Burksiputka ees II

KARU PROŠA SEIKLUSED II

autor: jolli&ckrabat

Teine sissekanne, kusagil Tallinnas, 19. aprill 2020

Tere, karu Proša jälle siin! Tänasest olen siis ametlikult töötu ehk nagu meil ministeeriumis öeldi – valmis uuteks väljakutseteks. Viimast korda kohtusime siis, kui ma Eestisse saabusin ning mind loomaaeda karantiini saadeti. Lootsin siis hakata elukutseliseks suunamudijaks või siis täpsemalt selle blogi loomaaia korrespondendiks, kuid nagu öeldakse, elu tegi omad korrektiivid ning silmapiirile tekkisid uued nüüdseks juba vananenud väljakutsed, mis viisid mind hoopis uutele radadele. Aga kuna minu tagasihoidlik elukäik on taaskord ajalehtede uudistekünnised ületanud, siis otsustasin vanad karupastlad jälle jalga tõmmata ja suunamudimisele taas hoogu anda. Alustan aga sellest, kuidas möödunud aasta novembris kuulutati välja konkurss itiministri ametikohale. Vahepeal oli minu repatrieerimisega kuidagi vaikseks jäänud, päevast päeva loomaaias oma puuris konutada tundus igav, kaua ma seda pesukarude igapäevast trianglit pean taluma ja tahtsin midagi uut proovida. Istusin puuris, läpakas süles, veebileht töökuulutusega ees ja mõtlesin elu üle järele. Poliitikukarjäär pole mind seni paelunud, aga igal täiskasvanud karul on soovitatav aegajalt ära õppida mõni uus trikk või huvitav amet.

Kunagi, kui ma olin veel väikene mõmmik, küsiti ikka, et kelleks sa Prošake suureks kasvades saada tahad? Küsijad mõtlesid muidugi, et vastan kombekale karulapsele kohaselt – tahan tsirkusesse nagu ühele korralikule karule ette on nähtud. Juba minu vanaisa töötas tsirkuses, isa töötas tsirkuses ning selline karjäär tundus olevat mullegi kõrgemalt poolt ette määratud … Suutsin neid küsijaid alati üllatada, sest mina tahtsin hoopiski kosmonaudiks saada! Kosmosesse lendasid nii koerad, ahvid kui inimesed, kuid karusid kosmonautide kooli õppima millegipärast ei võetud. Aga mõelge ise, missuguse kosmonaudi saab koerast, ahvist või inimesest? Ainult meie, karud, suudame vastu pidada pikad kosmosereisid, sest looduse poolt on meile antud unikaalne võime viibida talveunes. Teadlased alles otsivad viise inimkosmonautide talveunne suigutamiseks, et neid Marsile või Veenusele lennutada. Küsigu parem meie, karude, käest, kuidas sügavalt magama jääda! Sügisel tuleb kõht korralikult mett, kitseliha ja jõhvikaid-pohlasid täis süüa, koopasse pugeda ja samblatekk ninaotsani peale tõmmata. Täis kõhuga tuleb talveuni kiiresti ja mõnusasti peale ning ärkad alles kevadel, kui linnuke laulma hakkab ja küljealune sulalumest märjaks läheb. Mida Belkal, Strelkal või Gagarinil meile, karudele, vastu panna on, ahh?

Sellised olid minu lapsepõlveunistused, kuid kuna ma olen loomult ju korralik karu, siis lõpetasin ikkagi tsirkusekoolis, kuni kosmonaudihing mind ühel ilusal päeval rändama viis, aga sellest olen ma teile juba kirjutanud. Tahtsin hoopis rääkida, kuidas ühel päeval oli loomaaia talitaja Tiiu arvutis infoportaali „Värskeltküpsetatud Uudised“ lehekülje ette jätnud ja märkasin seal töökuulutust, millest võis lugeda, et otsitakse uut ministrit. Kutseoskuste kohapealt öeldi, et uus minister peab tantsima, trummi lööma, rattaga sõitma ja muuhulgas ka e-valimised ära kaotama. Mõtlesin, et mis seal´s ikka, kes ei proovi, see šampust ei joo! Mis see ministeeriumi juhtiminegi siis enam ära ei ole? Seda kõike, mida nõutakse, olen ma  tsirkusekoolis õppinud, saadan CV ja motikirja ära. Kirjutasin CV-sse, et olen ka loomaaias töötanud. Ma muidugi igaks juhuks ei täpsustanud, et vaatasin loomaaias ilmaelu seestpoolt trelle …

