mäidu poe taga räägivad, et Venemaa tahab hirmsasti piirilepingut ja pressib meile kõvasti peale, venelased ju hirmsasti armastavad lepinguid sõlmida, kuid meie peame seisma sirge seljaga nagu Arnold Rüütel ning jääma enda juurde, et pole vaja piiri ehitada meie rahvaste vendluse ja õeluse vahele. Kui venelased näevad, et piiri ei ole, siis saavad nad aru, et neid oodatakse – riik on teil väike, kuid lolle on palju, tulge ja rünnake meid! Kui piiri ei ole, siis on ikka parem rünnata, kui piir ees on, sest muidu peab jälle kopamehe palkama, kes piiri maha lükkab. Soome nakkikioskite ees juba oodatakse, et nad saaksid Karjala tagasi, kohe oleks neil 800 000 neukkut juures ning saaksid põhjatule Vene turule metsa müüa. Karjala-Soome NSV võiks taastada küll, sest siis saab iga nõukogude inimene Soomes poes käia ning näha oma silmaga, kuidas välismaal elatakse.

Kas ujuv tünder?

Hommikul avasin ajalehe ja mida ma näen: rootslaste rahvussport, jaht tundmatuks jääda soovivale allveelaevale, on jälle käimas! Tähelepanelik lugeja kindlasti märkas, kuidas hiljuti uppunud tänapäevasest 22-meetrisest miniallveelaevast sai vastava eriala spetsialiste kaasates üleöö 1916. aastal Läänemerel kadunuks jäänud tsaaririigi aegne vene allveelaev! See, lapsed, on juba füüsika! Kui ma nõukogude sõjalaevastikus füüsikat ja keemiat õppisin, siis õpetasid mind selle ala parimad asjatundjad vanemabi Puškin ja laeva kaptjoršik ehk laohoidja Platon Ivanõtš. Seetõttu, tänu nõukogude armees ja sõjalaevastikus omandatud teadmistele, saan ma nüüd väga hästi aru füüsikalistest ja keemilistest protsessidest, mis seal Svenssonite ja Karlssonite pressis toimusid. Meediasse hõisati ennatlikult uudis, aga elevil tuuker vaatas valesti, sest veesurve all olles võib hapnikupuudusest igasuguseid asju ette kujutama hakata, isegi Vene allveelaevu Rootsi rannavetes! Niisiis kõik mida ajalehest loed, ei pruugi alati olla tõsi ja kui lehes kirjutatust ka ainult poolt usud, siis oled poolega ikkagi veel petta saanud! Selline on elu, sõbrad, aga et teile seda kõike selgeks teha, peaksin alustama algusest.

Sissejuhatuseks üks tore lugu, kuidas hapnikupuuduses maailm hoopis teistpidi paistab. Ükskord Sevastoopolis olin ma ilma akvalangita toorelt kümme minutit hinge kinni hoides vee all, et vanemabi Puškini üle reelingu vette kukkunud käekell Zarja Musta mere põhjast välja õngitseda. Kui meremees on endal päeva vabaks võtnud ja kerged karastusjoogid alla teinud, siis hoia alt! Teie maarotid, kes te hommikul kraanikausis nägu pestes kessoontõve saate, mind muidugi ei usu, aga teate, see on juba teie probleem.Ja teate, mis … Äkki tundsin, kuidas ilusate suurte tissidega näkineid kobab mul kubet … Looda sa! Tegelikult polnud seal peale kohaliku fauna ja floora, igasugused limased meretaimed ja üks koleda mordaga lõunamaa kala, mitte midagi märkimisväärset ja kui lõpuni aus olla, siis nagu hiljem selgus, see koleda mordaga kala oli minu teenistuskaaslane Musta mere laevastikust delfiin nimega Maša, kes seekord mul taskust paberossid ära pätsas.  Kella leidsin muidugi üles, ta, raisk, oli seitsmekümne meetri sügavusele koralli külge kinni jäänud.  Kui ma kella vanemabile tagastasin, siis sellest ajast peale oli minul laeva juhtkonnaga väga hea läbisaamine, kõnetati nagu demblit ees- ja isanime pidi, kutsuti kapten Starohujeviga kalale ja edaspidi usaldati kõige vastutusrikkamad ülesanded alati mulle! Tänutäheks sain nädala pikkuse linnaloa ja seniks kui meie laeva dokkides remonditi, põrutasin otse deliiriumisse. Laeval loeti lahkudes ainult sõnad peale, et kui linnas väga ära väsid, siis võta takso, ära sa ise mööda tänavaid roomama hakka, sest vorm kulub ära. Eesti mees teeb karjääri igal pool, kuhu satub. See, lapsed, on diplomaatia!

Kuhu ma nüüd jäingi … Mis siis tegelikult Rootsimaa rannavetes toimus? Kõik sai alguse akadeemik Starohujevi leiutisest. Rääkides sellest kummalisest leiust Rootsimaa rannas, siis meie kaptenil Starohujevil, keda me sõprade ringis lihtsalt Vanaks Tyraks kutsusime, oli kuulus pärisorjast esiisa, kellele tsaar isiklikult vabaduse kinkis. Temast sai kuulus insener ja leiutaja akadeemik Starohujev, kes koos ühe teise pärisorja, Ivan Polzunoviga, leiutas praktiliselt kõik vähegi revolutsioonilised avastused, mille kapitalistid pärast endale omistasid. Algse ülikangete jookide destilleerimisseadme, mille pärisorjadest leidurid olid mõisniku valvsa pilgu eest salaja sauna taga tiigi ääres ehitanud, kinkisid nad peale pärisorjusest vabastamist pidulikult tsaarile, mille järel see võeti sõjalaevastiku poolt relvastusse ja sellega tõsteti enne olulisi lahinguid isikkoosseisu motivatsiooni. Pärastpoole aga avastati, et nende suurepäraste seadmetega ei võideta ainult lahinguid, vaid nendega kannatab ka vee all sõita. Niiviisi leiutati kuulsate vene teadlaste Starohujevi ja Polzunovi poolt esimene allveelaev. Peale destilleerimisseadmete kasutuselevõttu võitsime me edaspidi kõik merelahingud!

Ükskord Läänemerel järjekordset võitu tähistades kaotas aga hinnaline destilleerimisseade õnnetult juhitavuse ja triivis lõpuks Rootsimaa randa. Vaprad nõukogude meremehed olid samagonniajamise aparaati üritanud juba mitmeid kordi Rootsi kapitalistide käest kätte saada, kuid siiani ei olnud see veel õnnestunud. Brežnevi ajal jä üks kadunud samagonniaparaati jahtinud Nõukogude allveelaev keset viinakuud Karlskrona lähedal karidele kinni, millest rääkis isegi Ameerika Hääl. Palju vett on vahepeal merre voolanud, kuid mälestus kaotsiläinud perekondlikust reliikviast, kangete jookide destilleerimise seadmest, ei andnud rahu kapten Starohujevile,  kellest vahepeal oli saanud admiral Starohujev. Nüüd juba erru saadetuna pöördus vana merekaru  teenistuskaaslaste poole palvega, et aitaksime kaotatud aarde Rootsimaalt tagasi koju tuua.

Mõeldud-tehtud! Möödunud sügisel käivitasime taas otsingud, kogusime kokku viimased tõelised mehed, kes olid karastunud nõukogude sõjalaevastikus, sest nii tähtsat ülesannet ei saanud muidugi mingite noorte nannipunnide kätte usaldada. Peagi oli meeskond valmis tööks ja kodumaa kaitseks: vanemabi Puškin, teine tüürimees Zamogilnõi, mitšman Volkov, Agdam Pohmelidze, motorist Abezjanov, mina, minu kallis kaasa Anfissa ja lisaks veel kaks leedukat ning kasahh. Algul tahtsime kutsuda ka madrus Denissovi, kuid tema elas nüüd Siberis koopas, paastus ja palvetas pilkases pimeduses ja sidepidamine temaga oli raskendatud. Otsingute läbiviimiseks oli meil aga vaja laeva, kuid ka siin tuli appi admiral Starohujev. Admirali suvilakrundil vedeles juba aastaid üks tsaariaegne allveelaev. Kuidas allveelaev Vana Tyra juurde jõudis? See, lapsed, on jällegi puhas füüsika.

Paljud akadeemik Starohujevi järeltulijad teenisid mereväes. Üks neist, meie kapteni vanaisa, oli üks esimesi allveelaeva kapteneid Vene tsaaririigis. Esimese maailmasõja ajal, ühe mereoperatsiooni käigus, põrkas allveelaev kokku Rootsi aurikuga ja väidetavalt uppus. Tegelikult uppus Rootsi laev, kuid meie allveelaev sõitis Kroonlinna lähistele kuivdokki remonti, paigutati ellingutele ja sinna ta jäigi, sest vahepeal toimusid revolutsioonid ja kodusõda, laevuke unustati arvele võtta ning tema ümbrus kasvas võssa. Meie kapteni vanaisa sõdis kodusõjas punaste poole peal, ikkagi pärisorja järeltulija, ja revolutsiooniliste teenete eest eraldas nõukogude võim talle tänutäheks suvilakrundi. Füüsikalise operatsiooniga toimetati sinna ka mahajäetud tsaariaegne allveelaev, mille kuldsete kätega vanaisa pensionipõlves taas töökorda tegi. Vanaisa ja hiljem tema lapselaps käisid allveelaevaga kalal, sest nõukogude piirivalvurite valvas silm vee alla ei näinud. Tihtipeale võeti ka sõpru ja teenistuskaaslasi kaasa ja nii õnnestus minulgi sellega mitmel korral kaasa sõita. Muidu kasutas kapteniproua teist kasvuhoonena, istutas laevateki tomateid, sibulat ja suvikõrvitsaid täis ning ballastipaakides hoidis Starohujev kodus vajaminevat bensiini ja piiritust. Muidugi ajas admiral seal ka samagonni.

Nüüd aga läks meil seda laeva jälle vaja. Eelmisel õhtul jõime allveelaeva piiritusest puhtaks, tomatit, sibulat ja suvikõrvitsat hammustasime peale, varahommikul vedasime tühjenenud laevukese veoautokastis randa ning taasveeskasime pidulikult. Hea oli vanu võitluskaaslasi üle pika aja näha, võttis lausa silma märjaks. Kobisime Anfissaga teiste järel allveelaeva ja sõit Rootsimaa poole võis alata. Jebittvoimatt, kus need rootslased läksid närvi, kui me lõpuks kohale jõudsime! Saatsid kogu oma laevastiku meid kinni püüdma, kuna mingi kalur oli kuskil skäärides meie allveelaeva märganud ja pidas tekil topless-päevitavat ja mohiitot joovat Anfissat võõrriigi salateenistuse agendiks! Mis kuradi agent, joogu vähem oma Absoluuti! Kohalikud ajalehed aga olid täis pealkirju nagu “Kas ujuv tünder?” Erikuradi kino! Meie aga otsisime lihtsalt ärakadunud vana puskariajamise masinat …

Akadeemik Starohujevi poolt ehitatud samakaaparaadi leidsimegi üles ja hakkasime seda kohe katsetama. Töötas, raisk, püüdsime kala, jõime samakat ning tundsime elust mõnu.  Aga need türastanud rootslased! Neil pole mõistuseraasugi. Kus kukkusid traalima ja tulistama nagu sõda oleks lahti läinud. Pärast tuli välja, et kui me enne selle kammajjaa algust parajasti rahvalikku mängu hundijooksu mängisime ja vanemabi Puškin käis vahepeal tornist põit tühjendamas, siis olevat pinnale tõusnud puskariõlid tekitanud jälje veealusest tegevusest! Lõpuks pidimegi vaenlaste ülekaaluka surve all meie vana allveelaeva maha jätma, kuid võtsime kaasa akadeemik Starohujevi kallihinnalise destilleerimisseadme ja ujusime randa. Enne jõudis vanemabi Puškin küll meie omadele veel hädakutsungi välja saata, aga siis sai laev pommitabamuse ja põhja ta läks. Nüüd lugesin, et olid lõpuks siis meie laeva üles leidnud. Rootslased peaksid meile tänulikud olema, et me vana kultuuripärli üles tõstsime, ära restaureerisime ja töökorda seadsime, sest nüüd saab rahvas jälle hüva jooki nautida. Muidu oleks roostetanud seal mere põhjas. Akadeemik Starohujevi pärandina valminud klaasikese hundijalavee juures meenutame aga kõiki neid kuulsaid mehi, kes oma tervist ohvriks tuues parimad aastad teadusele pühendasid. Proosit!

Hellõu, viin!

Nonii, patsaanid ja plikad, kohe on kätte jõudmas kolmanda Eesti uus rahvuspüha – halloo, viin! Kui aga küsite, kuidas selline püha meie kalendrisse tekkis, siis tuleb tagasihoidlikult meenutada minu ja minu kunagiste Musta mere laevastiku teenistuskaaslaste üldsegi mitte tagasihoidlikku panust uue traditsiooni juurutamisel. Algas aga kõik sellest, et kui minu pliksid Liisi ja Laena olid veel sellised parajad tiinekad ja käisid meie linna keskkooli viimastes klassides, siis tulid nad ühel päeval linnast suurte kilekottidega. Läksin kohe uurima, mida nad on koju vedanud, sest teinekord oli mul õnnestunud neilt ka pudel märjukest heategevaks otstarbeks konfiskeerida. Tead, need tänapäeva noored on ju nii hukka läinud, joovad ja suitsetavad, mitte nagu meie ajal, kus sind tunnistati kõigepealt tõeliseks meheks ja alles siis võisid pudeli suu peale tõsta. Kottidest ma neile keelatud alkohoolseid jooke ei leidnud, aga seal olid mingisugused arusaamatud kostüümid. Selge, mingi naiste värk, et tassivad kaltsukast endale pidevalt uusi riideid koju. Mina käin juba aastakümneid triibulise madrusesärgiga, ainult teinekord pööran pahupidi, kui mingid kahtlase välimusega plekid on triibud ära varjanud.

Seda ma neilt siiski otse küsima ei hakanud, miks nad viina ei toonud, vaid pärisin aru, miks nad raha riiete peale kulutavad. Tüdrukud ütlesid, et varsti toimub kultuurimajas halloo viina kostüümipidu, neil on selle tarvis riideid vaja ja üldse on praegu väga kiire ja ärgu ma väga pabistagu, kui nad kella kümneks õhtul kodus ei ole. Mis kuradi halloo viin? Jooma lähevad ve? Nojah, ma juba rääkisin, et noored on hukka läinud. Algul mõtlesin, et kütan pliksidel kere kuumaks. Mis kuradi joomine see päise päeva ajal olgu? Ise on vaevu passiealiseks saanud, aga juba aelevad mingite lödipükstest tattninadega ringi, kes nende ees uhkeldavad oma vanemate Soomest ja Saksast toodud autoromudega ja tüdrukutel pea segi ajavad. Sellised ribamokad pole isegi nõukogude armees teeninud ja meheks saanud, aga juba vahivad naisi ning autod on ka teistel perse all.

Korraga aga süttis mul peas Pavlovi lambikene. Halloo! Halloo, viin! Missugune normaalne inimene tahaks maha magada sellist toredat pidu, kus tervitatakse viina? Pavlov oli muide see kuulus vene nõukogude teadlane, kes ühendas koerad vooluvõrku ja pani neil lambid põlema, kui ta neile viina või defitsiitset suitsuvorsti näitas. Katsetasin seda ühe korra Šarikuga. Šarik jõi viina ära nagu tõeline mees kunagi, röhatas, hammustas suitsuvorsti peale, aga lamp ikkagi põlema ei läinud. Vähemalt hoidsin elektriarves kokku. Inspiratsiooni sai Pavlov oma katseteks ei kelleltki muult, kui kuulsalt akadeemik Starohujevilt, meie kapteni Vana Tyra vaarisalt. Tsaariajal tehti katseid inimeste, mitte koerte peal ja vana Starohujev, uurides tingitud ja tingimatute reflekside omandamisega seonduvaid teemasid, ohverdas teaduse altarile oma maksa. Ta katsetas iseenese peal tingitud reflekside omandamist viina, hapukurkide ja seentega  ja lõpuks suur huvi teaduse vastu ta hauda ajaski, sest pärisorjuslikul tsaari-Venemaal ei antud veel tervistkahjustava töö eest tasuta piima.

Peole päris üksi ma minna ka ei tahtnud ja mõtlesin, keda kaasa kutsuda. Anfissat peole kutsuda tundus ohtlik, kuid õnneks oli ta Krimmi poolsaarele ema ehk minu ämma juurde külla sõitnud ja selles osas valitses korteris leebe pärituul. Helistasin oma vanale sõjakaaslasele nõukogude armeest ja sõjalaevastikust, mitšman Volkovile, kes tundis hästi mitmeid võõrkeeli ja küsisin üle, mis seal halloo viina peol tehakse? Mitšman seletaski lahkesti, et seda hääldatakse üldse ameerika moodi hellõu, mis tähendab kapitalistide keeles “Tere!” Sellest mulle piisas ja katkestasin teda poole lause pealt, sest mis on viin, tean ma ju isegi väga hästi, olgu siis teie, meie või kapitalistide keeles. Mitšman Volkov teadis muide peast, kuidas on suitsud, viin ja õlu kõikides endiste liiduvabariikide keeltes, sest iial ei tea, millises olukorras võib võõrkeeli vaja minna. Ükskord, kui me käisime Musta mere laevastiku kultuuripäevade raames Dušanbes ja andsime kohalikul bazaaril seitsmeteistkümnele Tadžiki NSV miilitsale poksisimultaani, siis tervitas mitšman neid kohalikus dialektis nii soravalt, et nood karjas nokauteerusid, alla andsid ja armu palusid. Selline fantastiline polüglott on meie mitšman, kes õpetas meid laevastikus rahvastevahelises suhtlemise keeles kolme sõna abil kommunikeeruma! Näitasin neile veel demonstratsioonesinemise korras mõningaid Anfissalt õpitud sambovõtteid, mille järel läksid miilitsad lendu nagu varblased tuules ja kadusid.