Läks veidi aega mööda ning kutsutigi e-kirjaga tööintervjuule, aga nüüd läks väheke jamaks, sest kuidas ma loomaaiast välja pääsen? Küsisin siis viisakalt vastu, et kas seda skaibis ei saaks läbi viia, ikkagi itiministeeriumi tööpakkumine ja e-lahendused, junõu? Sellega jäädi lahkesti nõusse. Ettenähtud ajal tegin kõne peale ja ekraanile ilmusid kolm personalispetsialisti, kes tutvustasid end kui isa, poeg ja püha Jüri ning ütlesid, et nemad otsustavad, kelle nad tööle valivad. Kõige rohkem rääkisid isa ja poeg, püha Jüri rääkis vähem, ainult siis kui isa ja poeg midagi valesti ütlesid, ta vabandas. Kõigepealt seletati mulle, milline üldse peab üks õige itiminister olema ja keda nemad oma meeskonda ootavad. Isa ja poja sõnul oli sellel ametikohal olnud ka eelnevaid ministreid, aga nad kõik olid süvariigi kurjade ajakirjanike käsul lahti lastud ja nii ei julge keegi enam sellesse ametisse kandideerida. Nüüd on neil aga veel rangemad nõuded ning lisaks lugemis-kirjutamisoskusele oodatakse ka kõrgepinge taluvust. Minu kandidatuuri kasuks rääkivat see, et valdan võõrkeeli, mis oli ühele eelnevale ministrile saatuslikuks saanud. Kirjutasin keelteoskuse CV-sse sisse, sest meie, tsirkuseloomad, oleme väga rahvusvahelised, rändame trupiga palju ringi ja kuuleme palju erinevaid võõrkeeli. Suudame vajadusel kommunikeeruda ka teistest liikidest lindude ja loomadega – liigutame kõrvu, kirtsutame nina, näitame kihvasid või võdistame sabaga, kui midagi tähtsat öelda tahame. Üks varasematest ministritest polevat naisi sallinud ja neid nähes agressiivseks muutunud, kuid minul oli ette näidata tsirkusekooli kõrgeima dressuuri diplom cum laude ja pingetaluvusega minul probleeme pole, loomaaias tuleb kõrgepingega pidevalt vastamisi seista kui puurivarbadele liiga lähedale satud.  Minu varasem tsirkusekogemus meeldis neile väga, püha Jüri ütles, et see on kõrgel juhtival kohal töötamiseks oluline eeldus ning kohe näha, et tegemist on professionaaliga. Valitsuse ministri töö ei erinevat väga palju tsirkuseartisti tööst. Tundus, et isa ja poeg jäid minu vastustega samuti väga rahule, ainult neid huvitas, kas ma ikka nende parteisse astun, sest see on väga oluline ja ega ma äkki hoopiski salaja sotsialist, liberaal või koguni soroslane ei ole? Ma ei saanud päris hästi aru, kes need on, kuid igaks juhuks ütlesin, et ei ole. Siis küsisid, et kas mul pruuti kah on? Mina ütlesin, et hetkel tõesti ei ole, kuid mul oli sõbranna Poljuška, kes emigreerus Läti Vabariiki ja kadus radarilt. Komisjon jäi selle vastusega väga rahule ja nad ütlesid, et homsest oledki minister ja tule aga kohale lepingut sõlmima.

Ütlesin Tiiule ja Ellotškale proštšai ja hüvasti loomaaed, mul on nüüd uus töökoht! Sõitsin trolliga linna, ministeeriumis lükati tööleping ette ja viskasin käpajälje alla. Siis anti välisuksekaart ja uus minu nimega väljaprinditud uksesilt, paluti oma kabinet üles otsida ning kästi uus arengukava projekt teemal: „Kuidas meie riik kiviaega tagasi juhtida?“ valmis kirjutada, sest e-Stoniasse need imelikud e-valimised ei sobivat. Õige rahvuslane valib alati konservatiivselt, lips ees valimisjaoskonda ise kohale minnes, paberi ja pastakaga. See on ikkagi selline püha toiming ja kodaniku kohus on just õigesti valida, mitte nagu nüüd, et vali seal arvutis keda tahad, kuid ikkagi võidab Reformierakond! Arengukava projekt nägi veel ette, et pärast hääletusprotseduuri läbimist pakutakse valijale jaoskonna puhvetis defitsiitset kaupa nagu vanadel headel aegadel: apelsine, lahustuvat kohvi ja viinereid, sest siis ikka tunned, et käisid hääletamas ja valisid nii nagu ette nähtud. Eesti NSV-s olid ka valimisjaoskondades puhvetid ja seepärast oli valitsev partei seal väga populaarne, sai alati 99% äraantud häältest omale.

Projekti kirjutamisega mul probleeme ei tekkinud, sest loomaaia karantiinis mõtiskledes kerkis uusi mõtteid nagu seeni pärast vihma. Mina soovitasin e-valimiste asemel uue ideena kasutusele võtta karude moodi valimisi. Meil metsas käivad valimised nii, et kõik karud käivad laane kõige kõrgema puu all ja kraabivad oma küüntega tüve. See karu, kes puu kõige kõrgemalt ära kraabib, valitaksegi pealikuks. Selle peale öeldi aga, et kõige kõrgemalt kraabib meil isa, aga see jälle kõigile ei meeldivat, sest vastavalt parteidevahelisele kokkuleppele kuulub kõrgeim koht aujärje peal hoopis pühale Jürile ning ka temale peab feimi ja respekti alles jääma. Sain teada, et valitsuses olevat veel ka kolmas erakond, aga nemad on viies vanker ratta all, nonde jaoks aujärjel kohti enam ei jagunud, sest seal on ruumi ainult kolmele ning isa ja poeg ja püha Jüri võtavad kogu ruumi ära. Viimistlesin projekti mitu kuud ja tundus, et kõik laabub sujuvalt, ministeeriumi ametnikud ütlesid, et neil pole ammu sellist pädevat ministrit olnud. Isa ja poeg mind väga palju ei tüüdanud, ainult kui koridoris või puhvetis kokku juhtusime, küsisid, millal ma parteisse astun. Mina vastu, et praegu ma pole veel piisavalt küps, aga kui valimiste projekti valmis saan, loen partei põhikirja läbi ja hakkan korralikult parteikooli tundidest osa võtma.