Niisiis, tere viin ehk teemapidu, nagu tänapäeval peenelt öeldakse! Kuigi mitšman Volkovi teada oli see mingi imelik ameerika komme, oli see ka korralikule nõukogude inimesele igati arusaadav ja kiiduväärt üritus, mis vajas tähistamist küll. Otsisin välja vanade sõprade telefoninumbrid üle terve endise Nõukogude Liidu ja hakkasin neid läbi helistama, et neid halloo viina peole meelitada. Nii oligi, et helistasin ja tervitasin neid rõõmsasti: „Aljoo, u nas prazdnik zdrastvui vodka!“ Suurem osa neist olid kohe nõus peole tulema, välja arvatud lõunavabariikidest pärit motorist Abezjanov, kes oli vahepeal Kaug-Põhja elama sattunud ja tegeles seal arbuuside ekspordiga lõunavabariikidest. Ta, kuramus, kuulus nüüd uusrikaste klanni, võttis endast kolm pead pikema pesumodelli naiseks, vahetas päevinäinud Lada tuliuue Lexuse vastu ja käis nüüd prill nina peal ning mapp kaenla all ringi. Pidas end soliidseks ärimeheks ja ei tahtnud mingisugusest hellõuviinatamisest kuuldagi! Arbuuside müük edenes nüüd nii suure hooga, et tema olla nii peen musjöö, et joob ainult prantsuse konjakit, mida äripartnerid talle tänutäheks toovad.

Õige meremees ei anna kunagi alla! Mul kulus tema pehmeks rääkimiseks kaks kõnekaarti, aga kui ma viimases hädas lubasin Olimpiada peole kutsuda, jäi värske abielumees Abezjanov kohe nõusse, sest Olimpiada oli tema suur armastus mereväe ajast, kuigi see oli talle tavaliselt õnnetust armastusest tingitud südamevalu ja Olimpiada vasakhaagist tingitud ninaverejooksu kaasa toonud. Paljud teenistuskaaslased jäid siiski tulemata, sest vahepeal oli minu elukoht piiride korrigeerimise tagajärjel kapitalistide poolele sattunud ja paljude seltsimeeste jaoks ei olnud tulek enam nii lihtne kui varem, kui istusid suvalises jaamas rongi ja sõitsid mööda suurt kodumaad mõnusasti kohale. Nüüd nad pidid kõigepealt viisat küsima nagu tahaksid Saaremaale sõita! Isegi vanemabi Puškin oli käega löönud ja kurtis kehva tervise üle, aga tuumik oli sellegipoolest kohal.

Kui sõbrad, mitšman Volkov, motorist Abezjanov, teine motorist Agdam Pohmelidze Gruusia vennasvabariigist, kaks leedukat ja kasahh lõpuks meie hruštšovka ees kokku said, siis selgus, et mitte keegi meist ei olnud ennast kostümeerinud vastavalt hellõu viina peo nõuetele, et kole välja näha. Seda, et hellõu viina peol peaks kuidagi teistmoodi kole olema kui muidu, oli mulle trepikojas seletanud naabrimutt Loreida Loo, abiellunud Reha, kui tema tähelepanu äratanud Liisi ja Laena kilekottide sisu jutuks tuli. Mina ise poleks sellise asja pealegi tulnud, et juua tuleb mingis teatrikostüümis, sest tavaliselt juuakse end lõpuks ikka maika ja trussikute väele, kuna joomise ajal hakkab harilikult palav, nii et tuleb isegi talvel külmaga rõdu uks lahti teha. Anfissa jutu järgi tean, et olen juba loomupäraselt üsna kole, aga miks peaksin nüüd ekstra ennast veel üles lööma, kostümeerima ja meikima? Enamik seltskonnast oli igati ontlikes riietes. Mitšman Volkov oli isegi ülikonnas kohale tulnud, sest meremehe univorm oli ajapikku keskelt kitsaks jäänud, seda ilmselt rohkest pesemisest. Abezjanov oli end muidugi eriti uhkesti üles löönud, kutšid ja armaanid ja mis kõik veel nimedega uhked ürbid selga ajanud ning tema kaela kaunistas eriliselt jäme kuldkett.

Ostsime hakatuseks poest mitu hellõu viina ja hakkasime köögis õhtuse peo soojendusega pihta. Iga joodud hellõu viinaga meie laevukese kiirus kasvas ja peale kolmandat pudelit läksime maja ette suitsu tegema ja värsket õhku hingama. Maja ees trepil istus Olimpiada kass Muska, kellele Abezjanov härdusehoos millegipärast oma kalli Šveitsi päritolu Rolexi käekella kaela riputas. Olimpiada ise oli pärast seda, kui informeerisin teda kalli kaasvõitleja Abezjanovi saabumisest, asjad pakkinud ja hommikuse bussiga pealinna šoppama sõitnud nagu infoagentuur Naised Saunas Rääkisid ehk kõiketeadev Loreida teatas. Nojah, ilmselt tahtis ta kauget külalist väärikalt vastu võtta ja end hellõu viina tarvis üles lüüa, kuigi ette oli nähtud, et riided peavad koledad olema.

Kass marssis maja ees edasi-tagasi, tähtis nägu ees, saba uljalt püsti ja kuldkell kaelas, mis tegi meile kõigile kõvasti nalja. Siis tuli aga Šarik, kellel olid Muskaga omamoodi ja keerulised suhted, viinalõhna peale kuudist välja, mille peale kass ehmatas, kaapis jooksuga minema ja ronis kõrgele puu otsa. Abezjanov muutus selle peale millegipärast kurjaks ja uuris, kas meil majapidamises mootorsaagi on, et saaks puu maha võtta, sest tema tahtis oma kuldset Rolexit tagasi saada. Temal oli plaatinast ja kullast sihverplaadiga originaalajanäitaja, mitte mingi vuffelkoopia, sest peale edukat arbuusiäri ta enam mingite nõukaaegsete Zarjade või odavate plastmassist Casio kelladega ei tegelenud. Teistel oli Abezjanovi materialismist, kellast, mahasaagimist ootavast puust ja puu otsa põgenenud kassist sügavalt pohhui. Hirmsasti ajas janutama ja viinavarud vajasid täiendamist. Üldsuse survel liikusime edasi poe suunas.

Poe ees tegi kamp parkunud näonahaga ja suurte tammiste rusikate töötuid kaevureid aega parajaks. Võib-olla polnudki nad kaevurid, vaid tavalised kaagid, aga peale mitut hellõu viina nägid nad kangesti sedamoodi välja. Meid märgates astusid nad ligi ja küsisid keigarliku välimusega Abezjanovilt: “Peremees, anna suitsu!”. Abezjanov, kes oli nüüd väga tähtis mees ja joodud jookide ning halvasti lõppenud kellaloo mõjul minetanud elementaarse ohutunde, saatis kaevurid kuraasika otsekohesusega momentaalselt nahhui. Iga mõtlev inimene teab, et kui tundmatud isikud tulevad õhtusel ajal suitsu küsima, siis on sul lahinguolukorras kaks taktikalist lahendust, kas annad jalgadele valu või tõmbad küsijale esimesena mööda lonti. Parim kaitse on rünnak, nagu ütles Spartakus, kui ta kolmesaja spartaklasega Termopüülide lahingus Dünamo vastu võitles. Selline Abezjanovi poolne diplomaatiline fopaa tingis suhete järsu jahenemise. Kaevurid, kui nad ikkagi kaevurid olid, muutusid väga vihaseks, kuulutasid , et oleme tunginud nende territoriaalvetesse ja lasid kohe rusikad käiku. Suure sõja käigus löödi Abezjanovil silm siniseks. Ta ise lõi küll tervelt kaks silma siniseks vastu, aga jõud olid liiga ebavõrdsed ning pidime vastu võtma strateegilise otsuse poe eest taganeda nagu Kutuzov oli sunnitud 1812. aasta isamaasõja käigus Moskva maha jätma.

Abezjanov jäi ilma veel kahest kullatud esihambast ja rüseluses hammustati tal ära tükk kõrvalestast, mille tõttu veri hakkas voolama ja rikkus ära tema peene Armani ülikonna ja helebeeži meriinovillase Gucci sviitri. Volkovi ülikonnal rebiti üks varrukas küljest ja vastastikku vahetatud arvamuste paljususes sai kannatada mitšmani nina, nii et sealt valgunud veri värvis tema valge triiksärgi veripunaseks. Mulle tehti aga kiirabis neli põseõmblust ning pea pandi sidemesse, sest juustepiirile oli vastu äärekivi kukkumisest tekkinud päris korralik marrastus. Tõelised mehed ei alistu, eriti veel sellised, kes on nõukogude armees läbi käinud tulest, veest, punase piduriõli voolikust ja vasktorudest. Peale traumapunkti läksime otsejoones poodi, mille eest kaagid olid leebet tõmmanud ja sealt kohe peale varude täiendamist edasi kultuurimajja, kus hellõu viina pidu oli vahepeal käima läinud. Uksel seisev turvamees vaatas meie räsitud välimust ja tõstis tunnustavalt püsti parema pöidla! Tõelise ohvitseri tunneb alati ära. Kohe näha, et kunagine kaasvõitleja nõukogude armeest.

Läksime sisse. Klubis käis parasjagu parimate kostüümide valimine. Üks litsaka välimusega neiu, kellele oleks jalgade järgi võinud pakkuda kakskümmend aastat, aga näo järgi julgelt sada aastat juurde, tiris meid ukselt otse lavale. Rahvas klubis kiljus vaimustusest, kui see mikrofoniga varustatud väikese nõia eakaaslane nimetas meid mädanevateks zombideks, tutvustas publikule meie suurepäraseid lahinguhaavu ning kiitis grimeerija, stilisti ja rekvisiitori tööd. Neiu toonitas, et kõik see meikapp näeb välja äge, väga ehe ja “nagu päris”. No aga oligi ju päris, sest peale kaevuritest stilistide käest pääsemist võis meid vabalt võrrelda õudusfilmist välja karanud marduste või Kariibi mere piraatidega, lõustad lömmi löödud ja riided verd täis! Igatahes kuulutati meid rahva huilgava kisa saatel peo parimate kostüümide preemia vääriliseks meeskondlikus arvestuses. Liisi ja Laena sosistasid oma kuttidele uhkelt kõrva: “Näed, see on meie isa, tõeline mees, aga mis sina oled? Pole veel armeeski teeninud!” Publiku menu oli mulle alati meeldinud, kuigi publikule naeratamisega oli natuke raske, sest põseõmblused segasid ja paar hammast oli õhtu jooksul kaduma läinud. Viskasin nende rõõmuks ühe hundiratta ja tegime poistega rahvale tänutäheks marulise meremeeste kükktantsu. Hellõu viin lõi meil silma särama ja hakkas kergesti pähe, võitluses saadud haavad ununesid, nii et pidu meie depressiivse väikelinna kultuurimajas jätkus hommikuni.

Rampväsinutena jõudsime tagasi minu ja Anfissa korterisse alles koidikul ning hakkasime kohe pead parandama. Mis sai aga Olimpiada kassi kaela jäänud kuldsest Rolexist? Linnast tagasi jõudnud Olimpiada leidis Muska kaelast kalli kella ja hakkas kõiki kohalikke küsitlema, kuidas kass endale kella sai. Loreidalt sai ta teada, et imeväel tema majapidamisse ilmunud rikkuse taga on kuulus lõunamaine ärimees Abezjanov. Olimpiada pidas kassi toodud kella abieluettepanekuks ja viis läbi väärtuste ümberhindamise. Varem pidas ta Abezjanovit mõttetuks meheks ja tühja tuule tallajaks. Nüüd oli ta kosjade vastuvõtmisega kohe päri, sest aegade algusest saati on varakad mehed naiste südametele suutnud muljet avaldada. Ta murdis meie korteriukse toorelt maha, kuna keegi tema helistamise peale ei avanud, võttis köögipõrandalt väsinud olekus Abezjanovi õlale ja tassis mehikese oma koopasse nagu seda kõik tõelised naised ehk amatsoonid tegid juba kümme tuhat aastat tagasi, kui mõni mees neile tõeliselt meeldis. Ma ei tea, mida ütlevad Abezjanovi kodukoha perekonnaseadus ja tema pesumodellist abikaasa, aga niimoodi sai Abezjanovist hellõu viina peoga seoses ebaametlikult mitmenaisepidaja, olgu prokuratuur talle armuline! Niisiis juhtuski, et käisime hellõu viina peol, mida on õpitud hindama nüüd ka meil. Kuigi see olla üks väga vana ja võõras ameerika kauboide komme, on pool sellest siiski nimetatud ühe meie koduse armsaks saanud joogi järgi.

Lõpetuseks

Kui ma nõukogude armeest tagasi koju jõudsin, siis kuulasid kõik nooremad minu sõjajutte ja ma käisin sageli koolides pioneeridele ning oktoobrilastele esinemas, aga nüüd ei huvita kedagi, kuidas tõeliseks meheks saada. Burksiputka juures õlut rüübates oleme nõukogude armee veteranide Lempsi, Mäidu ja Slaavaga neid maailma asju arutanud küll ja küll. Me oleme kõik suured poliitikaeksperdid, eriti Lemps, kes on meist kõige rohkem koolis käinud. Paljud meist ootavad nõukogude aega tagasi, aga oma riigist ka päris loobuda ka ei raatsi. Meil opn lahendus taskust võtta. Mitte keegi ei keela meil üles ehitamast Eesti NSV-d sinimustvalge lipu all, kuigi sõjamerelaevastiku lipp on mul siiani keldris moosipurkide ja  puskaripudelite vahel alles.

Kapitalistliku riigi häda on mõtteviiside paljususes. Kui meil oleksid üks ja õige ideoloogia, ajalugu, kirjandus, siis tekiks kollektiivil ühine arusaam asjadest. Tegelikult võiks õige arvamuse kõrvale lubada ka teisi – valesid arvamusi. Siis on võrdlusena kohe selge, et need on palju halvemad arvamused! Ainult, et nende arvamuste esitajaid võiks täpsemalt uurida, miks nad sellistele valedele järeldustele tulevad? Meie Lempsi, Mäidu ja Slaavaga oleme teinud oma ettepanekud, kuidas meie elu õnnelikuks muuta ning pirrud kahest otsast lõkendama panna: 1) teeme ära Eesti NSV koos meie oma Musta mere laevastikuga; 2) toome tagasi ostuload ja järjekorrad, kus inimesed olid võrdsed ja vennad; 3) toome tagasi surmanuhtluse, millega saame karistada neid, kes arvavad valesti ja nii jääb meile üks ja õige arvamus. . Õppida oleks tänapäeva nannipunnidel meilt aga palju.

IVARI JA TEMA KAMRAADIDE USKUMATUD SEIKLUSED DEPRESSIIVSES EESTI VÄIKELINNAS

Tõelised mehed

Ivar vedeles diivanil ja avas nõrgal käel pilsneripudeli, mõne aja pärast teise ja siis ka kolmanda. Tervis naasis tasapisi ja tal hakkas parem. Ivarile meenus vanaisade tarkus, et haigus tuleb hobustega, aga ära läheb härgadega. Nii oligi. Eile õhtul mitšman Volkovi ja motorist Abezjanoviga sauna eesruumis maailmaasju arutades oli tervis veel korras. Ka öösel, peale kolme lauaviina, läks ainult paremaks, mis väljendus sotsialistlikus võistluses, kes on neist kõige kõvem mees ja talub kõige kõrgemaid temperatuure. Abezjanov, kes tuli päikeselisest lõunavabariigist ja oli suure kuumaga harjunud, lubas kasvõi kerisele istuda, kui ei usuta, et just tema kannatab kõige rohkem kuumust välja. Tegelikult võitis selle võistluse muidugi Ivar, kes oli leilisauna trikkidega kursis ja viskas sellise kiitlemise peale lihtsalt pool kapatäit vett kerisele juurde. Sellise alatuse peale tõusis õhu niiskusesisaldus, mille peale mitšman Volkov ja motorist Abezjanov tormasid tillid ees ja matid järel Ivarit fašistiks sõimates saunast välja, mille peale Ivari tervis läks veelgi paremaks ja kulus ära veel pool kasti õlut.