Aega läks ja lõpuks sain arengukava valmis ning saatsin isale ja pojale ülevaatamiseks nagu kokku lepitud. Tahtsin ka pühale Jürile saata, aga isa ja poeg laitsid selle mõtte maha ja ütlesid, et püha Jüri selliste pisiasjadega ei tegele, tema on nimelt kuulus lohetapja ja riigivalitsemiseks ei jätku tal sellise pingelise töögraafiku juures lihtsalt aega. Küll nemad vaatavad üle ja ütlevad, mida nad sellest arvavad ja kuidas edasi minna. Isa helistas mulle tagasi juba järgmisel hommikul, kui olin just oma meega teetassikest mekkimas ja andis teada, et olen itiministri koha pealt lahti tehtud, sest neil olevat juba uus minister olemas ja tulgu ja toogu ma oma uksekaart ministeeriumi valvelauda ära. Oh sa isa, poeg ja püha ratas, oli see nüüd alles pauk! Mõmisesin üllatunult, et mis siis nüüd lahti läks? Hakkasin uue tööga juba ära harjuma. Selleks ajaks oli aga telefon juba ära pandud … Kuna isa lõpetas kõne, siis helistasin pojale ja püüdsin uurida, mis värk on. See kurjustas, et miks ma ei kirjutanud projekti selliseks nagu soovitati ja jätku ma oma innovatsioonid enesele, sest ega riik ei ole mingisugune erasektor, idufirma või startup inkubaator, kus võib arengukavades igasugust sousti suust välja ajada. Meil on ikkagi distsipliin ja ordnung majas, valitsust juhitakse kõva käega ning innovatiivsus tähendabki traditsioonide ja parteiliini järgimist.  Järgmisel päeval lugesin ajalehest, et ma olevat muidu oma tööga väga hästi hakkama saanud, teadvat paljusid asju, aga keemiat ei olevat osanud … Seda meile tsirkusekoolis tõesti ei õpetatud.

**********************************************************************************

CÄRLYN-ANGELINA KOROONAPÄEVIKUD – LIVE FROM MILANO!

autor: jolli&ckrabat

Juba pikka aega pole kuulda olnud, kuidas läheb arvamusliider Cärlyn-Angelinal kauges Milanos, kuid täna võivad tema fännid rahuneda, sest taaskord annab armastatud suunamudija Cärlyn-Angelina oma Youtube kanalis live-ülekande.

Tšau, tibukesed! Cärlyn-Angelina siin! Hei-hei, musid-kallid! Istute ka karantiinis, jah? Meil siin Milanos räägib TV praegu põhiliselt koroonast, kõik ajalehed kirjutavad sellest ja mul on teile hea uudis, ka mind tunnistati koroonapositiivseks! Paljud kuulsused on praegu koroonas – teate Tom Hanks ja prints Charles ja Idris Elba, mulle ta väga meeldib, selline tugev ja mehelik ja tume nagu öö ja isegi Inglismaa peaminister nagu paljud teised staarid ja nüüd ka mina ning ma olen väga uhke, et olen koos selliste kuulsate inimestega samas klubis!

Kohe, kui kampaania välja kuulutati, läksin meie äärelinna kaubanduskeskusesse otsima, kust oleks võimalik koroonat hankida. Õnneks leidsin Marco ema aluspesusahtlist piisavas koguses sularaha, mis ta ravimtaimede müügist teenis, nii et tüdruk oli šoppamiseks igati valmis. Ja täitsalõpp, seal müüdigi Coronat, kergelt laimimaitseline, 4,5 kraadi ja hakkas hästi pähe. Muidu ma õlut üldse ei joo, kuid Corona oli teistsugune, ilusas krooniga pudelis ja kohe näha, et kuulsuste jook. Ostsin koguni kaheksa nelipakki. Siis märkasin, kuidas kõik tassisid tualettpaberit süle ja seljaga poest välja ja ladusin kohe mitukümmend rulli ise ka ostukärusse, sest Marco ema rääkis, et paber pidi kohe-kohe otsa saama. Mutt lubas küll ise seda tuua, kuid kadus poodi minnes ära ja sinna see jäigi. Tead, kui sa pead ikka tunde ja tunde jumala üksi nelja seina vahel istuma nagu mina praegu, siis on ikka hea tunne, et seinakapp on tualettpaberit täis, see rahustab.