Hommikuks oli tervis kadunud ja kõhus möllas jube Sahara kõrb, mis muutis Ivari vastuvõtlikuks kogu maailma murede mõistmisele. Sellise tunde nimi olevat empaatia, mis tähendab, et sa suudad teiste hädadesse osavõtlikult suhtuda. Nii seletas seda omal ajal Musta mere laevastikus  Ivarile kapten Starohujev. Teisest toast kostus valju norskamist. Mitšman Volkov ja motorist Abezjanov põõnasid alles unemaal. Ivar pani üksildustundest teleka mängima. Telekas oli vana, Soome blokiga Berjozka. Tänapäeval selliseid enam ei tehta, sest nüüd olevat moes puutetundlikud televiisorid. Ivar ei osanud sellisest kapitalistide innovatsioonist midagi arvata, tema telekas oli puutetundlik juba nõukaajal tehasest tulles.  Kui ikka pilti ette ei võtnud, siis kõva puudutus rusikaga korpuse pihta tõi pildi alati tagasi! Motorist Abezjanoviga oli kroonus sama lugu. kui peale armee ja sõjalaevastiku aastapäeval pilti ette ei võtnud ja talle korpuse pihta koputati, hakkas ta läbi une kahekordseid loopima ning kui veel natuke koputati, siis lendas juba kolmekordseid. See oli juba kindel märk, et pilt on ees ja laeva mootorid jälle kindlates kätes. Selline puutetundlik motorist oli Abezjanov.

Täna oli pühapäev ja Ivar ei hakanud motoristile äratuseks korpuse pihta koputama, las magab rahulikult. Abezjanov nägi parasjagu unes lambaid – palju lambaid, kuni silmapiirini välja ainult lambad  … Tema istub siis millegipärast oma laevaga keset seda lambamerd, aga kurk aga kuivab, sest mitte midagi joodavat ei ole. Lambad vaatavad talle etteheitva näoga otsa ja määgivad: “Karnivoor! Karnivoor! Karnivoor!” Abezjanov ei teadnud, mida see õudne sõna tähendab. Samal ajal kui Abezjanov unes košmaare nägi, asus Ivar puutetundlikust nõukogude telekast uudiseid vaatama. Uudistes räägiti parasjagu kapitalismi kriisist vanal heal Inglismaal. Ivarile meenus, et zampolit oli seda juba Nõukogude armees ette ennustanud. Zampolit Ivanovi poliittunnid Musta mere laevastikus olid alati kasulikud ja informatiivsed. Kord, kui neil toimus väljaõpe vahtkonnamäärustiku osas, küsis zampolit Ivarilt: “Madrus Ivar! Te seisate vahis ja märkate, et teie suunas roomab inimene. Milline on teie tegevus?” Ivar oli olnud poliittundides tähelepanelik ja teadis vastust: “Toimetan kapten Starohujevi tema kajutisse.”

Kapitalistid olid just vallandanud autosaate juhi kellegi Džeremi Klarksoni, kes tegelikult Ivarile meeldis, vaatamata sellele, et ta sõitis ringi kallite autodega, aga Ivaril endal oli ainult vana Moskvitš 412, mille ta oli hiljuti ostnud oma kuulsa Moskvitš 407 asemele, mis jäi vanadusest nõdraks ja keeldus rattaid alla võtmast. Nüüd roostetas vana 407 Šariku kuudi kõrval. Ivarile tuli meelde, et üks tema lemmiknäitlejatest oli samuti Džeremi, Ron Džeremi, kelle VHS filme ärimeheks hakanud Abezjanov vahel kaasa tõi, aga neid sai vaadata ainult siis kui Anfissa kodunt ära oli. Klarksonis tundis aga Ivar ära tõelise mehe, umbes sellise nagu ta isegi oli. Tänapäeval selliseid enam ei tehta! Nüüd on moes pehmed väärtused, tõelisi mehi jääb järjest vähemaks, aga kus nüüd meheks üldse saabki, nüüd kui enam Nõukogude armeed ei ole? Kapitalistide sõjaväes või? Ivar oli burksiputka juures nooremate burksisõprade käest kuulnud, kuidas seal teenistus kulgeb. Poiss pääseb nädalaks laatsaretti, kui on ennast sööklas suppi süües lusikaga vigastanud! Kujutad sa ette? Kolmest poisist kaks on tänapäeval armeeteenistuseks kõlbmatud, aga ööklubis jõuavad nad hommikuni ringi karata ja klubi ukse ees oksi harali ajada, siis on järsku tervist küll! Ivar ohkas. Ei ole enam need vanad head ajad, ei ole … Teenistusest nõukogude armees vabastas ainult surm ja sedagi mitte alati. Vahel teenis surnud mees veel edasi, kui käsk nõudis.

Edaspidi keskendus Ivar vaid telekale, sest ta tahtis kangesti aru saada, mis värk selle Klarksoniga õieti oli. Selgus, et mingi salaaga oli autosaate juhile söögi toomata unustanud ja sai selle eest pasunasse. Õige! Järelikult asja eest sai! Kui need gunztiinimesed ennast muidu liigutada ei suuda, siis tuligi neid vastavalt motiveerida. Oleme näinud neid suuri teletöötajaid, kellel lõust on peas, nagu kuuluks neile terve Ollivuud, aga ise lükkavad Spiilbergi juures moppi! Andekust on neil vaevalt et poole veinipudeli jagu, sest rohkem nad välja ei kannagi. Inglismaa on uhke oma traditsioonide üle, aga kui mõni holopp halva töö eest lõuga saab, on kohe kisa lahti. See Klarkson oleks ehk isegi Nõukogude armees respekti välja teeninud. Vanasti said kõik molli ja kord oli majas! Seda kutsuti demokraatlikuks tsentralismiks – riik oli paks ja kord oli majas ning isegi ülbe naabri-Juhan oma lärmaka kaasa Loreidaga püsisid viisakalt vait. Aga mis praegu on?  Räägivad humanismist, aga kui selline äpardunud assistent, kes ei tea, millal saatejuhil söök laual peab olema, ära vallandada, kas see on humaanne? Äkki on tal pere?  Molli andmine ongi väga humanistlik. Saab korra lõuga, siis jätab meelde, mille eest sai ja järgmine kord hoiab igaks juhuks päev otsa supipaja tulel, sest mine tea, millal härral kõht tühjaks läheb. Selle nimi, lapsed, on projektijuhtimine! Juba kuulus nõukogude teadlane Pavlov teadis, kuidas tingitud reflekse kujundada.

Tänapäeval kargavad kõik viimastele säilinud tõelistele meestele turja. Muudkui võta oma asjad ja mine minema! Kurat, kas me selle eest võitlesime? Kas me selle nimel võitsime sõja! Tõelised mehed mitšman Volkov, motorist Abezjanov, Džeremi Klarkson ja Ivar Nõukogude armeest avasid õlle ning suikusid mälestustesse. Maailm tegi aga oma järjekordset tiiru ümber Päikese, nagu ta seda alati teinud oli – tal oli kõigest sügavalt pohhui. Korraga muutus Ivar virgeks ja peitis õllepudeli kiiruga lauajala taha. Tema sõjalaevastikus treenitud kõrv tabas mitšman Volkovi norsatuste vahelt tundmatu heli ja ta teadis täpselt, kellele see kuulus. Välisuks avanes ja öisest vahetusest saabus tagasi koju tema armas abikaasa Anfissa, kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister nii meeste kui naiste arvestuses, tõeline mees …

Maailma lõpp

„Maailma lõpp on tulemas! Maiade kalender saab 21. detsembril  otsa. Nägin trepikojas naabrimutt Loreidat korterist number kaks ja temal on juba terve korter tatart ja küünlaid täis ostetud. Aga sina muudkui lesid ja ei liiguta lillegi!“ tuli kaheksanda korteri Lemps ühel hommikul uudistega Ivari juurde. Ivar lebas diivanil, tühi õllepudel käes ja Šarik kaisus ning vaatas Lempsile rähmas silmadega otsa. Ta oli nädal otsa unetuna joonud, kui oli teada saanud, et nõukogude armees teeninud on uue kaitseväe arengukavaga reservist välja jäänud ning riigikaitse on tõeliste meeste asemel usaldatud kapitalistliku armee silguniiskade kätte. Lemps oli aga tark mees, pool aastat isegi keskkoolis käinud,  enne kui sealt  joomise ja  suitsetamise pärast välja visati ja tema sõnu tuli tõsiselt võtta. Vähehaaval hakkas Ivarile pilt ette tulema, kuigi esialgu oli see hägune, vonklev ja must-valge nagu tema teenekal televiisoril “Berjozka”.

Telefon helises ja Ivar vastas kõnele. Helistas vanemabi Puškin Musta mere äärest ja tundis muret, kuidas tema kunagised võitluskaaslased maailmalõpuks valmistuvad. Otsustati, et maailmalõpp võetakse pidulikult vastu üheskoos: Ivar, Anfissa, vanemabi Puškin, mitšman Volkov, siis veel grusiin Agdam Pohmelidze, kaks leedukat ja kasahh ning kunagi Musta mere laevastikus teeninud meeskond koguneb seda kollektiivselt vastu võtma  Ivari ja Anfissa  juurde. Anfissa oli küll esialgu vastu, ütles: „Missugune Maia? Mis Konets Sveta? Joo, raisk, aga naisi, eriti Maiat ja Svetat, siia ei vea!“ Lõpuks õnnestus Ivaril Anfissa ära rääkida ja talle maailmalõpu orgkomitee juhi positsiooni lubada, mille Anfissa pahuralt vastu võttis.

Tähtsaks päevaks jõudsidki tõelised mehed sihtpunkti, Ivari ja Anfissa sauna eesruumi, ning pidu võis alata. Leedukad olid tee peal Riias peatunud ja sealt kaasa toonud Läti maailmalõpu pakikesi  „Pasaules gala pārdzīvošanas paka“: 10 toosi tikke, riis, sool, hirsitangud, kaerahelbed, kaks kalakonservi, joogivesi „Ķekavas Avots“ ja kolm karpi pasteeti. Peale selle veel hulgaliselt Riia palsamit, et see kõik kõrist alla loputada. Tambovist saabunud mitšman Volkov tõi igaühele maailmalõpu pakikese Venemaalt: südamerohud, seebi, küünlad, tikud, kalakonservi, paki tatart, pudeli viina, märkmiku, pastaka ja jupi nööri. Edasi seisis tõeline meeskond probleemi ees, et kui nüüd vana maailm ära lõpeb, kes siis uues maailmas võimu enda kätte võtab ja korra majja lööb. Otsustati moodustada uus partei, sest juba Lenin ütles revolutsiooni keerises, et on olemas partei, kes on valmis võimu enda kätte võtma ja rahvast valitsema.  Ivar sedastas uue partei ideoloogilised lähtekohad: „Mis on mateeria ilma vormita? Idee. Aga mis on inimene ilma vormita? See ei ole isegi mitte idee, vaid, vabandage väga –  tsivilist!“ Seltsimehed olid ühel nõul, et maailmalõpu elavad üle vaid nõukogude armees teeninud materialistid, keda kapitalistide vabariik ei julge isegi reservi arvata.

Tõelised mehed asusid sauna eesruumis  uut parteid moodustama ning nagu ikka alustati kõige tähtsamast ehk siis ministriportfellide jagamisest. Anfissast sai peaminister, sest tema on kõige tugevam, ikkagi kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister ja temal on kõige rohkem autoriteeti. Peale selle on ta rahandusminister, sest tema käes on rahakott. Kuna Ivar käib järel, siis kukkus talle transpordiministri portfell. Mitšman Volkov on välisminister, sest tema oskab võõrkeeli, selges välismaa keeles „fakk“ ja „hände hohh“ öelda. Vanemabi Puškin on kultuuriminister, sest ta räpib laulda, loeb luuletusi ning on kõige suurem asjatundja jäähoki alal. Šarik on sotsiaalminister, sest ta jälgib hoolega, et kõigile sardelli jaguks ning pakub soovijatele öömajateenust oma kuudis. Grusiin, kaks leedukat ja kasahh said portfellita ministriteks, sest nende jaoks portfelle enam ei jagunud.

Uus erakond määras ka välisvaenlase, sest ilma korraliku vaenlaseta pole olemas ka mitte ühtegi korralikku parteid. Näiteks bolševikel olid ju menševikud. Välisvaenlaseks kuulutati üksmeelselt kodanlik natsionalist ja rahvavaenlane naabri-Juhan, kes võitluskaaslaste arvates möliseb liiga palju. Siis kui meri oli must ja laevastik kaitses, oleks sellised vait olnud või Siberisse saadetud. Rahvavaenlane ei maganud ning asus koheselt vasturünnakule ja üritust torpedeerima, sest peo edenedes, siis kui vanemabi Puškin esitas parajasti mõõkade tantsu Rimski-Korsakovi ooperist „Kimalase lend“,  jõudis sauna eesruumi juurde politseibrigaad ning tahtis partei asutamisse jõuliselt sekkuda. Politsei oli arvatavasti kutsunud naabrimutt Loreida Loo-Reha (sünd. Loo, abiellunud Reha), kes vabal ajal töötas naabri-Juhani propagandapealikuna ning teostas ennast raadiosse helistades.  Vaba aega on Loreidal palju ja eriti meeldib talle „Vox populi“ raadiosaates esineda, sest sellel on võõramaa keeles pealkiri ja nii mõjub see eriti targana. Peale Anfissa nägemist palus politsei siiski viisakalt vabandust tülitamise pärast, päris Šariku tervise järele ning lahkus kiirustades.

Vanemabi Puškini eestvõttel lauldi rahvalikke laule ning kuuri katusele heisati nõukogude sõjamerelaevastiku lipp, sest maja katusele ei jaksanud keegi enam ronida. Pärast kolmandat leili selgus, et prioriteedid on vahepeal muutunud ja portfellid tuli ümber jagada. Anfissa sai majandus- ja kommunikatsiooniministriks, sest tema jagas sardelli ning suutis ainsana seltskonnast külla saabunud politseibrigaadiga kommunikeeruda. Ivar sai kaitseministriks, sest moodustas võitlusbrigaade nõukogude armees teeninutest. Šarikust sai siseminister, kelle ülesanne oli vastset erakonda politsei ja naabri-Juhani saabumisest hoiatada. Mitšman Volkov sai kalandusministriks, sest tema suutis, peale seda kui sakumm otsa sai, püüda mõned karbid konservi „Räim tomatis“.  Vanemabi Puškin sai endale veel logistikaministri portfelli, sest tema käis taksoga viina järel.

Uue partei programm tehti lühike ja lööv ning seda nimetati kolme käsu (3K) programmiks:  „1. Riik olgu paks! 2. Ordnung olgu majas! 3. Naabri-Juhan ei mölise!“ Riigi ülesanne on suurendada maksusid ja saadud rahast maksta igale kodanikule kodanikupalka ning viia kõik parteid riigi täielikule  ülalpidamisele. Otsustati moodustada ka noortekogu, mille aktiivi püüdsid nad värvata Ivari ja Anfissa tütred Liisi ja Laena, Timo-Cevini, Maerut Mannjaana ning Pässa Rixxi ja tema uue bemu. Paraku tekkisid vanade ja noorte vahel kohe tõsised majanduspoliitilised lahkhelid ja kui nad noortele burksiputka ees uue partei programmi tutvustamas käisid, saadeti initsiatiivgrupp noorte poolt lühidalt, konkreetselt ja selges rahvastevahelise suhtlemise keeles otseteed mööda nahhui, sest noored tahtsid edendada hoopis 3B (kõigile tasuta beibed, bemmid ja burksid) programmi ning programmi täitmiseks enne maailma lõppu kõvasti SMS-laenu võtta.

Järgmisel hommikul, õhuhäiresireeni kriiskamine kõrvus, kargas poolmagav Ivar kušett-voodilt püsti ja riietus põleva tiku kiirusel … Riietus ise koosnes natuke määrdunud maikast ja kodustest dressipükstest, mis olid tal ka magades jalas, sest aastatega sisse harjunud refleksid ei ununenud. Kingad paljaste jalgade otsa ja valmis ta oligi. Edasi aga läks keeruliseks, sest edasi polnud peaaegu midagi teha. Ta venitas ennast kööki, nuuskas osavalt kahe sõrme abil kraanikaussi ja sulges akna, millest tulvas sisse miinuskahekümnekraadilist talvepakast. Ivar avas külmkapi ukse. Võrreldes korteriga oli külmkapis meeldivalt soe. Kuskil tagapool, räimekonservide ja hapukapsasupi purkide taga, oli poolik tomatimahl. Vaikse sisinaga aurustus mahl kuivavas kurgus, tasapisi hakkas parem.

Köögilaua all tatrakottidel lebas vanemabi Puškin, õnnis naeratus punapõsksel näol. Ivar otsis elutoast päevateki ja kattis sellega vana võitluskaaslase kerra tõmbunud keha – nagu alajahtumise vastu on ette nähtud. Vanemabi urises tänulikult läbi une. Hea, kui inimesel on sõbrad. Kortermaja trepikojas, ühistu teadetetahvli ees, askeldas naabrimutt Loreida, kes kinnitas vihaselt turtsudes ja ärajäänud maailmalõpust pomisedes – lubati rahvale, aga ei miskit – haaknõelaga tahvlile vihikulehele kirjutatud teadet. Üle õla kiigates luges Ivar sellelt: “Vahetada kolmsada kilo tangu ja kuuskümmend pakki küünlaid talvepuude vastu. L. Loo-Reha. Korter 2.” “Mis kuradi maailmalõpp?” mõtles Ivar.