Kuidas ma üldse välja näen? Appikene … fakk, fakk, fakk … jälle näitab seina! Kohendan natuke veebicämmi … Nii, nüüd on nägu ka näha jah? … Jessver-sussver kuidas ma ehmatasin! … Oleksin nüüd peaaegu südamerabandusse surnud! Kaamerapilt hangus kinni ja muutus uduseks. See pilt, mis mulle kaamerast vastu vaatas, nägi välja justkui egiptuse muumia kooleraepideemia ajal. Oota natuke, keeran channelitest värve peale, ega ma nii lubivalgeke ka ei ole, nagu viiskümmend halli varjundit oleks silmade all! Seda see karantiin teeb, isegi ilusalongi ei lubata minna. See naaberkorteri wifi signaal, mida Marco kasutab, on kehvapoolne, väga nõrk ja katkendlik … pidevalt hangub kinni või kaob üldse ära. Viimasel ajal õnneks vähem, sest majas on vähem rahvast kui tavaliselt ja paljud on kuskil ära. Miks me naabrite wifit kasutame? Marco ütles, et internet võiks rahvale üldse tasuta olla, see on tema jaoks auküsimus ning tema ei maksa. Ta on meil selline põhimõtetega. Kuhu ma üldse jäin, ma niiväga ehmatasin? Niisiis, ühel hommikul helises uksekell, kuid seekord ei olnud ukse taga mitte kenad pesapalluritest noormehed nagu tavaliselt, kes ikka aegajalt Marcot otsimas käivad, vaid mingid imelikud skafandrites tüübid. Trügisid kohe tuppa nagu mingi immigratsioonipolitsei ja kohe küsima! Bondžiorno sinjoriina, tuoi dokumenti, per favoore, konoštšila sinjoora Elsaiid (proua El Said, see on Marco ema, vana nõid). Ja nii edasi ja tagasi … Kusjuures mul on kõik paberid korras, isegi elamisluba on olemas ja spaa poolaastamaks samuti makstud! Ega meie ei ole vaesed! Ärgu tülitagu siin korralikke tütarlapsi!

Skafandrites tüübid andsid teada, et Marco ema, kes poodi minnes ära kadus, jõudis hoopis ühte Milano haiglasse ning on seal nüüd vegetatiivses seisus hinge vaakumas, nemad aga tulevad tema lähedasi kontakte tuvastama. Küsisin, et mida kontakte, kas te olete elektrikud, meil kõik kontaktid töötavad. Välja arvatud muidugi vannitoa oma, aga seda ma neile ei öelnud, sest vannitoas kasvatab Marco ema mingeid taimi ja seda mul ei lubatud kellelegi rääkida. Lõikan kõri läbi, kui vannitoast kellelegi piiksatad teatas Marco ja tegi käega ilmeka žesti.  Nemad ütlesid vastu, et hoopis neid kontakte, kes temaga läbi käisid. See ajas mul kopsu üle maksa ja ma lausa plahvatasin. Mitte midagi me ei käinud läbi, tule jumal appi, teate, see mutt üldse ei sallinud mind! Aga see neid ei huvitanud, vaid nad ajasid mulle hoopis mingi vati ninna ning teatasid, et võtsid minult viiruseproovi. Seletasid, et proua on endale koroona hankinud ja nemad peavad nüüd kindlaks tegema, kas ta on oma koroonat kellelegi teisele edasi andnud. Sellel eidel on küüned enda poole, ei saa temalt midagi kätte, ärge mitte lootkegi, ma ostsin endale ise koroona, mõtlesin mina, kuid neile ma seda valjusti välja ei öelnud. Siis läksid nad ära, kuid enne küsisid telefoninumbri ja lugesid mulle sõnad peale, et ärgu ma korterist enne välja mingu, enne kui nad helistavad. Järgmisel päeval nad helistasid ning õnnitlesid, et ma olevat nüüd koroonapositiivne! Pean Marco ema korteris karantiinis istuma ja välja ei tohi minna! Nojah, ma olin selleks ajaks tõepoolest nii 5-6 pudelit Coronat jõudnud juba ära juua, kuigi peale selle, et pähe hakkas, muid sümptomeid eriti ei märganud, ainult lõhna ja maitset enam ei tundnud ja suitsu tehes ajas köhima.

Kõik see juhtus alles kuu aega tagasi. Praegu istun siin ihuüksi Marco ema korteris Milanos ja puhastan suurlinnaõhus mustaks läinud tšakraid – mediteerin, teen joogat ja mul on väga žen olla, sest aprilli märksõnadeks on seksuaalsus ja spirituaalsus. Natuke kõle on siin ihuüksi istuda, kuid teisest küljest olen ma õnnelik, sest kui nüüd ausalt üles tunnistada, see mutt ei sallinud mind silmaotsastki, alati püüdis mulle käru keerata ja kui oleme lõpuni ausad, siis ega mina ka mingi papist plika pole, panin talle täiega vastu! Selline salakaval madu, õelutses, sest olin temast parema figuuriga, noorem ja ilusam ning Marco hoolitses rohkem minu kui tema eest. Vähemalt sain netiühenduse lõpuks toimima ja nüüd saate mind juutuubis laivis tsekkida. Näete mind ikka, jah? Andke teada, kui te mind vaatate! Kommenteerige ja laikige, thumbs up! Olen sotsiaalmeedias viimasel ajal harva kirjutanud, sest teate see modellitöö, millega ma siin Milanos tegelen, on raske ja kurnav. Marco on hästi nõudlik ja tahab, et ma oleksin parim ning et kliendid ei nuriseks. Tõeline professionaal! Ma pean rabama ilma puhkuseta, seitse päeva nädalas, sest iga päev viis ta mind klientide juurde presentatsioonile, kes olid kõik tähtsad inimesed ja neil oli palju raha ning ma pean alati ilus välja nägema. Kliendid tundsid Marco moemaja toodangu vastu alati suurt huvi, sest nad nõudsid, et ma riided ära võtaksin, et nad saaksid kollektsiooniga lähemalt tutvuda. Kui minu etteaste oli lõppenud, andsid kliendid Marcole raha ning ta viis mind pizzeriasse pizzat sööma ja veini jooma, kuigi mitte liiga tihti, sest meie, modellid, peame oma figuuri eest hoolt kandma!