Kööki tagasi jõudnud, jäi pilk peatuma lauakatteks oleval ajalehel. Pudelite ja tuhatoosi vahelt oli lugeda: “…sõnul mattub Maa 21. detsembril täielikku pimedusse ja vaikusse. Kaob elekter, kommunikatsioonivahendid ei tööta ning heli ei ole. Maa läbib sel ajal galaktilist nullvälja. Tegemist olevat olukorraga, kus ei ole ruumi, aega, energiat ega ka gravitatsiooni. …….. Mitte karta. Pimedusest hakkavad lõpuks ilmuma valgusesähvakud …….ilmuvad valgus, heli ja ka Päike tagasi.” Targalt kirjutavad, nõustus Ivar ja asus seisundit analüüsima. Mis kuupäev see täna siis oligi? 22? Või 23? Ei, ikka 22. Valgus ja heli taastusid, ka sama ruum on tagasi. Tuttav tunne, leidis Ivar ja viskas ajalehe prügikasti. Ei erinenud see niinimetatud maailmalõpp ühestki varasemast, oleks kurgi soolvett olnud, oleks päris meeldiv ärkamine.

Ivarile meenus, et eile oli jutt sauna eesruumis kiskunud poliitikale. Arutelu oli läinud põnevaks ja Ivar  saadeti ülemisele korrusele kaheksandasse korterisse Lempsu juurde uue järele. Lempsu samagonnivarudest sai olulist kraami alati juurde tuua, kui pood juhtus juba  kinni olema ja bensukast enam ei müüdud. Tagasi jõudnud, oli suurem osa initsiatiivgrupist sauna eesruumis ära kukkunud ning magas seal norinal. Ainult vanemabi ja mitšman olid vahepeal kööki kolinud ja vaidlesid tuliselt noorte kõlbelise kasvatuse teemadel. Lõpuks jõuti kõiki osapooli rahuldavale tulemusele ja nõustuti, et noored on hukas. Siis küsis Šarik välja ja Ivar läks kaasa. Aknast oli näha, et nende teekond maja ukselt Olulise Puuni joonistas lumele dollarisümboli kujulise jäljerea, olgugi, et Ivar sisendas enesele, et on kaine ja suudab otsejoones sirgelt käia.

Tulnukad Siiriuse tähesüsteemist, kes olid viimased kakssada tuhat aastat planeedil Maa silma peal hoidnud ja lõpuks suutnud lahendada maakate põldudele joonistatud mõistatuslike viljaringide tekkimise saladuse, said sellest maastikukunstitaiesest uut mõtlemisainet järgnevaks viietuhandeaastaseks kalendritsükliks. Parimad Siiriuse astro-krüptoloogid panid seljaajud tööle ja püüdsid ära aimata, mida maalased neile seekord signaliseerivad. Õnneks ei saa meie teiega siin kunagi teada, millisele tulemusele lugupeetud siiriuslased jõuavad, nagu ei saa seda teada ka Ivar, kes just kui kiuste ajas perfektse piltmõistatuse veelgi keerulisemaks lumme kuldset ankrukujutist urineerides. Maailmalõpuni jäi täpselt neli miljardit aastat.

Tants korteriühistu seinalehe ümber

Ühe depressiivse Eesti väikelinna veerel asuva hruštšovka paraadnat ehtis luitunud saepuruplaadist teadetetahvel, kuhu pandi üles majaelanikele olulisi teateid nagu millal toimub järjekordne korteriühistu koosolek või siis millal keeratakse vesi või küte kinni või et seitsmendas korteris on jälle veeavarii. Vahel müüs keegi kartuleid, pruugitud diivanit või koerakutsikaid, samuti leidis sealt elutähtsaid õpetussõnu, milles soovitati suitsuotsi ja põlevaid tikke alumise korteri rõdule mitte loopida, trepikotta mitte urineerida ja üldse soovitati pidada puhtust ning korda. Tahvel seisis korterelamu trepikojas kõikidest ajaloo keerdkäikudest murdumatuna nagu kalju meres (Rocca al Mare) või kõigi poolt kardetud vabade riikide murdmatu liit, mis laius ühel kuuendikul maismaast. Selle päevinäinud teadetetahvli ümber olid viimastel nädalatel möllanud kirgede tormid, kus verd, higi ja pisaraid pritsis igas suunas ja majaelanikud tundsid end kui helesinise ekraani tagused Ladina-Ameerika seebiseriaalide kangelased ja kangelannad: Venetsueela ja Mehhiko Metsikud Roosid, Tahmanäod või lihtsalt Mariad. Majaelanikud olid jagunenud kahte leeri – nagu ikka jagunetakse, kui on valida vale ja õige seisukoha vahel. Tavaliselt valiti sellises olukorras õige seisukoht, vale seisukoht jäeti vastaspoolele ja asuti hoolega värskelt maastleitud Tõde kuulutama.

Muidu kulges väikelinnas sisseharjunud rada mööda. Kalendrikuu jagunes kahte tsüklisse, kus olulise tähenduse omandasid kolm kuupäeva. Viiendal kuupäeval maksti invaliidsuspensione, kümnendal said palka need, kes veel tööl käisid ning viieteistkümnendal kuupäeval maksti välja töötu abirahad. Seetõttu kestis pool kuud viiendast viieteistkümnendani piduhooaeg, kui aknad olid pärani valla, valjuhäälselt mängis rahvalik muusika ning kõike seda elukunsti saatsid meeste mörin, naiste kilked ja laste nutt, lõbus laul ja kaklemine. Piduhooajale järgnes vaikne hooaeg kahekümnendast viiendani, kui kõigil olid rahad läbi, päevavalguses istuti tülpinult majaesisel pingil, pommiti üksteiselt suitsu, mindi vara magama ja korterite aknad jäid juba poole kümnest õhtul pimedaks.

Loreida Loo-Reha korterist number 2 oli aktiivne kodanik, kellele läks väga korda Eesti elu edendamine ning eriti veel Eesti kultuur. Loreida mees Juhan Reha ehk lihtsalt naabri-Juhan oli väikeettevõtja ning korteriühistu esimees, keda Ivar ja Anfissa salamahti pursuiks kutsusid. Loreida tajus selgesti oma erilist positsiooni ühiskonnas, kui ta esindas väikelinna lihtsate inimeste au, mõistust ja südametunnistust.  Ta sekkus aktiivselt ühiskonnaelu valukohtadesse ja võttis erinevatel teemadel aktiivselt sõna üldrahvalikes raadioprogrammides, sellistes nagu Vikerraadio “Vinguviiul”, Kuku raadio “Vox populi” või TV3 “Omakohus”, mille abil ta kaaskodanikke haris ja kasvatas. Proua haridustee oli ebaõiglaselt katkestanud järjekorras teine maailmasõda, mille tõttu ei saanudki ta rohkem haridust kui kolme klassi jagu, aga oli ta usinalt tegelenud elukestva õppega ning tema vanuses õitsvas eas daamil olid juba kujunenud kindlad väärtushinnangud ja selged vaated elule, mida ta igal võimalusel oli nõus kuulajaga raadioeetris jagama.

Nüüd otsustas ta võtta käsile kodumaja kultuurilise ümberkasvatamise ning alustas teadetetahvli ümberkujundamisest. Korteriühistu koosolekul võttis Loreida sõna ja teatas majaelanikele, et nüüdsest peale nimetatakse teadetetahvel ümber maja seinaleheks ning temast saab selle peatoimetaja. Lisaks tavapärastele teadaannetele tekkisid edaspidi teadetetahvlile üleskutsed ja manifestid, mis andsid teada, mida ühiskonnas muuta oleks vaja, keda tuleks maha võtta või kinni panna ja kuhu Loreida kõiksuguste petitsioonide toetuseks majaelanike allkirju kogus. Samuti pani ta teadetetahvlile üles praktilisi nõuandeid, näiteks kus midagi odavmüügile on tulnud, millal algavad teleseriaalide järjekordsed osad ning millal tuleb kuulata raadiot, kus Loreida sõna võtab. Samuti võis sealt leida näpunäiteid stiilis haiguste ravi – mida kasutada nakkusliku kiilaspäisuse vastu, toiduretsepte ja kohalikke uudiseid, mida ta oli päeva jooksul naiste saunas, turul või toidupoes kuulnud.

Anfissa nägi Loreida kujundatud seinalehte ja temas tärkas poeet. Karmi Põhjakonna kesta all, kelle auhinnariiulit korteri nr. 3 keldriboksis kaunistasid kaheksa Musta mere laevastiku sambomeistri võidukarikat – varem olid karikad trooninud köögis külmkapi kohal riiulis, aga kui Ivar Anfissa tungival nõudmisel kolm aastat tagasi köögis remonti alustas, kolisid karikad keldrisse –  oli Anfissa hingelt siiski naine, isegi luuletaja, kes kirjutas sahtlisse värsse elust ja armastusest ning nuttis peale kahte Põltsamaa veini maailmavalu välja. Luuletama oli Anfissa õpetanud Puškin isiklikult, mitte küll see kuulus vene nõukogude luuletaja, vaid nende laeva vanemabi, kellele meeldis kangesti rahvalikke laule ja luuletusi vorpida. Ilmselt geenidest. Nüüd mõtles Anfissa, miks ta sahtlisse kirjutab – temal kui ausal kodanikul on samasugune õigus seinalehte kirjutada nagu naabrimutt Loreidal. See naabri-Juhan on ju teada pursui ja korteriühistu esimees ning Loreida on endale seinalehe peatoimetaja koha ebasündsate vahenditega hõivanud.

Teadetetahvel kuulus siiski korteriühistule, mitte ei olnud naabri-Loreida ja naabri-Juhani eraomand. Kus on Sotsialistliku Omandi Riisumise Vastu Võitlemise Osakonna silmad? Kontrrevolutsioon ei lähe läbi, mõtles Anfissa ja asus vasturünnakule! Ta sättis ta ennast seinalehe peatoimetajaks ja asus juhtkirja kirjutama, milles andis teada naabri-Juhani juhitud ja tankistist abikaasa Loreida elluviidud kontrrevolutsiooni nurjamisest, nimetas Ivari seinalehe vastutavaks väljaandjaks ja Šarikust sai juhatuse liige. Ivariga tekkis Anfissal küll väike arvamuste lahkuminek, kas on ikka õige nimetada Loreidat naabri-Juhani tankistiks või vastupidi, sest Ivari teada olid tankistid Nõukogude armees rohkem saapaviksi peal, sel ajal, kui nemad, laevastiku motoristid, jõid punast pidurivedelikku. Rumal naine ei saanud aru, et korteriühistu esimeheks suunas Juhani Loreida ja seetõttu võiks Juhanit nimetada hoopis Loreida tankistiks, kuigi naabri-Juhan jõi ainult Saku Tumedat ja midagi kangemat tema nõrk magu ei kannatanud. Lõpuks hääletati ja ühehäälselt jäi peale Anfissa arvamus.

Kui seinalehe juhtkond oli paika pandud, siis kiskus Anfissa Loreida kritseldused maha, pani seinalehele natuke luuletusi, enda ja Puškini omi, mõned mitšman Volkovi haikud ja kaunistas need paberist lilledega. Loreida vastulöök ei jäänud tulemata. Loreida Ta alustas rohujuure tasandi kampaaniaga ehk tema enese sõnul pii-ärriga – käis ukselt uksele, laskis uksekella või koputas, kui kellanupp oli ära kukkunud, kõndis ukselt uksele ja korjas majaelanikelt allkirju, et kutsuda kokku korteriühistu erakorraline üldkoosolek, sest kultuurivaenulikud inimesed tuleb kultuurist eemal hoida. Teate, milline pätt see Ivar on ning õiget tööd ei ole temal samuti? Peavad Anfissaga kahtlast burksiputkat, kuhu kaovad kõik väikelinna kassid ja koerad. Ja kas te ka teate, missugused on Ivari sõbrad? Loodrid ja päevavargad, kes muudkui joovad ja laaberdavad, kaklevad ja lõhuvad. Nähtud teisi siin küll. Ükskord tõmbasid nad isegi vaenuliku sõjalaevastiku lipu maja katusele korstna otsa üles, laulsid ebapatriootlikke laule ning naabri-Juhan pidi seda hiljem vallavalitsuses klattima.

Ta rääkis, kuidas varem oli kõik hästi, seinaleht püsis ühiskondlik-poliitilise võitluse eesliinil, kuid nüüd on vandaalid kõik ilusa ära lõhkunud. Seinalehele ilmus ilusal joonelisel paberil JUHT KIRI (kirjapilt muutmata), milles majaelanikud mõistavad teravalt hukka korteriühistu liikmete Ivari ja Anfissa riigivaenulikud katsed maja seinalehte väärtusetu rämpsuga risustada. Meie arvates võiks seinalehes olla rohkem kultuuri! Tõeline kultuur on aga ilus ja igasuguseid maffioosnikke, pätte, moraalseid värdjaid ja muidu lumpenit ei tohiks kultuuri juurde üldse lasta. Loreida otsustas seal avaldada oma kooliaegsed salmikud, kus olid sellised hästi ilusad luuletused, nagu kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab jms. Salmiku lõppu oligi ilusate suurte trükitähtedega kirjutatud JUHAN REHA, II KLASS.

Anfissa ei jäänud naabrinnast maha, kuid tema ei viitsinud ukselt uksele käia, vaid värbas oma meeskonda inimesi otse rindelt ehk naiste saunast. Naiste saunas valitses alati töine õhkkond, kus liikus kõige värskem informatsioon ja pesti ka kõige mustemat pesu. Kes saunast väljus, teadis maailmaasju alati poole paremini, kui enne sauna minekut, sest naised saunas rääkisid, et … Edasi järgnes juba mõni tõeliselt põnev ja värvikas lugu vastavalt jutustaja isiklikule kutsemeisterlikkusele – kes pööritas jutustades silmi ja vehkis loole usutavuse andmiseks kätega; kes rääkis ise korraga kõigi tegelaste eest, kasutades eri rollide jaoks erinevaid hääli; kes võttis appi lausa näitlejameisterlikkuse kõrgema pilotaaži – igaüks vastavalt looduse poolt kaasa antud võimetele. Tänulik kuulaja teadis alati, et kui poolt usud, oled poolega veel petta saanud, aga see teadmine lisas mängule ilu ja head jutuvestjad olid naiste saunas alati kõrges hinnas.

Sageli paluti kuulajat jätta lugu “ainult meie vahele”, sest nii oli ju kohe selge, et õhtuks teadis seda pool maja ja hommikuks juba terve ühistu. Mõni sotsiaalteadlane või meediauurija oleks võinud Anfissa või Loreida näitel koostada inimühiskonna verbaalse kommunikatsiooni levimise mudeleid või viia läbi teaduslikke uuringuid andmehulkade algallikast kaugenemise multiplitseerumisest geomeetrilises progressioonis, aga teadlasi elas selles majas vähe, õieti oli vaid kaheksanda korteri Lemps pool aastat keskkoolis käinud. Kui keegi midagi teada tahtis, ei olnud vastamiseks vaja teadlast, vaid informatsiooni ja piisas ka põgusast paaritunnisest individuaalsest vestlusest mõne majaelanikuga trepikojas ning teadmiste hulk oli korraga mitmekordistunud. Lisaks said uusi teadmisi ka teised parasjagu kodus olevad majaelanikud, sest viisakus ei lubanud neid korteriustest liiga kaugele minna, kui trepikojas oli käimas mõne põneva teema arutelu. Pärast võis kuuldut ka ise teiste majalistega arutada ja täiendada uute faktidega, nii said ühest kuulujutust kasu paljud head inimesed.

Õige varsti oli aga Anfissa tugevama õigusega seinalehe uuesti okupeerinud ning esitas seal kunstilise rühmituse Anfissa, Ivar & Šarik uuemat loomingut, lisaks veel välisautoreid nagu mitšman Volkov, vanemabi Puškin ja Agdam Pohmelidze. Mõnikord oli seinalehele sattunud ka tunnustamata noorautoreid. Nii avastas Anfissa ühel hommikul, et keegi oli kriidiga üle tahvli kirjutanud: “Mine perse!” ja veel mõningaid trükimusta mittekannatavaid aforisme ning joonistusi. Radikaalne noorautor oli teadjate sõnul Soomest tänavakive paigaldamast saabunud Timo-Cevin seitsmendast korterist, kelle minimalistlik stiil erines Anfissa lopsakast rahvalikkusest, mis tõi tema kunsti heldinud austajatelt pisarad silmist ja laulujoru suust välja. Alternatiivsete kunstivoolude pealetungiga sai Anfissa hästi hakkama, kui ta lukustas teadetetahvli keldriboksi kuni juurdluse tulemuste selgumiseni, mis pidi välja selgitama isetegevusliku noorautori päritolu. Loreida ja naabri-Juhani aktiivsel sekkumisel paigaldas Ivar teadetetahvli küll varsti vanale kohale tagasi, kuid uus skandaal ei lasknud end kaua oodata.