Aga ma räägin teile parem hoopis sellest, et ühel päeval andis Säsiliy-Sofi feissaris teada, et tema ja tema boyfriend Sander-Remo tulevad Eestist Bergamosse suusatama ja Bergamo pole Milanost üldsegi kaugel. Mäletate Sander-Remot küll, selline viks ja edasipüüdlik noormees, kes töötab kusagil riigiametis ja kelle Sässu teatri puhvetis õnge võttis. Küsisin kohe, mis värk on ja Sässu messis mulle vastu, et Eestist tuleb siia lausa suur grupp influentsereid ja followere ning teisi edukaid ärimehi, kes kõik tahaksid minuga tuttavaks saada. Ma olen ju ikkagi juba mitu aastat välismaal edukat karjääri teinud kuulus modell ning tunnen kuulsaid ja edukaid Itaalia trendiinimesi. Loomulikult ei saanud ma vanale sõbrantsile ära öelda ja rääkisin sellest ka Marcole ning kutsusin teda kaasa, sest Eestist tulevad tähtsad inimesed ja nüüd on ju hea võimalus rahvusvahelisi ärisidemeid arendada. Paraku oli Marco lisaks pinevale töögraafikule end ära külmetanud, köhis ja pritsis tatti nagu kahe küüruga kaamel ja hõõgus palavikust nagu leed-lamp. Minu jutu peale kirtsutas ta nina ja kehitas õlgu ning teatas, et tema ei tule kusagile, sest temal on öösel hoopis tähtis ärikohtumine. Tean neid ärikohtumisi küll, istuvad sõpradega keldris, joovad veini, suitsetavad viidi ja loevad rahakotte üle, mida nende kliendid on Marcole usaldanud. Minu Marco on ju lausa töönarkomaan ning tal on alati mitu megaprojekti käimas. Nad pakuvad tänaval klientidele investeerimisteenust, et kui kliendid usaldavad oma rahakotid Marcole, siis Marco investeerib need edasi kasulikesse fondidesse. Selleks, et kliendid ära ei kohkuks ning Marco firmat paremini usaldaksid, liginevad nad potentsiaalsele kliendile diskreetselt ehk salaja ning pakuvad neile tagaselja personaalpangandust ehk siis nende raha hoiustamist meie keldris. Selline ärigeenius on minu Marco!

Mina muidugi tean, et tegelikult Marco lihtsalt ei oska suusatada, sest lapsena ei olnud neil kodus üldse lund, vaid hoopiski liiv igal pool maas, isegi talvel. Seetõttu üritab ta suusatamisest kõrvale viilida, et endast meie suusarahvale mitte halba muljet jätta. Nii ma sõitsingi üksi Bergamosse ja kohtusin Säsiliy-Sofi, Sander-Remo ja paljude teiste toredate inimestega ja meil oli väga lahe viikend! Otsustasin kauemakski jääda. Päeval käisime suuskadega mäest alla laskmas ja õhtul hängisime klubides. Kuni siis ühel ilusal märtsikuu päeval pidu järsku ära lõpetati, suusakeskus kinni pandi ning Eesti kutsus meie talendid koju tagasi. Käisin sõpru lennukile saatmas, Sander-Remo nägi ausalt öeldes päris sitt välja, köhis ja aevastas ning nina jooksis nagu Vesuuvi vulkaan. Ega Bergamo mäestikuõhk ei ole see teie mingi Nuustaku! Laksab ikka korralikult, kui salli kaela ei pane! Kuidagi õnnestus tal ikkagi lennukile ronida ja läinud nad olidki. Sõitsin Milanosse tagasi, kuid selle ajaga, kui mina Bergamos suusatasin, oli Marco jalga lasknud. Kuulsin Marco ema käest, et moemaja on karantiini pärast praegu suletud ja Marco ise sõitis oma kaamelikasvatajast venna Hassani juurde Egiptuse päikese alla tervist parandama. Nagu ma juba rääkinud olen, siis Marco on tema kunstnikunimi, kuid Marco ema kutsus poega endiselt Ibrahimiks ning tema üks vendadest, Hassan, elab Egiptuses ning kasvatab kaameleid ja on samuti väga jõukas mees. Hassanil on juba kolm naist, aga ta tahab neljandat juurde ja see peab kindlasti välismaa naine olema. Ta on püüdnud mitu korda mind Marcolt ära osta, aga Marco ei ole mind veel maha müünud, vaid teatas, et Hassan ei jõua kunagi niipalju maksta kui mina presentatsioonidega tema moemajale sisse toon. Teate, neil on seal sellised naljad, et kes kelle ära ostab, aga ega see päriselt siis nii ei ole! Marco ema teatas, et tema mind oma pensionist üleval pidama ei kavatse hakata, ladugu ma korterirent välja või kadugu nelja tuule poole. Lubasin maksta, midagi ei jäänud üle, kuid õnneks läks ta järgmisel päeval tualettpaberit ostma ja tagasi enam ei tulnud.