Anfissa oli just lõpetanud igahommikused sada kätekõverdust, mis polnud õitsvas eas daamile mingi küsimus, sest oli ta ju neid noorena Musta mere laevastikus teinud paarisaja kaupa plaksuga või sõrmeotstel seistes ning läks, kuhu siis veel, trepikotta kaema, mis vahepeal ilmaelus muutunud on. Tahvlil ilutses poolikule vihikulehele kirjutatud teade, millele joonistatud pookstavid meenutasid kahtlaselt korteriühistu esimehe naabri-Juhani käekirja. Anfissa kogenud silm tegi kohe kindlaks, et kirjutajaks võis ju naabri-Juhan olla , aga ässitajaks oli loomulikult Loreida-mutt. Lehel seisis: “Anfissale! Astu tagasi, madu!!! Anna rahvale tema seinaleht tagasi! Allkiri: meie, majaelanikud.” Anfissa jäi teate üle järele mõtlema. Esiteks ei olnud ta mingi madu, vaid vabandust, daam oma parimates aastates, kõrgete kultuurihuvidega naine, võiks öelda, et isegi harrastusluuletaja. Tegelikult oli naabri-Juhan tuhvel, kes ei osanud ilma Loreidata iseseisvalt peldikus isegi elektripirni vahetada, sest kui Juhan pirni vahetas, instrueeris Loreida teda valjuhäälselt kõrvalt. Elektripirni vahetamise operatsiooni käigus said kõik, kes kuulata viitsisid, teada, kui vale oli Loreida otsus sellise mehega abielluda ja kui palju oli tal nooruses kavalere abieluettepanekuid tegemas käinud, aga tema, näe, astus lolli moodi Reha otsa! Sellised toredad pereetendused, rääkimata julgetest manifestidest trepikoja seinal, tõstsid majaelanike motivatsiooni ja mõjusid hästi kollektiivsustundele.

Loreida süüdistas Anfissat seinalehe kunstilise taseme rüvetamises ja informatsiooni varjamises, tuues näidetena välja, et teadetetahvlil ei leidnud kajastamist austatud korteriühistu esimehe Juhan Reha 65. juubel, kuhu, tõsi küll, Anfissat ja Ivarit ei kutsutud, seinalehes ei avaldatud naabri-Juku uue Honda Civicu pilti ning tagatipuks jäeti terve korteriühistu teadmatusse, et korteri nr. 6 kassil sündisid pojad. Loreida sõlmis ajutise liidu Timo-Ceviniga ning süüdistas Anfissat noorte kunstiinimeste loominguliste katsetuste hävitamises ning uute talentide vaenamises. Ränkadele eksimustele ja rahva tahtele viidates õhutas Loreida Anfissat vabatahtlikult tagasi astuma, kuid Anfissale oli vabatahtlik töö seinalehe peatoimetajana juba meeldima hakanud ja ametipostilt tagasi astumist oleks majaelanike poolt võetud nõrkuse ilminguna. Tõelised mehed ei astu tagasi, vaid ainult edasi ja nii otsustas Anfissa väljakutsele vastata. Otsinud välja punase viltpliiatsi, asus ta, keeleots hammaste vahel, naabri-Juhani ja Loreida teksti parandusi sisse viima. Kõigepealt kriipsutas ta läbi sõna “Anfissale!” ja asendas selle sõnaga: “Loreidale”, siis lisas teatele ühe “n” tähe ja kriipsutades maha sõnad “tagasi” ja “Allkiri: meie, majaelanikud”. Lõpuks nägi uuenenud teade välja järgmine: “Loreidale! Astun edasi, madu!!!” Anfissa ise aga lippas õnnestunud nalja peale naeru kihistades poodi õlut, viinereid, ja makarone ostma. Elu tahtis ju elamist!

Kohaliku tähtsusega luureskandaal korteris nr.3

Naabrimutt Loreida neiupõlvenimega Loo abiellunud Reha istus kirjutuslaua taga ja maalis paberile teksti, mille koostamiseni oli teda viinud pikaajaline jälitustegevus kolmandas korteris elava talle isiklikult ebasümpaatse endise mereväelase suhtes, sest märgates ühiskonnas esinevaid mädapaiseid, tuli tal aktiivse kodanikuna nendele tähelepanu juhtida, et kurjategijad saaksid karistatud ja õiglus pääseks võidule. Kui proua Loreida oleks teadnud sõna eetika tähendust, siis oleks ta kahtlemata pidanud enese tegevust äärmiselt eetiliseks. Niisiis valas proua Loreida paberile kõik oma viimase kolme kuu jooksul tekkinud kahtlused naaberkorteri peremehe suhtes, tehes seda temale omasel minimalistlikul viisil. Lõpuks sai Loreida kirja valmis ning luges selle hoolikalt läbi. Ta mõtles veidi, kriipsutas ühe sõna maha ja asendas selle soliidsemaga. Nüüd peaks tekst täiesti korrektne ja ametlik olema, ohkas ta kergendatult, enne kui paberi kokku murdis ning trepikotta postkastide juurde suundus.

Proua Loreida Loo-Reha oli luuramises eriti kibe käsi. Iga vabal hetke, mis tegelikult tähendas hetki, kui ta televiisorist mõnda ülipõnevat teleseriaali nagu Punased Roosid, Armastus võidab, Vaprad ja ilusad, Saladused, Hercule Poirot, Miss Marple, Kättemaksukontor või Ment ei vaadanud, pühendas Loreida kaaskodanike turvalisuse ja moraali kindlustamisele. Ta käis järjestikku läbi kõigi korterite uksetagused ja kuulatas, kõrv vastu lukuauku, kas kusagil on midagi kahtlast teoksil. Ükskord, kui Ivar krõbistamise peale uksesilmast välja vaatas, säras talle läätsest peegeldudes vastu ebamaiselt suur silm, mida ta oli  ulmefilmides või siis deliiriumis viibides mitmeid kordi näinud. Vaatepildist jahmunud Ivar avas ukse, aga selle peale kaotas naabrimutt tasakaalu ja kukkus esikusse vaibale pikali. Loreida hakkas üllatusest susisema, kuid kogus end kiiresti ja hakkas tänitama, et tänapäeva noortel pole enam kombeid ega viisakust, hoolimata faktist, et Ivar oli juba täisjõus mees oma parimates aastates, kellel isegi teenistus nõukogude armees jäi kaugesse enneminevikku.

Loreida luges läbi kõik majja tellitud ajalehed ja korterielanikele saabunud kirjad. Kirjad aurutas ta kohvipoti kohal lahti, luges läbi ja kleepis pärast ümbrikud kontoriliimiga uuesti kinni. Elanikud aga imestasid, et miks nende postiljon käsi ei pese, sest kõik kirjaümbrikud olid väikesi räpaseid näpujälgi täis. Samuti tüütasid naabrid postiasutust kaebustega kirjade aeglase kättetoimetamise üle, mis oli aga täiesti põhjendamatu süüdistus, sest Loreida Loo-Reha postikäitlemise kiirus oli lihtsalt madal. Vahel võttis võõraste kirjade läbilugemine mitu päeva, eriti veel siis, kui telekast tuli midagi põnevat või oli raadios arutlusel mõni põletav probleem, kuhu tuli sekkuda. Kui aga ühistu koosolekutel kortsunud või vahel postkastist kadunud ajalehtede ja kirjade teema üles võeti, tõstis Loreida esimesena süüdistavalt häält ja oletas, et kõige selle taga võivad olla tulnukad Veenuselt, keda tema nägevat trepikojas tavaliselt öösiti peale suuremaid pidusid majaelanike korterites.

Loreida libistas paberi ettevaatlikult kolmanda korteri postkasti pilust sisse ja seisatas hetke rahulolevalt. Oluline panus riigi julgeoleku tagamisse oli antud. Loreida kujutles, kuidas ta naabri-Juhani käevangus presidendi vastuvõtule saabub, uhke orden rinnas säramas. Kuidas kõik ajalehed kirjutavad, et valvas kodanik Loreida Loo-Reha tabas riikliku tähtsusega kurjategija otse pahateolt. Lubanud endale hetke unistusteks, võis ta nüüd rahu südames oma turvalisse korterisse nr. 2 tagasi minna, sest varsti jõuavad koju näljased naabri-Juhan ja naabri-Juku ja ta jõuab supipoti enne tulele panna, kui teleris põnevad seriaalid pihta hakkavad. Abielu härra Rehaga armastas Loreida kommenteerida, et astus Reha otsa.

Hommikul postkastist ajalehti tuues leidis Anfissa temale adresseeritud kirja. Ta keerutas paberit nii ja naapidi, luges veelkord ja läks sellise šokeeriva uudise peale kööki enesele üht konjakiga kohvi keetma. Asi vajas järelemõtlemist. Kohv sai kange ja seda tuli valge kurega heledamaks lahjendada, milleks kulus pool pudelit kallihinnalist jooki. Kui Anfissa oli kohvi ära joonud ja kaks pakki rubla ajast säilinud paberosse Belomorkanal peale tõmmanud, jõudis sõnumi sisu temani ja ta puhkes hääleka lörinaga nutma. Kiri oli kirjutatud koolivihikust välja rebitud ruudulisele paberile ja sinna oli suurte trükitähtedega hoolikalt pealkirjaks maalitud:  ANUNÜÜMKIRI. Edasi oli  kirjutatud TEIE MEES, kuid sõna “mees” oli rasvaste kriipsutustega maha tõmmatud ja asendatud sõnaga ABIKAASA, millele järgnes täiesti uskumatuna tunduv paljastus: PETTAB TEID!!! Alla oli kirjutatud: TUNDMATU HIATEGIA.

ANUNÜÜMKIRI
TEIE MEES ABIKAASA PETTAB TEID!!!
TUNDMATU HIATEGIA

Lõpuks Anfissa rahunes. Ah siis nii! Kõik need aastad! Mille eest? Anfissa nuuksatas. Edasi tuli lõik mahlakas mereväeargoos, aga lugejate tervise huvides ei hakka me seda siia täht tähelt ära tooma. Lisame vaid, et niigi vana maja viskas sellise tiraadi peale  kaks kihti tsaariaegset fassaadivärvi maha ja naabri kassil sündisid  sügisesed pojad enneaegselt.  Anfissa kiituseks tuleb tunnistada, et sellise ohtrasõnalise sõjalaevastiku folkloori peale oleksid kahvatanud ka mõlemad Puškinid. Kõigepealt see vanem, tuntud vene nõukogude luuletaja, kelle poeesiasse poleks kauni emakeele niivõrd väljendusrikkad finessid iialgi mahtunud. Kuid ka Puškinitest noorem, nende laeva vanemabi ja kunagine tuntud Mongoolia hokimängija, ei oleks suutnud sellist väljendusrikkust oma selgematel päevadelgi saavutada. Vaid kapten Starohujev, kes suutis laeva sõimamise jõul isegi kütuse otsa lõppedes alati kodusadamasse tuua, oleks ehk mahlaka kambüüsikeele kasutajas ära tundnud oma kaotatud hingesugulase.

Anfissa teadis, et Loreida kahtlustas Ivarit juba ammu mitmenaisepidamises ja süüdistas, et korter kolmes käivad öösel tulnukad, kuigi tegelikult mängiti seal kaarte ja mängimas käisid tavalised pätid asumi kõrvalmajadest. Mitmenaisepidamise süüdistus tundus Anfissale esialgu täieliku absurdina, sest Ivari naine oli kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister nii meeste kui naiste arvestuses ja kuidas ta oleks julgenud.  Siis meenus Anfissale, et mees kaob tihtipeale prügiämbrit  välja viies kahtlaselt kauaks ajaks välja. Ivar väitis küll, et ta käib kaheksanda korteri Lempsi juures õppimas, et teha ära väikelaevniku paberid, sest neil oli plaan nendest osadest, mille Ivar omal ajal sõjalaevastikust pihta pani, allveelaev kokku panna ning hakata sellega kalal käima. Õppimine tundus Anfissale vähe kahtlane, sest Lempsi juurest tulles olid Ivaril alati valge kure lõhnad juures, kuigi Ivar väitis, et ta tarbis seda sihtotstarbeliselt, et kõva pea pehmemaks läheks ning teadmisi paremini omandaks.

Lõpuks võttis Anfissa otsuse vastu ning tühistas Ivari koju sisenemise viisa. Kui Ivar Lempsi juurest saabus, tavapärased valge kure lõhnad juures, ootas Anfissa teda taignarulliga ja tegi talle selgeks, mida korter number kolm territoriaalvetesse sisenemine endaga kaasa toob. Sõjaväes taktikat tundma õppinud mehena otsustas Ivar ülekaaluka jõu ees taganeda. Nüüd pidi ta taotlema varjupaika erinevate sõprade juures, keda ta oli hädas tundma õppinud. Tavaliselt ta neilt aga varjupaika ei saanud, sest sõpradel olid oma perekonnapeadega omad probleemid ja pealegi kartsid nad suurvõimu ehk Anfissa kättemaksu. Ainus, kes talle asüüli võimaldas ja oma kuudis ulualust pakkus, oli Šarik, millest tegi Ivar olulise järelduse, et koer on inimese parim sõber.

Kuudis ennast vastu Šariku sooja keha surudes tundis Ivar selgesti, et elu oli tema vastu ebaõiglane, sest samal ajal kui kõik kahtlustasid teda truudusetuses, pühendus ta uute teadmiste omandamisele nagu Siim Susi, kes ei käinud kanavargil, nagu kõik arvasid, vaid õppis hoopis õhtukoolis hobust joonistama. Truudus, mehed, on juhuse puudus, filosofeeris ta edasi nüüd juba ohtlikel teemadel, kuid õnneks ei viibinud Anfissa enam kuuldekauguses ja truuduse ning juhusega olid Ivaril ülepea omad sotid. Kui oli truudus, siis valitses juhusepuudus ja vastupidi – kui tekkis mõni juhus, siis jällegi valitses puudus ja polnud võimalik tõelise mehe kombel naistele välja käristada. Nii kõndiski juhus minema ja mure tuli uputada odava lauaviina pudelisse, kuhu mõni peenemate sõrmedega mees oleks osanud isegi laeva sisse ehitada. Ivar oli isegi ükskord täis peaga püüdnud laeva pudelisse ajada, aga see oli lõppenud viieteistkümne päeva aresti, ühiskondliku töö ja pea paljaks ajamisega, sest kuigi laev ei mahtunud pudelisse, siis mahtus Ivar kollasesse “sidrunisse” ehk miilitsaautosse, mis teda plate peale kainenema viis.

Olimpiada Bogatõrina ja spordikomitee esimehe valimised

Anfissa Fjodorovna põrnitses pahural ilmel nende hruštšovka teadetetahvlil asuvat trepikoja koristamisgraafikut. Talle tundus, et sellest ajast peale, kui naabri-Loreida teadetetahvli toimetamise tema käest üle võttis, on tema koristamisgraafik muutunud kaks korda tihedamaks ja korteri nr. 2 ehk Loreida graafik mitu korda hõredamaks. Parajasti kui Anfissa kättemaksuplaani haudus, kuidas tõde ja õigus taas maa peale tuua, tabas tema pilk, et korteri nr. 6 koha pealt oli vana nimi käsitsi maha tõmmatud ja selle asemel ilutses seal uus nimi – Olimpiada Bogatõrina. Ilmselgelt oli majja elama asunud uus elanik, sest eelmisel kolmapäeval oli maja ette sõitnud kolimisauto ja ekspressid olid sealt mitu tundi igasuguseid pakke, mööblit, pappkaste, vaibarulle ja potitaimi majja kandnud.

Nüüd aga oli tõesti perse majas nagu Ivar armastab öelda ja siinkohal ei viidanud Anfissa üldsegi uue majaelaniku laienenud kehaosale, vaid Anfissale ütles nimi Olimpiada Margusovna Bogatõrina nii mõndagi! See oli ju tema vana rivaal nõukogude armee spartakiaadide päevilt ning mitmekordne relvajõudude sambomaadluse meister. Anfissa oli võitnud neid kõiki, kuid Olimpiada oli ainus, kelle vastu Anfissa jaks tavaliselt ei aidanud. Pika ja eduka maadlejakarjääri kõrvalt oli Olimpiada tulnud veel Nõukogude Liidu mitmekordseks meistriks jõutõstmises ja mis veel hullem, ta oli kinni pannud ka mitšman Volkovi korraldatud hundiujumise maailmameistrivõistlused. Hundiujumine oli  peaaegu sama, mis hundijooks – orienteerumisvõistlused, kus sportlased pidid kontrollpunktidest üles korjama teeklaasi viinaga, selle kummutama ning see, kes esimesena finišisse jõudis, oli võitnud. Ainult, et kui hundijooks toimus maismaal, siis hundiujumise võistlused korraldati Musta mere lainetes. Tavaliselt võitis need võistlused küll delfiin Maša, kuid ainus, kellel oli mingi šanss Mašale vastu saada, oli Olimpiada Margusovna Bogatõrina, sest ta lihtsalt kandis rohkem.

Tankivägede üleajateenija Bogatõrina oli värvikas isiksus, kellest teenistus nõukogude armees oli vorminud tervikliku inimese, mille üle ta oli väga uhke. Olimpiada teenis aega tanki T72 sihturina ning tankistid olid teatavasti meremeeste kõige suuremad konkurendid. Kui sõjameestel peale  väsitavat teenistust võidujoomiseks läks, olid tankiväelased ainsad, keda väga kergelt ei õnnestunud laua alla juua. Musta mere laevastiku meremehed tavaliselt vaenlast ei kartnud, sest vaenlase laevu olid nad uputanud küll ja küll. Neid võttis jalust nõrgaks ainult see, kui nad nägid mõnda NATO tanki mööda Musta mere laineid vastu kihutamas, mida suuremate pühade järel paar korda aastas ikkagi juhtus. Kui laevastiklaste lemmikjook oli punane pidurivedelik, siis tankistid olid rohkem saapamäärde peal, mis tekitas erinevate relvaliikide vahel teinekord kultuurilisi arusaamatusi. Olimipiada võttis aktiivselt osa kõikvõimalikest relvajõudude kultuuri- ja spordiüritustest, isetegevusülevaatustest ja spartakiaadidest. Anfissa ei mäletanud enam, kas spartakiaad tuli antiikkreeka keelsest sõnast “Sparta” või siis vanarooma keelsest  sõnast “Spartakus”, kuid see tähendas sporti. Seda kinnitas kollase guaššvärviga tapeedi tagaküljele maalitud olümpiarõngastega plakat Anfissa laeva sööklas, millel vanemabi Puškini näoga rahutuvi teatas: “Oo sport, sa oled rahu!”