Praegu olen ma siin karantiinis tegelenud põhiliselt lebo-jooga ja mediteerimisega ning natukene isegi filosofeerin omaette. Vannitoas kasvatab Marco ema mingeid ravimtaimi, mida ta kahtlase välimusega kundedele müüs ja seetõttu on vannitoas kogu aeg eriliselt vaimne atmosfäär, mis aitab mediteerimisele tugevasti kaasa. Filosoofia on mulle ka alati põnev tundunud ja igasugused mõtted lausa tormavad mulle pähe! Kui ma poleks selline ilus ja särav isiksus, kellele saatus kinkis eduka modellikarjääri Itaalias, siis oleks minust saanud arvatavasti kuulus teadlane, filosoof või semijoodik. Olen vahel unistanud isegi ülikooli minekust, aga mul jäi keskkool pooleli, kui Timo-Ceviniga tutvusin ja meie poeg Roberto-Ronaldinjo sündis. Sellest, mis praegu toimub, on mul ka oma arvamus. Siin mingid hipid räägivad, et ületarbimine tuleb lõpetada! Kamoon, mina pole kunagi oma elus midagi üle tarbinud, koguaeg jääb hoopiski puudu! Teate ju küll, mina olen lihtne tüdruk, mul on hea maitse ja mulle kõlbab vaid parim! Ületarbimise lõpetamine aga tähendab ju defitsiiti! Järjekorrad on juba praegu poe ukse taga, sõnavabadust piiratakse, tutvused ja letialune kaup on jälle hinnas nagu nõukaajal olevat olnud. Marx ei valetanud ja parem tulgugi siis juba kommunism, kui selline lohhimine, mis praegu maailmas toimub ja elu täielikult perse keerab! Ja saladuskatte all võin teile öelda, et diktatuur on meil juba nüüd nii ehk teisiti, kuid asja teeb imeliseks see, millise elegantsiga seda on tehtud! Umbes nagu selles anekdoodis, kus kass sööb sinepit ja ise laulab.

Korteris on muidu vaikne, ainult vahel käivad Marco sõbrad külas, sellised tursked musklis sportlikud noormehed, päikeseprillide ja pesapallikurikatega. Nad tunnevad Marco tervise pärast muret, sellised hoolitsevad sõbrad on tal ja siis ma pean neile seletama, et ärgu nad enam tulgu, sest Marco on selle viiruse tagajärjel ära surnud. Seda palus Marco mul öelda, kui tema järele küsitakse, sest ta peab praegu Egiptuses ennast ravima ja teda ei tohi rahaasjadega praegu segada, et ta saaks end täielikus rahus välja puhata ning uut äriplaani välja töötada. Võibolla kunagi maksab ta neile võlad kah ära, kui uuesti majanduse käima saame, kuid praegu ta tahab, et sõbrad tema pärast väga ei muretseks, sest see tekitab nii temale kui neile rohkesti stressi. Teate kui hea südamega see minu Marco on! Üritasin nende pesapalluritega juttu alustada, kuid nad on sellised vähese jutuga karmid poisid ja oleme ausad, ega need sitsiillased polegi mulle kunagi meeldinud, meil Milanos on itaallased ikka palju lahkemad, avatumad, temperamentsemad ja jutukamad. Meil on ikkagi kultuur, mitte nagu neil seal lõunas.

Pikapeale hakkab üksi igav ja välimus läheb ka päev-päevalt rohkem käest ära. Tänaval patrullivad karabinjeerid, kedagi šoppama ei luba ja nad ei lubanud mul isegi ilusalongi minna, spaast ja solaariumist rääkimata! Ronisin ükspäev maja tagantküljelt mööda vihmaveetoru alla ja käisin salaja läbi tagahoovide küünetehniku juures geelküünte hoolduses, niipaljukest siis saab inimene praegusel ajal ennast teostada. Aga kes mulle ripsmepikendusi ja koorivat kehakreemi müüks? Nagu meie naabrinaine ütles, justkui fašistid oleksid taas võimule saanud! Sõja ajal olid vähemalt Prada, Diori ja Chaneli poed avatud, aga nüüd on kõik putiigid kinni pandud ja rahvas lõikab kodus ise lambaraudadega oma juukseid ja õmblevad endale käsitsi maske, et keegi neid ära ei tunneks. Hirmus piinlik on ju, kui sa meikapita ringi pead liikuma.

Välismaal on ilus, aga koduigatsus tuleb peale, eriti kevadeti. Ma lausa tunnen, kuidas kevad minu südamesse tungib. Säsilyi-Sofi ja Sander-Remo kutsusid kaasa, kui nad lennukile läksid ning ütlesid, et iga eestlase kohus on praegusel raskel ajal oma kodumaad toetada ja kõik talendid peavad koju tagasi pöörduma, kuid mina ei tähinud tookord Marcot maha jätta. Aga kuna Marco on praegu nagunii Egiptuses ja ravib oma külmetust, siis tuleksin Eestisse tagasi, aga raha pole ja liikuma ei pääse ka kuidagi. Messisin oma ekspeikale Timo-Cevinile, kas oled mees või ei ole? Tule nüüd valge laevaga ja päästa mind ära! Timm istub ka kodus karantiinis, sest Jüvaskülasse tänavakive paigaldama üle piiri enam ei lubata, kuid tõotas koos oma Odini sõdalastega mind päästma tulla. Rääkis ka meie naabrimehe Ivariga, kes teenis kunagi aega Musta mere laevastikus ja temaga koos teenis seal delfiin Maša ning kolme lauaviina ning plokitäie Belomorkanali eest lubaski delfiin appi tõtata ning mind koroonavangistusest päästa. Maša on meil valiv, suitsetab ainult filtrita paberosse, kuid Belomorkanali maitse sai ta juba laevastikus suhu ja selle eest on ta kõigeks valmis, isegi tööks ja kodumaa kaitseks. Lugesin internetist, et Veneetsias oligi delfiine nähtud, nii et võib-olla pole pääsemine enam kaugel. Seniks tsau, tibukesed! Musid-kallid!