Igale nõukogude armeesse teenima tulnud noorsõdurile oli demblite rusikate jõul eluks ajaks pähe taotud teadmine, et sõdur eksib oma elus ainult ühe korra. Eriti lubamatu oli reeglite vastu eksimine sapööridele. Olimpiada pidas selleks üheks ja ainsaks eksimuseks oma elus nooruserumaluses sõlmitud abielu naabruses asuva sapööripolgu vanemseersandi Dmitri Matvejevitš Bogatõriniga, kes sõpradele oli  muidugi Dima. Muuhulgas võlus pruuti ka tulevase mehe võimas perenimi, mis pidi tema vastased maadlusmatil värisema panema, sest tema enda neiupõlvenimi oli nii  tavaline. Kes kardab Olimpiada Kaske? Loodetud õnne neile see abielu ei toonud, sest vanemseersant Bogatõrin oli äkilise iseloomuga mees. Eraelus olid Olimpiada ja Dima täielikud vastandid, sest hoolimata sapöörivägedes teenimisest eksis Dima pidevalt, süstemaatiliselt ja väga suure pühendumisega kõige vastu, küll Olimpiada kehtestatud kojutulemise kellaaega rikkudes, reede õhtuti sõpradega linna peale kadudes või siis kaubamaja proovikabiinis võõraste naistega ameledes, millega ta oli korduvalt oma kallile abikaasale vahele jäänud, kui too sinna uut dubljonkat, öösärki või välismaa botikuid proovima oli tulnud. Dmitri Matvejevitš oli küll sportlik ja sitke sell, kellega nad olidki tuttavaks saanud sambovõistlustel ja temagi oli mitmel korral nõukogude armee meistriks tulnud, kuid erinevalt raskekaallasest Olimpiadast võistles Dima hoopis kergekaalus ja neil oli peaaegu kahekordne kehakaaluvahe, mille tulemusena kõik nendevahelised arvamustevahetused võitis alati Olimpiada ja tuuseldas Dima korralikult läbi. Edasi läks nagu ikka, Olimpiada suundus kööki nutma ja Dmitri koos teiste sapööridega linna jooma, sest ilusti alanud päev oli mõlema jaoks rikutud.

Oma pika ja eduka karjääri jooksul oli Anfissa võitnud hulgaliselt  medaleid, karikaid ja diplomeid, mis nüüd kõik kaunistasid Ivari sauna eesruumi keldris. Ivaril oli sinna lisada  vaid laevastiku isetegevuse ülevaatuse kolmanda koha diplom, mille ta oli saanud omaloomingulise vabakavaga Nõukogude armee ja sõjalaevastiku aastapäeval, kui nad mitšman Volkovi ja Agdam Pohmelidzega tuukriülikonnas mõõkade tantsu balletist Luikede järv ette kandsid. Ivari, Volkovi ja Pohmelidze ülimalt pompöösne, tundlik ja meisterlik lindikava võeti teenistuskaaslaste poolt kestvate kiiduavaldustega   vastu, kuid sellegipoolest piisas sellest kõigest vaid kolmandaks kohaks. Vaprate meremeeste triod edestasid kahekümne punkti ja marulise aplausiga külalisesinejad tankivägedest, kes lõpuks kuulutatigi isetegevuskonkursi võitjateks. Tankistide etenduses mängis peaosa Olimpiada, kes kehastas korraga ja ainuisikuliselt kõiki, nii valgeid, musti kui siniseid luiki, mille peale Ivar kahtlustas teda isegi kodanliku natsionalismi propageerimises.

Nüüd, uskuge või mitte, oli Anfissa kunagine kange konkurent just nende majja elama kolinud. Nüüd meenus Anfissale, et tõepoolest, varem elas korteris number kuus keegi Margus, kes oli mõned nädalad tagasi purjus peaga lumehanges magama jäänud ja surnuks külmunud. Margus oli kiitsakas, vaikne, rahumeelne ja tagasihoidlik mehike, kes mitte kunagi tüli ei tekitanud ega mitte kellelegi burksiputka  ees molli ei andnud. Ta tellis Anfissa käest burksiputkast alati ühe pisikese burksi ja võttis selle kõrvale kaheliitrise plastpudeli kange õllega ja istus vaikselt omaette. Margusovna, no muidugi, kuidas talle varem pähe ei turgatanud, kellele ta oma populaarses toitlustusettevõttes burksi müünud oli. Nüüd, kui nende depressiivses väikelinnas oli ühtäkki elamispind vabanenud, meenus Olimpiadale tema päritolu ja ta oli oma viimasest teenistuskohas Kesk-Aasia avarustes ammu unustatud kodumaale naasnud. Dima oli ta siiski sinna igaks juhuks maha jätnud, sest Olimpiada pidas ennast ikka veel parimas eas õitsvaks naisterahvaks ja elukeskkonna vahetus pidi kaasa tooma ka elukaaslase vahetuse.

Anfissa irvitas mürgiselt, sest ühe teda aastaid vaevanud müüdi oli ta äsja  suutnud purustada. Nüüd tuli välja, et Olimpiada oli  kõigest ühe  depressiivse Eesti väikelinna napsilembese asuka kuulsusetu  võsu, kellele anti uhke  nimi arvatavasti Tõnis Mägi esitatud kuulsa laulu järgi. Spartakiaadijärgses banketilauas, kus viina ja hapukurgi pealt kunagi kokku ei hoitud, oli Olimpiada Anfissa ees kelkinud oma suursuguse päritoluga. Just tema esiisa, kuulsa Ilja Murometsi väljaspool abielu sündinud lapselaps, oli peatanud mongolite suurkhaani maailmavallutusplaani ning peksnud võõramaised vallutajad tagasi Kalka jõe taha, pärast mida suurvürst isiklikult omistas talle kangelasteo tunnustamiseks hinnalise autasu – smaragdsilmadega kullast vasikapea.  Anfissa sambomaadleja suure hinge jaoks oli see keelatud löök allapoole vööd.  Ta  oli tähelepanuga harjunud, aga kui tuli keegi, kes haukas ära suure tüki temale kuuluma pidanud kuulsuseoreoolist, siis sellise asjaga ei saanud ometi üks tubli ja patriootiline neiu, nagu Anfissa seda kahtlemata oli, leppida. Anfissa tuju läks paremaks alles naiste saunas, kui teised naised rääkisid, et hinnalise vasikapea oli Olimpiada võitnud hoopis delfiin Mašalt kaardimängus, kes selle merepõhjast oli  leidnud ja üles korjanud. Anfissa tuju paranes hiljem veelgi, kui Olimpiada oli väidetava suurvürsti kingituse ükskord peale järjekordset abikaasa truudusetuseskandaali masendusehoos linna komisjonipoodi viinud ja kurbuse leevendamiseks mõeldud viina ostmise eesmärgil maha müünud. Nüüd ehtis see sajanditevanune reliikvia ühe paneelmaja kellegi tundmatuks jääda sooviva kodaniku elutoa seina ja õnnelikul ostjal polnud taiese kuulsast päritolust loomulikult õrna aimugi.

Üllatused sellega ei piirdunud. Kui Anfissa järgmisel hommikul burksiputkasse tööle läks, siis leidis  ta, et  selle ees askeldas agaralt naabri-Juhani abikaasa korterist number kaks  Loreida Loo-Reha ja jagas klientidele mingeid lipikuid välja. Muidu ei nähtud Loreidat burksiputka ees mitte kunagi ja ta polnud sealt seni mitte ühtegi  burksi ostnud. Loreida seletas kõigile, et tema pole mingisugune madalalaubaline rulllnokk, kes hommikust õhtuni burksiputka ees tolgendab, vaid kõrgelt arenenud kunstimeelega naine, kes esineb isegi  raadios.  Tõepoolest, ta oli mitmel korral helistanud ja esinenud Kuku raadio saates „Vox Populi“ ning ükskord pääsenud otseeetrisse isegi televisioonis Aarne Rannamäe saates „Vabariigi kodanikud“. Loreida aktiivsus burksiputka ees, mis oli linnakese elanike armastatud kultuuri  ja vaba aja veetmise keskus, äratas kahtlust.

Anfissa  haaras temalt paberilipiku ja luges: „Meie linna kodanikud! Terves kehas terve vaim! Kuulutame  välja meie linna spordikomitee esimehe valimised ja kodanikualgatuse korras on sellele kohale üles seatud rahva poolt palavalt armastatud teenelise meistersportlase, teeneka sambomaadleja ja jõutõstja Olimpiada Bogatõrina kandidatuur korterist nr. 6.  Tule valima! Rahva nimel alla kirjutanud kodanikuaktivist ja arvamusliider, vabakutseline ajakirjanik pr. Loreida Loo-Reha korterist nr. 2.“ Loreida seletas kõigile, et tema oli raadiost kuulnud, kuidas riigi sportlastele  otsitakse uut juhti ja nemadki peavad ajaga kaasas sammuma ning kehakultuurile suuremat tähelepanu pöörama, seda enam, et nende linna on nüüd elama asunud suur sportlane, kes võiks noori  oma isikliku eeskujuga innustada ning nad kõlvatu burksiputka juurest eemale peletada. Siililegi oli selge, et siin plaanitseti Anfissa autoriteedi õõnestamist, võibolla isegi positsiooni kõigutamist, rääkimata katsest mingi isehakanu poolt väljakujunenud suhetesüsteemi pea peale keerata.

Anfissa muutusi ei kartnud. Ta oli alati neile sirgeselgselt vastu astunud ja kõik uuendajad ning reformijad laiali peksnud, aga siinkohal tundis ta, et käed jäid kuidagi lühikeseks. Tema seljataga oli asutatud mingisugune spordikomitee ja et  sellest veel vähe ei oleks, siis oli selle etteotsa asutud seadma  Anfissa omaaegset vihaseimat  konkurenti. Ja kõik see toimub tema isikliku burksiputka ees! Nii ikka ei lähe. Anfissa kääris käised üles ja asus vastukampaaniat tegema. Kõigepealt mõtles ta Loreidale ühe korraliku lõuahaagi anda, aga  siis tuli talle parem mõte pähe. Miks Olimpiada? Võib-olla on parem, kui hoopis tema ise, Anfissa Fjodorovna, valitakse vastloodud spordikomiteed juhtima. Anfissa otsustas olla kaval ning üles seada mitu kandidaati, sest vastasseis kahe rivaalitseva naise osas oleks headele inimestele liiga otseselt võimuvõitlust meenutanud. Samuti tahtis ta Loreidale õpetada demokraatiat, seda tõelist, mida nad omal ajal nõukogude  armees õppisid.

Niisiis võttis Anfissa Loreidale füüsilise jõu abil mõistuse pähepanemise asemel hoopis joonelise paberilehe ja hakkas sinna kirja panema spordikomitee esimehe  valimistele esitatavaid kandidaate. Esimesena sai loomulikult kirja tema ise, teisena tema abikaasa Ivar, sõjaveteran nõukogude armeest. Kolmandana seadis  ta üles ehitusettevõtja Timo-Cevini kandidatuuri korterist nr. 7, kes mängis mängukonsooliga FIFA jalgpallimängu ning panustas hoolega ka rahalistel ennustusvõistlustel.  Veel pani Anfissa kirja Lempsi korterist nr. 8, kes oli pool aastat isegi keskkoolis käinud, enne kui ta sealt joomise ja suitsetamise pärast välja visati ja siis veel kellegi üliõpilase Onelise burksiputka eest, kes käis mingis eriti peenes koolis, et tõsta kandidaatide hariduslikku taset kõrgemale.  Ta kaalus pikalt  ka naabri-Juhani kandidatuuri, aga loobus lõpuks tema esitamisest, kuna arvatavalt hakkaks ta Loreidaga koalitsioone moodustama ning võib valimised lõpuks hoopis tuksi keerata.

Anfissa otsustas nimekirja lisada ka mõned väliskandidaadid, sest see viitaks kuidagi rahvaste sõprusele. Puhtalt austuse pärast lisas Anfissa nimekirja vanemabi Puškini, kes oli nooruses lootustandev Mongoolia hokimängija. Viimasena pani  Anfissa kirja värskelt nende linna kolinud pagulasneeger Jaagu, kelle vanaisa kunagi olümpial  Botswanat esindades maratoni jooksnud. Jaagu vanaisa lõpetas küll kolm ja pool tundi peale eelviimast lõpetajat, siis kui kohtunikud olid juba ammu asjad kokku pakkinud ja koju läinud ja seepärast pole tema nime võimalik protokollidest leida, kuid  Anfissa teadis, et olümpial pole tähtis mitte võit, vaid osavõtt. Rahulolevalt vaatas Anfissa kandidaatide nimekirja, võttis järgmise paberilehe ning asus oma programmilist valimiskõnet kirjutama, mille esitamise järel ei oleks kellelgi tohtinud lõpptulemuses kahtlust olla, et parim kandidaat linna spordikomitee esimehe kohale on just tema, Musta mere laevastiku kaheksakordne sambomeister nii naiste kui meeste arvestuses Anfissa Fjodorovna. Tema juba teaks, kuidas ja kuhu spordikomiteed  juhtida – sest nagu ütlesid juba vanad roomlased: kiiremini, kõrgemale ja veelgi kaugemale: “Citius, Altius, Fortius!” Ta maalis suurte konarlike trükitähtedega paberile esimese valimislubaduse teel Olümposele: „KÕIK BMW OMANIKUD JA ANFISSA VALIJAD SAAVAD SOODUSTUS BURKSILE 10%!“ Anfissa jäi rahulolevalt oma esimest valimislubadust silmitsema, mis pidi talle valimistel ülekaaluka võidu tagama, sest mida oleks Loreidal talle vastu panna, kuni ta kuulis, kuidas keegi leti ääres madalal otsekui tõrrepõhjast kostuval häälel nõudis: „Hei sina, anna mulle kaheksa burksi  ja  vaata, et sa saia vahele  rohkem kotletti ja vähem salatit paned!“ Anfissa tardus, sest leti ees seisis tema ise – ammuste aegade hirm Olimpiada Margusovna  Bogatõrina!

Pokemonijaht korteriühistu territooriumil

Väljas hakkas juba hämarduma kui Ivar saabus just poe tagant kodumaja ette. Anfissale teadaolevalt tuli ta muidugi lugemislauast, kott raamatutega käe otsas ja „paljulugenud“ nägu ees, kui oli seal Lempsi ja Mäiduga mitu punamütsikest üle lugenud, teate küll see kuulus muinasjutt, punase korgiga ja õnneliku lõpuga. Ta hakkas just välisust avama, kui kõmaki, mingi trepikojast välja kihutav elukas talle otsa tormas. Nii võib mõne nadima tervisega inimese ju lausa pikali joosta! Vana merekaru muidugi selliste trikkidega ei püüa, sest tema on merel õõtsumisega harjunud ning teda juba nii kergesti jalust maha ei raba. Ivarile meenus kohe, kuidas talle mitmel korral NATO tankid Mustal merel  vastu sõitsid, eriti suuremate pühade järel, kuid nõukogude meremehed ei löönud põnnama ja lõid vaenlase alati põgenema.

Ivar nabis vastu kihutaval rajakal kõrvad pihku, tõmbas tal kapuutsi alla ja mida ta nägi, tegu oli tema oma naabripoisiga! Teate küll see naabri-Juhani ja Loreida poiss, kutsutakse naabri-Jukuks, kuid Loreida ütleb Juhan Reha juunior. Poisil oli klaasistunud pilk ees, mobla käes ja tahtis muudkui padavai edasi joosta, rabeles, mis hirmus, kuid Ivar hoidsin teda raudses haardes. Tead, kui meremehekämblad on harjunud tormis laevaköisi hoidma, isegi siis kui purjelaevad on ammu maha kantud, mis nüüd ühel poisirajakal kratist rabada on. See on vanadel merekarudel veres … Ivar küsis nolgilt, et kuhu tal kiiret ja kas tänapäeva noorsugu viisakusest midagi kuulnud on, et vanemale inimesele tuleb teed anda, aga mitte neid jalust maha joosta. Poiss kokutas vastu, et tal pole aega, peab pokemonid kinni püüdma! No see oli juba mõistetav jutt. Ivar sai noorte slängist päris hästi aru, sest kui ta Nõukogude sõjalaevastikus teenis, siis õppis ta palju võõrkeeli. Mitšman Volkov õpetas neid kogu rahvastevahelise suhtlemise keele sõnavara kolme sõna sisse mahutama, kuid ühtlasi õpetas ta neid ka kapitalistide keelest aru saama, et nad keset merd NATO tankidega otse suhelda saaksid ja ei peaks tema või delfiin Maša abi paluma. Ivar teadis, et poket on kapitalistide keeles tasku ja mani on raha. Poketmani = taskuraha. Taskuvargad? Ah et nüüd siis nimetatakse noortepärases kõnepruugis neid tõpranahku niimoodi!  Kui majas on käinud vargad, siis tuleb koheselt reageerida! Tubli poiss, hoolimata sellest, et talle pole osaks saanud õnne nõukogude armees teenida ning tõeliseks meheks kasvada. Nii hoida!