***********************************************************************************

KARU PROŠA SEIKLUSED

autor: jolli&ckrabat

Esimene sissekanne, Tallinna Loomaaed, 16.august 2019

Tere, mina olen karu Proša. Et minu tagasihoidlik elukäik on teie ajalehtedes uudistekünnise ületanud, otsustasin blogi pidama hakata. Meile Pihkva rehabilitatsioonikeskuse poliittunnis räägiti, et praegu on väga moodne olla influentser. Loomaaia talitaja Tiiu ütles küll, et eesti keeles tuleb nüüd öelda suunamudija ning teil Eestis influentsereid enam polegi. Selline paariaastane heas vaimses ja füüsilises vormis noorkaru peaks tänapäeva noortele eeskuju näitavaks staarblogijaks sobima küll! Küsite alustuseks, et kuidas elan? Tuleb tunnistada, et elan küll, aga mis elu see selline kah on? Hetkel viibin ühes range režiimiga kinnipidamisasutuses, nimega Tallinna Loomaaed. Kord on siin kõva ja vaba jala peale naljalt juba ei lubata. Pätsasin Tiiu tagant pastaka ja pooltühja toiduarvestuspäeviku ning kribasin öösel mõned mõtted paberile. Mis seal salata, Pihkvas õpetati meile ka võõrkeeli, et saaksime lääne karudega otse suhelda. Mul on siin kaks valvurit, keda kutsutakse talitajateks. See Tiiu mulle ei meeldi, kogu aeg käib pinda, et räägi eesti keeles ja kirjuta saksa tähtedega, sest teil siin olevat keeleseadus, kuid Ellaga, ehk Ellotškaga nagu ma teda kutsun, saan hästi läbi, sest temaga saan ma emakeeles suhelda.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas ma üldse siia teie Estoniasse sattusin. Sündisin meie suure kodumaa pealinna Moskva lähistel, kuid kui me suuremaks kasvasime, siis saadeti meid Pihkva rehabilitatsioonikeskusesse internaatkooli. Meie suguvõsa on iidne ja kuulus. Koolis räägiti meile, et muistsel ajal olid inimesed ja karud nagu vennad. Bojaarid pidasid karudest väga lugu, kutsusid meid lausa ees- ja isanimepidi, käisime vastastikku külas ning neil oli alati karu jaoks pudel maitsvat märjukest kõrvale pandud. Mõnikord andsid bojaarid isegi oma tütreid karudele naiseks, nii tihedad suhted olid meil. Mitmed minu esivanemad töötasid meelelahutustööstuses väga kõrgetel kohtadel ja mõned pääsesid isegi tsaari õukonda. Aga keskajal oli Venemaal väga pime, kogu aeg oli öö nagu oleks aasta ringi talveunes olnud, millest ka nimi – pime keskaeg, kuni tuli tsaar Pjotr ja raius akna Euroopasse ning kohe läks Venemaal palju valgemaks! Karude elu seevastu pöördus halvemuse suunas, kus selleks, et ots otsaga kokku saada, tuli igasuguseid labaseid ameteid pidada nagu seeni ja marju korileda või isegi pööblile loomatsirkustes esineda. Meest ja sulavõist võib tänapäeval ainult und näha, sest tihtipeale peame endale prügikastidest toitu otsima ning taarat koguma nagu ühiskonna põhjakiht.

Kuhu ma jäingi? Ah muidugi, et kuidas siia teie juurde sattusin? Mõned meie pool urisevad, et ma olevat olnud kodumaa reetur, kes töötas välismaa luurajana ja peale vahelejäämist Läände pages, aga käpp südamele – tunnistan pattu, mina sattusin teie juurde täiesti ettekavatsematult ja puhta juhuslikult! Mul oli Pihkvas sõbranna, karu Polja ehk Poljuška, ja tema ajas peale nagu uni, et lähme maasikale! Teate ju neid naisi küll, kui nad midagi pähe võtavad, siis olgu sul või põneva jalgpalli või jäähoki matši vaatamine pooleli, ikka tuleb minna ja teha nii nagu nemad tahavad. Seda nimetatakse kodurahuks ja headeks peresuheteks. Eks me siis seal Euroopasse raiutud akna peal kõõlusimegi ja nägime, et teisel pool piiri on maru suured ja maitsvad metsmaasikad! Hakkasin käpaga küünitama, upitasin ennast suisa servakese peale ja appikene, kaotasin tasakaalu! Polja rabas mul käpaga sabanutist kinni, aga kus sa seal enam kahmad, kukkusime mõlemad robinal alla, veeresime oma kümme meetrit käkarkuuti ja sattusimegi Euroopasse, täpsemalt Eestisse, nagu teil kohalikud ütlevad. Venemaal teame me Eestit küll. Minu ema rääkis mulle, kuidas Jaak ja Anne käisid meil esinemas, eriti meeldis talle aga kuidas Georg Karlovitš aariaid esitas, Rigoletto ja Don Žuaan ja mis teil siin Läänes need tähtsamad muusikateosed ongi. Vahel esitas Georg Karlovitš nõukogude sõdurilaule, need meeldisid talle ka. Mina pean tunnistama, et mulle meeldib Getter Jaani rohkem ja siis on teil veel see Uku Suviste.