Ivar patsutas naabri-Jukule õlale ja laskis poisi lahti, mille järel see pani kui tuulispask jooksu. Ivar lisas aga sammu ja jõudis korterisse. Uks oli lukus ja korteris valitses vaikus, sest Anfissa oli õhtuses vahetuses tööl. Ivar kahmas esikust ukse kõrvalt pesapallikurika pihku. Ega ta ise suur mängumees ei olnud, aga kurikas on vägev, saarepuust. Sellega võtab mitu pokemoni korraga maha, kui need Moskvitši kallal bensiinivargil käivad või puuriidast küttepuid krativad. Ivar käis korteri läbi, ptüi-ptüi, kõik oli õnneks korras ja maabus lõpuks köögis, kus luges kiiresti veel ühe punamütsikese poole peale, et käsi kindlam oleks ja läks õue uurima, mis kriis nende rahulikku korteriühistut siis sellel korral tabanud on. Nende varganägudega on niimoodi, et jälg tuleb üles võtta, kuni see on veel soe, pärast on juba liiga hilja ja püüa siis veel tuult väljal. Õues oli aga vaikne ja unine ning mingit kahtlast tegevust kusagilt välja ei paistnud. Ainult naabri-Juku traavis nüüd mööda muruplatsi ringiratast nagu kuutõbine ja lõpuks kakerdas otseti üle Loreida hooldatavate jorjenite. Selle eest peaks talle korralikult üle küüru virutama, mõtles Ivar. Olgu see Reha-mutt, mis ta on, aga pensionäri hobidesse aianduse valdkonnas võiks noorsugu siiski taktitundelisemalt suhtuda, olgu nad siis hipsterid või misiganes. Meie ajal midagi sellist ei juhtunud, vaid pioneerid aitasid vanainimesi üle tee ja korjasid vanapaberit, mitte ei trampinud marutõbise metsseana teise hoole ja armastusega kasvatatud lilli maha.

Kui poiss järgmiselt ringilt tuli, pidas Ivar ta kinni ja päris aru: „Kuhu vargapoisid jooksid?“ Poiss vaatas talle aga oma veekalkvel silmadega otsa ja ei saanud ööd ega mütsigi aru. „Noh, need sinu pokemonid, mis sa siin enne seletasid, kus need on?“ Nüüd paistis tüüp nokkivat ja näitas maja nurga poole, et selle taga olevat kaks tükki peidus! Ivar pani ennast valmis ja kargas kurikas peos ümber nurga … ja oleks peaaegu pesapallikurikaga Naabri-Juhanile vastu vahtimist äsanud. Viimasel hetkel sai ta küll pidama, aga see pistis lõugama: „Kurask, sa vaata ka ette, kus sa pimeloom jooksed, niimoodi võib muhu pähe saada!“  Sellist korralagedust Ivar ei sallinud. Kui on päevakorral vargajaht, siis peaks ikka kogu maja selles operatsioonis kaasa lööma, mitte et osad päevitavad, hambad laiali ja naudivad ilusat suveilma, sellel ajal kui teised naabrivalvet peavad.  Ta seletas Juhanile, mis värk on: „Meie ajame siin pokemone taga, aga sina töllerdad jalus!“ Juhan läks vargajutu peale pöördesse, laskis indiaanlase sõjakisa valla nagu mõni Tšingaskuk, haaras kuuri eest jalgrattapumba ja koperdas tuppa oma margikogu olemasolu üle kontrollima, sest vana filatelistina on tal seal isegi mõned haruldased Kuuba margid, mida talle nõukaajal üks rahvusvahelises pioneerilaagris Artek kohatud pruut ümbriku peal otse Havannast saatis. Selle noorepõlve Kuuba-pruudi jutuga oli ta majas kõik täiesti ära tüüdanud, sest milline mees see ikka tahaks kuulda, et teisel on niipalju vedanud, et talle kirjutavad isegi kauge Kuuba eksootilised kaunitarid?  Hoolimata sellest, et see nahahoidja polnud isegi nõukogude armees teeninud, vaid oli lampjalgade pärast teenistuskõlbmatuks kuulutatud.

Naabri-Juhani kisa peale tulid majast välja Loreida ja neljanda korteri Lonni, ühel neist mopp, teisel vihmavari kaasas ja mõlemal väga otsusekindlad näod ees. Loreida märkas kohe, et keegi kurikael on tema jorjenid maha trampinud ja nüüd oli ta tige nagu mõni sõjaprintsess Xena  ning susises kui ussikuninganna „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest“. Selliste naistega mine või luurele, teevad nendele pokemonidele säru, et tolmab! Käisime kolmekesi majaümbruse läbi, vaatasime kuuri millimeeterhaaval üle, heitsime pilgu aia tagaotsas vaarikavarte ja tikripõõsaste vahele, lõpuks veel korteriühistu prügikonteinerite taha ja isegi lehtlasse, aga mitte ühtegi kuradi pokemoni ei hakanud silma.

Loreida haaras mobiili ja käsutas siis naabri-Juku kohale, et mis kuradi pokemonidest ta jaurab. Natukene rahunenumana võtsime siis pimedusest välja ilmunud Jukul nööbist kinni, et see ära seletaks, keda ja mille eest me õigupoolest taga otsime? Ja te ei arva ilmapeal ära! Otse telefoni sees jooksevad mingisugused pokemoni-nimelised kollid ringi ja see olevat nüüd mingisugune uus trend, et kõik peavad neid pokemoni-raisku taga ajama ja kinni püüdma, aga seda ei saa mitte päriselt teha, vaid nutitelefoniga. Tead, need, kes pokemone taga ajavad on nagu omad ja pokemonid on nagu vaenlased. Sellest saab vana sõjamees muidugi aru. Minu arvates tuleks sellisel juhul telefonile korralikult telliskiviga peale lüüa, saaks kõik need raisad ühe korraga kätte, aga naabripoisile see mõte ei meeldinud, temal olevat aiföön kuus ja see olevat kiviga tagumiseks liiga kallis. Loreida viskus ka pojukese kaitsele, et kas ma olen hulluks läinud ja kas ma ka kujutan ette, mis selline asi üldse maksab.

Mina lõin käega. Noh, ise teab. Püüdku siis ühekaupa, kui minu pakutud lahendus talle ei sobi. Läksin hoopis koju ja lugesin punamütsikese lõpuni. Igatahes tuletas pokemonijaht mulle meelde ühe loo ajast, kui ma veel meie laeval teenisin. Aga mis ma räägin, siis olid laevad terasest ja mehed rauast ning isegi punane pidurivedelik ei murdnud neid maha. Juhtus selline asi, et kord Sotšis reidil olles tähistasime väga meeleolukalt järjekordset armee- ja sõjalaevastiku päeva. Nii suurejooneliselt tähistasime, et kolmandal päeval, kui olime meeskonnaga ära joonud kõik selle, mis vähegi põles ja ära söönud kõik, mis roomas, hüppas või lendas, ajasime ennast vahepeal admiraliks joonud kapten Starohujevi käsul terve meeskonnaga mööda laeva pokemone taga, sest meie laevale olevat pugenud vaenlase parašütistid! Need, lapsed, olid aga päris pokemonid, mitte väljamõeldud tegelased nagu meie tänapäeva ärahellitatud euromemmekate telefonides. Loomulikult püüdsime nad kinni, sidusime nende käed ja jalad meremehesõlmega nii tugevasti kokku, et nad lausa oigasid ja viskasime laevatrümmi, et siis hommikul, kui me välja maganud olime, nad pidulikult organitele üle anda. Hommikul selgus küll, et laevatrümmis lebasid zampolit Ivanov ja kolm tema maarotist seltsimeest, kes olid linna peale pidutsema läinud ja tagasi tulles lennukilt alla visatud, sest jalad neid enam ei kandnud. Seltsimehed naabruses asuvast lennuväepolgust tulid appi ja viskasid nad langevarju abil laevale nagu linnukesed. Ei olnudki vaenlase pokemonid, vaid meie omad seltsimehed!

Kodukujundus Feng Hui süsteemis

Iga meremees teab, et abielu ei ole mitte alati päikeseline päev, kus rõõmus pärituul laevukest tagant lükkab. Vahel on sind elumerel ees ootamas ka salakarid või lõõtsuvad orkaanid ja kogu taglastus tuleb oodates tormi möödumist kinni pakkida või põgeneda kõik see mees mõnesse varjulisse sadamasse kuni hävituslik tsüklon läbi saab, näiteks Lempsi juurde korrus kõrgemal. Selle nimi, lapsed, on vääramatu jõud ehk forss mažoor. Ivari ja Anfissa peres on see teinekord päädinud suurema ümbermöbleerimisega, millele viimasel ajal on lisandunud ka feng shui, ikebaana ja idamaine tantraseks. Tantraseksist Ivar palju ei teadnud, laevastikus seda väga ei harrastatud, sest seal astuti vahekorda rohkem verbaalsel tasandil ja selles oli eriti pädev laeva kapten Starohujev, kes ähvardas aegajalt terve meeskonna läbi tõmmata, kui ilmnesid vajakajäämised distsipliinis ja patriootilises kasvatustöös.

Kui Anfissa ükskord turult koju saabus ja rääkis, et nad Ivariga peavad nüüd tantraseksiga tegelema, siis arvas too, et naine mõtleb tatraseksi. Tatraseksi teadis Ivar küll, seda oli ta omal ajal palju harrastanud ning omandanud isegi teatava osavuse. Seda seksuaalse lähenemise vormi harrastati nõukogude kaubandusasutustes, kui defitsiitse kauba pärast võideldes astusid kodanikud vahekorda, litsusid kehasid üksteise vastu ning suhtlesid küünarnukkidega. Aga ei, tantraseks olevat hoopis miski india värk, kus naine ja mees istuvad üksteise vastas ning näpivad üksteist, teevad teineteisele suust suhu hingamist edasi ja tagasi ning saavutavad lõpuks suure kosmilise harmoonia, ilma et nad üldse sugulisse vahekorda astuksid.

Niimoodi see vanainimeste asi Ivari ja Anfissa vahel toimiski  oma pool aastat ja Anfissa on hirmus rahul, sest tema pea  ei valutanud enam, aga Ivaril püsis tunne nagu jääks midagi puudu. Igatahes laskis Anfissa telefonipiraadil (müügiesindajal, kes levitab oma kaupa telefoni kaudu potentsiaalsetele klientidele helistades) endale pähe määrida sisekujundusajakirja “Kole Kodu”, mis nüüd regulaarselt kord kuus korteri nr. 3 postkasti plartsatas. Peale ajakirjaga tutvumist hakkas Anfissa huvi tundma hiinlaste vanade salateadmiste vastu, mis seletavad igale huvilisele ära, kuidas kodus mööblit niimoodi ümber tõsta, et valitseks õnn ja harmoonia ning energia ringleks korteris vabalt ringi. Tõttöelda Ivar sellest energiavärgist hästi aru ei saanud, vanasti ringles energia elektrijuhtmetes ja korra kuus esitati elektriarve, aga Anfissa oli sellest kõigest väga elevil ja rääkis, kuidas asjad kosmilises plaanis tegelikult ringi käivad.

Ivar ei saanud küll hästi aru, kuidas need kakstuhat aastat tagasi elanud hiinlased teadsid, mismoodi peab ühte möödunud sajandi teisel poolel Eestisse ehitatud hruštšovka korterit sisustama, kuigi siis ei olnud veel korteriprogrammi lahendamiseks mõeldud kommunistlik lööktöö ja viisaastaku plaanid isegi veel avastatud ja kasutusele võetud, aga jäägu see selleks … Kui ajakiri kirjutab, ju siis niimoodi on ja iga meremees teab, et mees on kapten laevas, aga koju jõudes riputab ta oma kaptenimütsi varna, sest maal kehtib maa-  aga mitte mereõigus. Maaõigust esindas Ivari peres väga veenvalt abikaasa Anfissa, kes teadupärast oli väga sportlik naisterahvas, kaheksakordne Musta mere laevastiku meister sambos nii meeste kui ka naiste arvestuses, olgu see siinkohal ära mainitud, et näeksite, mida tähendab üks forss mažoor ehk vääramatu jõud.

Kui nüüd lähemalt peatuda idamaisel kodukaunistamiskunstil feng shuil, mis on Eestiski väga laialt levima hakanud ja selle päritolul, siis pole vähetähtis fakt, et feng shui maaletoomise eest võlgneb maailm järjekordselt tänu Starohujevite suguvõsale. Õieti küll admiral Starohujevi kaugele esivanemale Feng Huile, hiinlasele, kes teenis insenerina aega Tšingis-khaani paljurahvuselise armee ehituspataljonis ja saabus Venemaale koos mongoli-tatari röövvallutajatega, kuid peale tutvumist kuulsa vene viinaga hakkas talle seal niiväga meeldima, et ta otsustaski lõpuks Venemaale elama jääda. Ehitas maja, võttis naise ning niimoodi rajaski lõpuks Starohujevite suguvõsa, kelle kuulsaim liige oli tuntud leiutaja ja hilisem akadeemik Starohujev, kuulsa teadlase Lomonossovi kolleeg ja kaasaegne ning paljude tehnikasaavutuste autor.

Hiinamaal on Hui väga levinud nimi, miljonitel meestel on selline, ning kui tatari-mongoli võitlejad üksteist nimepidi kutsusid, siis arvasid venelased, et see on mingi oluline sõna ja võtsid ka ise selle sõna kasutusele. Aja jooksul asendas see laensõna suure osa venekeelsest sõnavarast ning lõpuks sai vene keeles selle sõna abil peaaegu kõik jutud räägitud. Paljud panid tähele, et kui Feng Hui peale vene viinaga tutvumist jurtas ringi komberdas, siis asetusid asjad nagu võluväel oma õigele paigale ja sellist kodukaunistamise viisi hakatigi hiljem feng shuiks hüüdma, sest teised rahvad ei osanud hiina keelt välja hääldada ning ütlesid feng hui asemel feng shui. Laevastikus oli feng hui süsteemi järgimine väga tähtis, sest juba utšebkas olles õppisid ajateenijad, et üldiselt tasuks kontrollida, mida, kus ja kellega juua. Feng huiga tasakaalustamata alkoholitarvitamine head ei too – tšakrad lähevad paigast ära ning võivad tuua teie kajutisse härjapõlvlased, väikesed rohelised kuradikesed, kollased päkapikud ja hommikuse õudse peavalu. Musta mere laevastikus harrastasid feng huid paljud, kuigi vaid vähesed teadsid, et tegemist on suure idamaise salateadusega ning enamasti nad järgisid sellist elustiili ebateadlikult. Lihtsalt nende elustiil oligi selline loomulik.

Kuidas see teema Ivarit puudutas? Vägagi ja otsesõnu isiklikult. Tema kallis kaasa Anfissa on eelkõige naine suure algustähega, kui mitte öelda tõeline mees, kellele aegajalt tulevad peale kodukaunistamisetuurid. Psühholoogid on välja selgitanud, et kui on valida abielulahutuse ja korteri sisekujunduse muutmise vahel, siis kergematel juhtudel tasub kaaluda seda teist varianti, mis oleks võrdne uuesti tutvumise ja mesinädalatega. Ivar oma mesinädalaid eriti ei mäletanudki, sest pildi ette sai ta ainult vahetevahel  ja sedagi iga kord erinevas linnas, erinevas voodis ja erineva naise juures ärgates. Kui Anfissa ajakirjast feng shuist teada sai, hakkas ka tema selle eluviisi fanaatikuks. Tihtipeale, kui Ivar oli läinud sõpradega kalale, prügiämbrit välja viima või nõukogude armee aastapäeva tähistama, hakkas Anfissa feng shui vaimus korterit ümber möbleerima ja siis võis oodata üllatusi. Ükskord, kui Ivar pahaaimamatult vastu hommikut koju naasis, sai ta pimedas koridoris üle öö sinna tekkinud tuulekellaga muhu pähe. Teinekord aga, kui ta pimeduse katte all lootis end vaikselt voodisse Anfissa kõrvale libistada, et viimane ei märkaks ega esitaks täiendavaid asjasse puutuvaid küsimusi, avastas Ivar, et ei voodit ega Anfissat pole seal, kuhu nad temast varem maha olid jäänud. Ivar otsis, kuid ei leidnud üles, siis väsis lõpuks ära ja ärkas hommikul esikus vaibakesel Šariku kaisus, kuni mööduva Anfissa säärekarvad teda üles kõditasid. Kui Ivar siis Anfissalt küsis, kus voodi on, seletas too, et ta oli mööbli korteris ümber paigutanud, sest feng shui käskis!

Kolmandal korral tuli mitu päeva sõpradega kalastanud Ivar öösel koju ja mida ta näeb – esikus seisab keegi mees! Tõeline mees nagu ta isegi, selline suur, võimas ja kohe näha, et nõukogude armees ja sõjalaevastikus teeninud, kes nägi välja umbes nagu ta ise või tema relvavend mitšman Volkov Tambovist. Ivar tundis, kuidas veri talle pähe valgus ja ta läks aegamööda vihaseks! Kuradi Anfissa, mine veel kalale!!! Käsi tõmbus rusikasse, kuid rajakas esikus vastas samaga. Kohe näha, et nõukogude armee koolitus, jõudis Ivar veel tunnustavalt mõelda ja pungitas seljalihaseid, et söösta otserünnakule. Silmanurgast nägi, et ka öine külaline ajas ennast ähvardavalt laiemaks. Ah nii jah? Enne kui võõrale idamaiseid võitluskunste tutvustama hakkas, koputas Ivar siiski tüübile seltsimehelikult oimukohale ja seletas talle veelkord heaga, et kurat, ära joo nii palju, et korteriuksed segi ajad. Siin elan MINA, kas tead, tramaivõi. Oleksid korterisse number kaks Loreida juurde maandunud nagu ta ise paaril korral, kui naabri-Juhanit kodus polnud, siis poleks sinuga midagi juhtunud, aga nüüd … ise tead! Siin on tegemist tõeliste meestega! Tüüp aga punnitab silmi ja ei suvatsegi tagasi tõmmata. Tahab vastu vahtimist saada või?