Eestis hakkasin kõigepealt ringi vaatama, et mis ja kus ja kuidas inimesed elavad ja palju poes viin ja mesi maksavad, aga Poljuška oli nii ära ehmatanud, et pistis kohe Läti poole punuma. Hüüdsin küll järele, et kuhu sa sõgedik kihutad, aga hui ta sul kuulis … Ega see pole lihtne, esimest korda välismaale sattuda, see võib ka vanal karul pea segamini ajada! Pärast ma kuulsin metsas vastu jalutanud kährikult, et viin olla Lätis palju odavam kui Eestis ja ega teda sealt enam kuidagi tagasi ei meelita. Kinni kukkusin väga jaburatel asjaoludel, eelkõige muidugi seetõttu, et ole sa Läänes või kodus, mingil hetkel läheb kõht tühjaks. Ega ma ei ole mõni niisugune, kes metsas vanamutte ehmataks või siis nende marjakorvid tühjaks sööks. Mina olen ikkagi kõrgemast klassist iidse sugupuuga karu ja siirdusin külasse vaatama, kust üks viisakas metsaott kehakinnitust võiks saada. Läksin nina järgi ja vaatasin, äkki leiab kohaliku burksiputka tagant mõne toreda õlise tšebureki või vähemalt sardelli … Huuli tebee! Ainult puhas rämps, mingi vegansodi … Isegi barankasid ei pakutud! Eurooplane sööb ju kõik liha ära ja minema midagi ei viska. Kööki tagasi saadetud jääkidest saavad järgmisel päeval uued kotletid ja need lähevad kundele otse lauale – seda kutsutakse neil resaikling nagu Tiiu rääkis. Leidsin prügikasti kõrvalt pooliku pudeli õlut, jõin selle uljalt nahka, mille järel hakkas palju soojem ja lõbusam. Guljaitasin natuke mööda küla ja tutvusin kohalikke vaatamisväärsustega. Veidi sai nalja kah, kui inimesed mind nähes majadesse plehku panid. Pärast väsisin ära, ronisin küla taha põõsasse ja jäin tuttu.

Nägin parajasti und, kuidas ma kodus  ahju peal Poljaga hullasin ja siis hakkas see aplaava pihta … Järsku tekkis ei tea kust kisa-kära, lamp näkku, käed raudu ja plate peale! Eeluurimisel kukkus ametnik süüdistusi laduma: ma olla talumaja esikus värviämbri ümber ajanud, siis roninud jahimeeste pukki ning sealt nende kraami alla loopinud, prügikastis tuhninud, sõiduauto katusel põõnanud ja nii edasi … Tõesti, jobtvojumatt, kodanik uurija, nii ma talle ütlesingi. Mis jahimehed, mis sõiduauto? Rääkisin teile ju ausalt ära, et jalutasin natukene ringi ja pugesin sinnasamasse külatagusesse võpsikusse magama, sest uni tuli peale. See võis teil olla mõni teine karu, kelle seatempe mulle inkrimineerida tahetakse. Igatahes peale käpajälgede andmist läks sõit Tallinnasse, kus mind pandi juba päris korralikult sidima, trellid-värgid-valvurid, vot sulle siis Euroopa ja suured Lääne maasikad! Nüüd on nii, et istun siin ja kogu see kriminaalne kontingent käib närvidele. Kõrvalpuuri tüügassiga vahib mind jõle kahtlase näoga, ilmselt tema kitse panigi, kui üritasin puuri alla tunnelit kaevata. Pesukaru ja hüään räägivad öö läbi anekdoote, ise hirnuvad nagu purjus eeslid. Toidetakse siin kehvasti, põhiliselt saan mett ja puuvilju. Üritasin küll Ellotškat ära rääkida, et organiseeriks siia paar pudelit õlut. Teate, ma kuulsin, et teil siin tehakse Karuõlut, 7 %, meeste jook. Vahepeal käis keegi advokaadihärra minuga vestlemas ja andis lootust, et varsti antakse mind Venemaale välja, ilmselt hakkavad vange vahetama. Ütles, et minu õnn, et ma Eesti kodanik ei ole, sest kriminaalkorras karistatud karudele on siin ette nähtud surmanuhtlus. Niikaua üritan vastu pidada ja magan pool silma lahti. Kuulsin krabinat, äkki tuli Ellotška õllega. Pakaa, patsanõ, ja kui Poljat näete, siis öelge, et ljubljuu.

Pildiotsingu Proša tulemus

Karu Proša. Pilt aadressilt: https://f11.pmo.ee/pmrIBClmAfJc0DdLHrICBH8L5OE=/685×410/filters:focal(75×89:614×531)/nginx/o/2019/08/14/12464616t1h452d.jpg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s