Ivar saatis teele korraliku paremhaagi, sellise, millega laevastikus noortele salaagadele distsipliini õpetati ja millega oleks isegi madrus Denissovi pikali pannud, kes muidu virutas nagu sepavasaraga. Sähh sulle, raibe! Ivar pani oma parima litaka teele ja … peegel, mille Anfissa oli feng shui parema kulgemise ja abieluõnne huvides magamistoast esikusse tõstnud, katkes klirisedes tuhandeks killuks! Ivar suutis veel näha, kuidas Anfissa kerkis nagu tont pimedusest ukselävele … Mis edasi sai, raevu läinud abikaasa öisest feng shui kiirkursusest, mis sisaldas elemente sambost, ikebaanast ja tantraseksist, ei tahtnud ta enam isegi mõelda. Hommikul oli pea paks nagu mesipuu ja sumises kurjalt nagu oleks miljon väikest mesilast sinna kärje püsti pannud. Vannitoapeeglist, sellesse ainukesest, mis korteris veel terve oli, vaatas talle vastu idamaiste mandlisilmadega paistes lõust just nagu oleks end ilmutanud kapten Starohujevi kauge esiisa Feng Hui isiklikult! Selle peale lubas Ivar, et paneb kulmule jääd peale ning pärast võtab Feng Hui ja kapten Starohujevi auks ühe klõmaka vene viina! Üks pudel peaks tal Anfissa eest tatrakottide taha peidetud olema. Nende idamaiste asjadega tuleb ettevaatlik olla ja parem on jääda laevastikus õpitud kodumaise Feng Hui juurde, mis on kindel ja turvaline.

Õuduste öö

Peale telerist vaadatud jalgpallimängu, kus meie omad järjekordselt peksa said, kuut jalgpalli kõrvale joodud õlut ja poolt Lauaviina jäi Ivar magama. Uni oli rahutu, terve keha leemendas higist ja külje all läks järjest niiskemaks. Järsku märkas Ivar, et magamistoa uksele on ilmunud tema abikaasa Anfissa, kes seisis kuidagi pühalikult, käed rinnal koos ja vaatas teda. “Ivar, kas sa tahad elada igavesti?” küsis Anfissa, kes järsku nagu ei olekski Anfissa. Millal ta sinna uksele jõudis? Ivar mäletas, et viimati magas Anfissa tema kõrval voodis, aga nüüd seisis magamistoa uksel, valges pitsilises öösärgis, ise selline kahvatu, jäik ja võõras. Kuidagi märkamatult, nagu läbi õhu libisedes, lähenes Anfissa Ivari voodile ja siis ühtäkki kõrgus tema kohal, silmades kummaline, kalbe pilk. “Ivar, kas sa tahad elada igavesti?” kordas ebatavaliselt käituv Anfissa oma küsimust. Ivar, kes oli selleks hetkeks juba erksaks saanud, vaatas Anfissat ja hakkas järsku vabisema. See oli hoopis teistmoodi vabin kui ta oli harjunud peale kõvemat alkoholitarvitamist hommikuti pohmeluses olles värisema. Pigem oli tegu seisundiga, kus külm haarab kõrist, terve keha on paralüseeritud ja ta tahaks põgeneda, aga jalad ei kuula sõna.

Anfissa oli Ivari kohale kummardunud ja Ivar nägi järsku väga selgelt, et naise poolavatud suust paistavad välja neli valget, pikka ja peenikest kihva! Juba niigi higine Ivar sattus sellest vaatepildist veelgi rohkem paanikasse ja tahtis üles karata, aga keha ei kuulanud sõna! Täiesti halvatult tajus ta, kuidas kihvuline Anfissa talle järjest lähemale kummardub ja lõuad avab. Ivar tundis tema hingeõhku oma kaelal. Anfissa väga suur suu on ühtäkki väga lähedal. palju suurem kui tavaliselt, justkui võiks ta alla neelata terve Ivari! Nüüd oli juba väga selgelt näha, et terve suu oli ridade kaupa täidetud teravaotsaliste kihvadega … Otsekui transis viibiv Anfissa aga muudkui lähenes. “Ivar, sinust saab vampiir, nagu minagi olen!” teatas Anfissa kuju võtnud ilge olend hauatagusel häälel. Tema suust tuli mulla lõhna. Ivar tundis end järsku vanana, väga vanana … Mälupildid kihutasid silme eest läbi. Kas selline ongi lõpp? Kõik need aastad … Teenistus Nõukogude armees ja sõjalaevastikus, abiellumine, tagasi Eestis, nüüd juba Anfissaga, korter looduskaunis väikelinnas, Moskvitš 407, Moskvitš 412, kaks tütart – Liisi ja Laena, koer Šarik. Ja nüüd, keset ööd, mil ta on voodisse tardunud, valmistub vampiiriks muutunud Anfissa oma õudseid valgeid kihvu tema kaela lööma ja Ivari verd imema. Tema verd!

Ivar oleks tahtnud vastu vaielda, midagi hüüda, võidelda … Aga kõik oli asjata. Tema suust paiskus välja vaid korinale sarnanev röhatus … Järsku Anfissa võpatas ja taganes, silmis õudus … Taandus järjest kiiremini toa nurka ja ronis ühtäkki mööda seina üles nagu ämblik, otse magamistoa lakke ja jäi sinna täiesti ebaloomulikus poosis rippuma. “Tõbras!” sisistas Anfissa. “Jälle sõid küüslauku!” Lummus on kadunud, Ivar tundis, et ta on jälle vaba ning varem halvatud käed ja jalad liiguvad. Võimsa hüppega kargas ta voodist püsti ning tormas ukse poole … Midagi jäi jalgu, keegi niuksatas kõrvulukustavalt, mille peale Ivar kukkus kõhuli. Ta kuulis, kuidas tema seljataga algas võitlus elu ja surma peale. Šarik! Tema tubli Šarik oli vampiiri haardes. Või oli vampiir Šariku haardes? Kuidas see elukas nii kiiresti lae alt talle seljataha hiilida jõudis? “Türa, jookse!” kähistas Šarik inimkeeli. Ivar tundis selle hääle ära, mis saab kuuluda ainult ühele inimesele terves laevastikus! Mitšman Volkov, vana sõber! Kuid miks rääkis Šarik mitšman Volkovi häälega? Ivar ei jõudnud enam küsida, vaid lendas magamistoast välja ja sööstis käkaskaela pea ees vannituppa ning virutas ukse enese järel kinni. Järgmisel hetkel kangutas ta juba seina äärest pesumasinat ning lükkas selle ukse ette barrikaadiks. Esikust kostus võitlushääli: kiljumist, urinat, mütsatusi … Midagi purunes, keegi lendas mürtsuga vastu ust…. Ja siis jäi kõik vaikseks.

Järsku kraabatakse ust, nii nagu ainult koer oskab, küüntega. “Ivar! Tule välja!” ütles tuttav hääl, mitšman Volkov või oli see Šarik. “Läks minema! Vampiir on läinud!”. Ivar lohistas pesumasina ukse eest kõrvale ja piilus esikusse. Esik on täis ümber kukkunud riiulist pudenenud raamatud, verd ja klaasikilde. Ivar libistas ennast esikusse. Seal seisis Šarik, käppa hoides, verine ja pulstis. Vist on luu katki? Šarik hüppas Ivari peale püsti ja hakkas tema nägu lakkuma. “Võitsime!” kiunus Šarik mitšman Volkovi häälega, ise meeleheitlikult saba liputades. “Meie võit! Kas ta jõudis?” küsis Šarik järsku murelikult. “Kas ta hammustas sind?” Ivar katsus kaela, verd ei ole … “Ei … vist mitte,” pomises Ivar. “Kui oleks sind hammustanud, siis oleksid juba vampiir ja elaksid igavesti,” urahtas Šarik. “Vala mulle kaussi õlut, kurk kuivab! Ja pane pelmeene ka hulka!” Ikka veel šokeeritud Ivar suundus kööki ja avas külmiku. Värisevi käsi valas ta esimese õlle endale kurku nagu saunakerisele, teise aga Šarikule söögikaussi. Kaussi täites tuleb talle järsku mõte pähe. “Šarik? Volkov? Miks sa meie Šarik oled?” Šarik nuuksatas. “Kas sina ei teadnudki siis? Ma olen hunt, libahunt! Meie suguvõsal lasub juba kolmsada aastat kohutav needus! …” Mitšman Volkov tõstis koonu lae poole ning ulgus pikalt ja nukralt. “Enne armee ja sõjalaevastiku päeva, täiskuu öösel, peale suurt hundijooksu muutun ma libahundiks!” Ivaril hakkas halb … Kõike seda oli juba liiga palju. “Mõistad? Kolmsada aastat!” pistis Volkov töinama. “Kõik mu esiisad! Tambovis…” Volkov luksatas ja keeras ennast vaibale rõngasse.

Ivar kummardas ja patsutas Šariku pead. Kolmsada aastat libahunte! Ta ei teadnud tõesti enam, mida teha … Nii kahju oli järsku! Anfissa on vampiir, mitšman Volkov on libahunt! Mida türa siin toimub? Pea lihtsalt ei võta! Volkov lahistas nutta. “Kas sa perearstile oled rääkinud?” taipas Ivar järsku küsida. “Neil on kindlasti midagi … tablette või, plaastreid? Teevad süsti ja …” muutus Ivar järsku lootusrikkaks. “Ei aita!” kiunatas Volkov. “Mitte midagi ei aita! Ainult karva võtab lahti. Sellepärast ma joongi nagu loom, et unustada!” “Et unustada mida?” tundis Ivar järsku vajadust täpsustada. Pinge langes ja õlu oli talle juba pähe hakanud. “Seda!” teatas Šarik süüdistavalt ja tõstis käpa üles. “Ma olen ju hunt, libahunt!” Ivaril hakkas veelgi rohkem kahju. “Aga midagi peab ju teha saama? Nõiad, selgeltnägijad, ekstrasensid? Kiirabi? Politsei?” pakkus ta lootusrikkalt. “Keegi ikka oskab?” Volkov-Šarik vaatas talle läbi pisarate otsa. “Mitte sittagi ei saa teha! Mitte keegi ei oska! Olevat selline geneetiline haigus, lupus hujovis, täiesti ravimatu,” Volkov ohkas. “Vala mulle veel üks!”

“Kuule, kui libahundile leiba anda, siis saab ta tagasi inimeseks,” meenus Ivarile järsku üks ammu kuuldud rahvajutt. “Proovime, ah?” “Käi perse!” vastas Volkov-Šarik tüdinud häälega. “Kõike olen proovinud … Leiba olen proovinud. Saia, karaskit, sepikut, barankasid, präänikuid … kõike! Saad aru?” Ivar eriti ei saanud, aga olukord oligi juba kaugelt üle kupli… “Miks sa vampiiriga abiellusid, lollakas oled või?” tundis mitšman Volkov järsku huvi. “Kust mina pidin teadma, et Anfissa vampiir on?” kaitses Ivar ennast. “Alguses küll ei olnud!” Volkov-Šarik noogutas mõistvalt. “Ega alguses ei saagi aru! Pärast tuleb välja … Üks Tuva šamaan rääkis mulle kunagi, et vampiiri vastu aitab peeretamine! Aga korralikult pead laskma, südamest! Tee seda kohe, mida rutem, seda parem!” soovitas Volkov-Šarik. “Muidu äkki hiilib siin veel ringi!” Ivar pingutas, pingutas … ja siis see tuligi nagu võimas tulnukaid kuulutav sireen filmist “Maailmade sõda”.

Ivar sai tugeva matsu vastu ribisid. “Tšort poberii! Hui, mida sa peeretad siin! Ahh?” Anfissa! Mitte vampiir Anfissa, vaid tema tavaline Anfissa, lokirullid peas ja kuri, väga kuri! See kõik oli lihtsalt unenägu … “Kallis, armas, päikseke!” hüüatas Ivar, kes oli kohutavalt õnnelik, et kõik see košmaar, libahunt ja vampiir oli kadunud. “Ja siis peeretad toa täis, jah?” torises Anfissa, olles aga juba leebunud. Ivar polnud talle juba ammu nii ilusaid sõnu öelnud! “Näed siis, ikkagi armastab …,” mõtles Anfissa ja magas magusasti edasi.

Head uut aastat, seltsimehed naised!

Ivar oli just sõba silmale saanud, kui kella nelja paiku öösel peale aastavahetust läks tuba järsku heledaks, nagu oleks merel laevaprožektoriga röövpüüdjaid valgustatud. Ivar pilgutas ereda valguse käes silmi ja püüdis aru saada, kust valgus tuleb. Esmalt ei näinud ta midagi, siis aga avastas, et laual tema ees, prožektor käes, seisab roheline päkapikk, kes laskis Ivarile valgust silma ja näinud, et viimane on ärkvel, teatas autoriteetsel vastuvaidlemist mitte sallival häälel: “Tuleb majanduskriis, suur nagu veeuputus, aga sina oled hästi teeninud ja pääsed. Ehita suur laev, võta kaasa kaks neukkut igast liigist, palju tatart ja valget viina ning koli Aksel Geibergi saarele!”

Päkapikk meenutas millegipärast tema kunagist kaptenit, legendaarset merekaru Starohujevit, keda mitteametlikus vestluses ohutus kauguses olles kutsuti Vana Tyra. Nüüd aga ütles päkapikk Vana Tyra häälega ja selges rahvastevahelise suhtlemise keeles: „Na ostrov Akselja Geiberga!“ Selle peale tuli Ivar, kananahk ihul, vabisedes teadvusele, sidus esikus endale punase päästevesti ümber, läks magamistuppa ja hakkas Anfissat raputama:

“Hei, ärka üles!”

“Mmmmõh?” ümises Anfissa uniselt. „A poshol tõ nahhui! Ne troogaj, bljaad! Ubjuu!“

“Kuuled, ärka üles nüüd, veeuputus tuleb!”

“Rrrrmõhhh? Korter seitse jättis jälle vanni jooksma või?” pakkus Anfissa, kes oli vahepeal natuke ärganud.

“Mis korter seitse, päris veeuputus ikka!” seletas Ivar käte värisedes, juuksed püsti peas.

“Kust sa seda tead?” uuris Anfissa umbusklikult.

“Roheline päkapikk, Vana Tyra ütles!” teatas Ivar, kes pidas vajalikuks autoriteetsele allikale viidata. „Nash kapitan! Peame minema Aksel Geibergi saarele. Võtma kaks neukkut, tatart ja valget viina.“

“Tead, sa mine õige ….” ärritus selle jutu peale Anfissa, kes oli ülesajamise pärast tige ja nimetas uuesti aadressi kuhu Ivar pidi minema.

“Päris tõsi, päkapikk ise ütles!” ahastas Ivar, kelle enesekindlusele olid aastavahetusenapsid mõjunud. “Me peame laeva või vähemalt päästeparve ehitama hakkama!”

Anfissa, kes oli selleks ajaks juba kergelt raevunud, virutas sõnade: “Maailmalõpust lolliks joonud … Ja pokažu tebe Geiberga! Pederastam stal shtoli?” saatel Ivarile parajalt mehise tou ja magas edasi. See ei olnud esimene kord, kui Ivaril pildi eest ära lõi. Kunagi oli ta Mustal Merel ujudes allveelaevaga kokku põrganud ning saanud sedavõrd tugeva peapõrutuse, et oli päevapealt lõpetanud joomise ja ropendamise. Seltsimehed viisid Ivari laevakokk Anfissa juurde, kes mehe kapsasupi, punase pidurivedeliku, nõukogude seksi ja paari sambovõttega terveks ravis. Nüüd, aastaid hiljem ja solvunud naise sellisest ignorantsusest, ei osanud Ivar muud teha, kui samuti magama minna, seekord igaks juhuks esikusse, kus Šarik juba vaibal ees pikutas, sest tema kuudis pesitses juba maailmalõpust saadik mitšman Volkov Tambovist ning Šarik oli sunnitud esikus ajutist pelgupaika otsima.

Uusaastahommik saabus nagu ikka – keedukartuli, tomatimahla ja korterist nr. 2 kostva naabrinaise Loreida tänitamisega. Midagi purunes vastu vaheseina. Loreidale oponeeris toon kõrgemal häälel oluliselt tugevamate argumentidega naabrimees Juhan. Õnneks oli lisaks enamikule söödavale-joodavale, mida aastavahetuseks varutud sai, laualt kadunud ka roheline päkapikk ja Ivar liigitas öise külalise täiesti hariliku delirium tremensi alla, mida nendel laiuskraadidel päikesepuuduses talviti ikka ette tuleb. Igati kordaläinud aastavahetus, mõtles Ivar ja sõnastas enne uinumist peas olnud mõtte. Head uut aastat, seltsimehed naised!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s